Ma tahan akf Fucsi tänada meta-analüüsi eest spordilembuse või -põlguse põhjustest. See on tõesti selline mitme peaga lohe ja lapsepõlvekogemused määravad ka mingil määral, kas elatakse kogu elu ämbris või mitte
Idee valdade ühendamisega sporditegemiseks raha juurde saada võiks ju KOV valimiste eel olla poliittehnoloogiliselt põnev, kuid reaalselt on kasu vähe, ma pakun, sest kokku tõmmatakse ikkagi kattuvaid teenuseid, sellega suurt raha ei säästa, sest tegelikult oleks vajaminevad summad väga suured ja asja nimi elukestev tervisekasvatus vms. See, kui palju KOV kohalike maksumaksjate sporditegemist toetab, oleneb peamiselt volikogu valikutest, näiteks sellest, kui palju suudetakse kulutada terviseradade korrashoiuks, kas jooksurada metsas on valgustatud, kas antakse laste spordiklubidele tasuta spordihalli aegasid jne. Siiani tundub, et pigem mitte ja tulemus ongi käes. Ühelt poolt KOVi vaesus, teiselt poolt rõhuasetused, kas Tallinn maksab aastas valitseva partei populaarsuse tõstmiseks pensionäridele 100 € või antakse see raha spordiklubidele koos nõudega X arvule lastele aasta jooksul tasuta trenni korraldada?
Siinkandis on alg- ja põhikoolis 2 KK tundi nädalas, erinevatel päevadel ja võimalusel värskes õhus, alates 6. klassist on võimalik minna spordiklassi, kus siis on rohkem KK tunde ja aega tegeleda enda valitud spordialaga. Selle 2 nädalatunni mõte on paar korda nädalas higi peale saada ja pulss üles ajada ning kopsud tolmust puhtaks köhida, tegelikult tehakse seda ka vahetundide ajal regulaarselt, kui vähegi viitsitakse. Lisaks käivad spordiklubid enda tegevust koolides tutvustamas ja uusi tegijaid värbamas. Spordiseltsid on reeglina MTÜd, mille tegevus toetub vabatahtlikele, kes ei saa palka, kuid mingisuguse tasu tehtud kulutuste eest, kutselisi treenereid on vähe, see on reeglina suurematel lastel, kes õpivad spordikoolis või treenivad mingi taseme esindusvõistkonnas. Inimesed saavad läbi spordiklubi tasuta treeneri koolitusele.
2019. suvel tehtud küsitluses ilmnes, et 75% peredest kulus kõikide laste spordiharrastuste peale kuni 75€ kuus ja veerandil üle 100 €, samas kallimad spordialad, nagu näiteks jäähoki, võib maksta kuus 200-400, ehk aastas 2500-5000 € lapse kohta, mis võtab kindlasti hinge kinni ka keskmise palgaga soomlastel. Laste spordiklubide hinnad on vanemate vahel pidev kõneaine ja igasugu asju mõeldakse välja, et hinda vähemaks saada, näiteks müüakse massiliselt kergelt kasutatud spordivarustust, millest oma laps on välja kasvanud, tehakse talguid spordiseltsis ja ka kohalik omavalitsus tihtipeale toetab otseselt rahaga või on laste spordiklubi hind X spordisaali kasutamise eest oluliselt odavam kui sama spordiala täiskasvanute rühmal või suisa tasuta. Samuti on võimalik vaesel, kuid andekal saada suuremates klubides stipendium, ehk makstakse osa või kõik kuludest kinni. Näiteks tuttav on laste kergejõustikuklubis treener ilma palgata, saab ainult ise ka sporti teha ja võistlusmatkad tasuta kaasas käia, spordihoone ajad on KOVi poolt tasuta, vanemad teevad talgute korras vajalikke töid, poolaasta maksab 110 ja terve aasta 220 €, muidugi spordiriided ja ketsid ostavad kõik ise.
Täiesti õige on, et laste enda teadlikkuse peale ei saa loota spordiharrastuse kinnistamiseks. Abiks on kindlasti kodune eeskuju, ehk lapsevanemad, kes õhtuti peale tööd ennast natuke liigutavad või spordiala, mida koos teha. Kõik lapsevanemad on näinud neid vingus järeltulijaid, kes kohe mitte ei tahaks see päev trenni minna sellepärast et.... Kuid peale isalikku konstruktiivset kriitikat (või emalikku manitsust, oleneb, kumb see lõvi ja eeskuju on perekonnas), ikkagi minnakse ja on hea. Tegelikult ju enda liigutamine teeb enesetunde paremaks, endorfiinid ja kopsude tuulutamine on kõikidele kasulik. Samas olen oma laste ja enda trennides näinud, et nii laste kui täiskasvanute motivatsioon sporti teha kogu hooaja lõpuni vastu pidada on kehvake, kindlasti kukuvad kolmandik kuni pool ära mõne nädalaga, hoolimata sellest, et hooaeg on lõpuni makstud. Ujulas näiteks on peale aasta vahetust ja kevadel massiliselt uusi nägusid - n.ö. uueaastalubadused ja soov rannahooajaks saledaks saada, kuid käima jäävad neist üksikud. Sportlik elustiil ei ole mingi projekt, et rabelen spordi teha ja ei õgi kringlit 2 kuud ja siis lasen vanamoodi edasi ning korjan kõik kilod tagasi, vaid tervislik käitumine peab olema osa igapäevasest rutiinist. Lastel on reeglina murdeeas mingi must auk, kui ei taheta sporti teha, kuid tihtipeale läheb see üle või siis tiksutakse kuni keskeani ja hakatakse sporti tegema kui on esimene ehmatus ja surmalähedane kogemus endal või suguvõsas või siis ei hakatagi kunagi. Probleem on ju nii need, kes üldse midagi ei liiguta, kui ka need, kes palju rasket trenni teevad, need kes ennast regulaarselt natuke liigutavad, ongi õigesti aru saanud.
Akf Trumm tundis huvi, palju KOV maksab dotatsiooni. Ikka maksab ja reipalt. 2017. suvel lasti linna ujula (ja selle juurde kuuluva jõusaali hindasid alla), enne oli täiskasvanud 5 € 80 senti ja lapsed 3 € 30 senti (nagu näete, hindu arvestatakse 10 sendi astmetega). Uus hind oli 4 ja 2 €. Nüüd tahetakse tõsta täiskasvanutel 5 ja lastel 2,5 € peale ning saada sellega juurde 50000 € aastas tulusid. Vahepealsed aastad näitasid, et kasutajate arv praktiliselt ei suurenenud, oli suurusjärgus 190-200 tuhat aastas, kuid tulud kukkusid kolinal, nagu varem kirjutasin, on ujula kulud 1 kasutaja peale 7€. Ehk siis dotatsioon on ka aastas suurusjärgus veerand miljonit (ei jõua praegu KOVi dokumentidest täpset numbrit otsida). Kunagi varem oli ka KOVi töötajatel töötõendiga võimalik 1 € eest sporti teha. Seda ei ole enam ammu, sest ajad on viletsad, kuid nagu varemgi kirjutatud, on välja arvestatud, et spordi doteerimine aitab meditsiini kulusid vähendada ja KOVi maksusid suurendada.
