www.militaar.net

A4 kirjutas:Tervisnõuetele [Soomes] vastab tänaseks alla 80% kutsealustest, kes ka kõik teenima kutsutakse. Väljalangevus teenistuse käigus on keskmiselt 10-15% vahel, kuigi viimastel aastatel on seda üritatud madalamaks saada.

„Ma tunnen ühte Eesti ohvitseri, kelle kolmeaastase väeosa ülemaks oleku perioodil ei langenud ei tervislikel ega psüühilistel-psühholoogilistel põhjustel välja ühtegi ajateenijat. Samal perioodil võrdsustus tema juhitud väeosast lahingukooli ja sõjakooli astujate arv Kuperjanovi pataljoniga, milline on selles suhtes olnud alati ja on ka täna esirinnas,” märkis Kert. „Ajuti on paremaid tulemusi näidanud erinevad väeosad, aga alati on see olnud seotud väeosa ülema isiksusega. Kuni 20-protsendine väljalangevus ajateenistusest on selgelt kellegi hoolimatus ja tegematajätmine,” sõnas ta.

Peeter Kümmel: Eesti suusatamises on illusioone ja anarhiat, kuid puudub materjal, mida vormida
Jaan Martinson
jaan.martinson@epl.ee

Peeter Kümmel oli viimane Eesti suusataja, kes tiitlivõistlustel kuue parema sekka sõitis.

Kümmel ütleb jutu sees, et ei praegusest ega ka järgmisest suusapõlvkonnast pole just palju rääkida – see on, nagu on ja loota pole just palju. „Peaksime minema juurte juurde, kui tahame, et meil kunagi taas medalivõitjaid kasvaks,” tõdes Kümmel. „Eestis on tekkinud absurdne olukord: lapsi käib trennides rohkem kui kunagi varem, aga kehaliselt aktiivseid lapsi on vähem kui iial. Paradoks tuleneb sellest, et ühiskond on läinud üle maksustavale spordile. Vanemad toovad järeltulija autoga treeningule ja viivad tund hiljem minema ning see ongi lapse kogu liikumine. Säärase ühekülgsuse ja olematu kehalise aktiivsuse pealt tippsporti ei tee, ei kasvata tervet lastki.”
Kolmel aastal Eesti parimaks suusatajaks valitud ja 2011. aasta MM-il sprindis kuuenda koha saanud Kümmel toob näite: „Meie külas oli poiss, kel polnud viieselt-kuueselt jalgratast. Ta jooksis sinna, kuhu sõbrad sõitsid. Vahemaad polnud pikad, aga lippamine pidev. Nüüd, mitu aastat hiljem, võidab poiss jooksus kõiki klassivendi, sest mootor sai sedavõrd võimsaks.”

Põhimõtteliselt pole suusatamises ega ka teistel kestvusaladel lihtsalt materjali, kellest tšempione vormida, kurtis Kümmel ja lisas, et tema põlvkond oli viimane, kes MK-sarjas kuuma grupi tasemel võidu sõitis. Ent samal ajal ka Eesti viimane niinimetatud õues käivate laste põlvkond: „Üheksakümnendate alguses algas autostumine ja lõpus nutistumine. Hoovisport kadus laksuga – ühel hetkel olid lapsed õuest kadunud.”
Kümmeli põlvkonna esindajate sporditee oli üsna ühesugune. „13-aastaselt panin jooksuvõistlused kinni. Tuldi küsima, kas trenni teen. Vastasin eitavalt. Ei pidanud treeninguks seda, et iga päev neli kilomeetrit kooli ja koju lippasin ning ülejäänud aja õues vutti ja luurekat mängisin ning rattaga kihutasin. Alles sealtmaalt hakkasin organiseeritult sportima, aga kõva põhi oli juba all,” meenutas Kümmel.

Suusatreenerid kurdavad, et praegu pole talente, lund ega raha, seepärast ei tulegi midagi.
Küsimus on talentides. Kui keegi kasvataks üles juunioride MM-i medalivõitja, oleks see sensatsioon ja küll leiduks ka raha, mis omakorda võimaldaks alati lumele treenima minna. Maailm on muutunud, niisama enam kühvliga pappi ei külvata. On vaja sportlast, kelle nimega tahab ettevõte end siduda või kellesse usutakse.
Meie põlvkond – mina, Aivar Rehemaa, Anti Saarepuu, Erkki Jallai, Kaspar Kokk – elas karmil ajal, olime juuniorid enne Eesti suusatamise kuldajastu algust. Rügasin kolm suve tööl selleks, et saaks talvel sporti teha. Sügisel käisime lumel treeneri fanatismist, istusime bussi ja läksime Soome. Ent niipea kui tulemus tuli – olin 22, kui sõitsin elu esimesel MK-etapil 18. kohale –, tuli ka raha.

Pealekasvav põlvkond nii kõva pole. Kas neil puudub lapsepõlvest alla saadud põhi?
Ei tea, sest meil pole ju markereid, millega läbi aastakümnete suusatajate taset mõõta. Norral on, seal jooksevad kõik ajast aega 3000 meetrit. Aga niipalju kui ma numbreid kuulnud olen, on tulemused meiega võrreldes drastiliselt alla käinud. Mõni üksik sähvatab sinna, kus oli meie keskmine. Ise jooksin 1000 meetrit 2.39 ega saanud spordikooli rekordile ligilähedalegi, kuid tänapäeva kohta pole tulemus paha.
Markerite puudumine loob illusioone. Tuleb uus poiss, võidab kodus medaleid ja Estoloppeti sõidu takkaotsa. Kiidetakse: ohoo, oled kõva, parim juunior nagu Jaak Mae omal ajal. Ent siis minnakse maailma ja illusioon puruneb kildudeks.

Kas jäid eestlaste olümpiatulemustega rahule?
Mehed tegid oma ära. Samas on vaid Karel Tammjärv tänavu arengus edasi läinud. Teised, loodan, pole tulemustega rahul. Marko Kilp on minust oluliselt andekam sprinter ja peaks sõitma hoopis teisel tasemel.
Kordan oma mantrat – peab olema julgust muutuseks ja riskiks. Kaotada pole midagi. Kui Bjørn Kristiansen meile sprinditreeneriks tuli, siis ei teinud ta midagi erakordset, vaid pööras tavapärase rütmi täiesti sassi. Sellest piisas, talve lõpuks pääsesin kuuma gruppi. Kui riskist rääkida, siis turvalises tsoonis mängimisel puudub mõte. Kolm hooaega balansseerisin treeningutega piiri peal. Ükskord tegin endale liiga, kuid kaks korda kukkusin napilt õigele poole, millele järgnesid elu parimad talved.

Kui küsid, laiutatakse käsi: treenime palju ja õigesti, aga tulemust ei tule.
Kust see arvamus, et treenitakse õigesti? On ju markerid – testid ehk kontrollsüsteem –, mis peaksid näitama edasiminekut. Kas rekordid on paranenud? Kui jooksin 14 km ümber Pühajärve mitu minutit paremini kui eelmisel aastal, siis teadsin, et talvelt võib midagi oodata. Norra parimate distantsimeeste aeg 3000 meetris on 8.05 kanti. Mida meie vastu paneme?
Spordis on lihtne: kui Ksenija Balta hüppab trennis 6.80 ja võistlustel vähem, siis on põhjust olla pettunud. Suusatajatel on ju samasugused markerid.

Muutuste jaoks tuleks meestel ilmselt teine treener leida.
Suusatamises valitseb anarhia – sportlased ütlevad, kelle käe all treenida tahavad. Võetakse see, kes teeb meeldivat trenni ja kelle juures on mõnus. Paraku tulemust nii ei tule.
Palju meil Eestis neid häid suusatreenereid on? Pole ka juuniorid kuhugi jõudnud.
Keeruline on midagi ette heita sellele, kes peab töötama keskpärase materjaliga. Piltlikult: Norra juunioride koondise treener saab poisid, kes jooksevad kilomeetrit 3.00, meie treeneri hoolealused 3.30. Ta teeb jube head tööd ja kärbib ajast 30 sekundit, aga norralased jooksevad seks ajaks juba 2.30. Tooriku tootmine on ikka spordiklubi ja noortetreeneri ülesanne.


Lõpetage laste sõidutamine trenni!
* Eesti ühiskonna hoiak peab muutuma – lapsi pole vaja autoga kooli ja trenni vedada, kõndigu või sõitku rattaga, siis saab kehalist koormust. Arvame, et sõidutades teeme lapsele head. Ei tee!
* Kui laps ei liigu piisavalt, tuleb oma mugavustsoonist välja tulla ja temaga koos õue minna. Jooksma, mängima, suusatama... Ka kool võiks abiks olla – rohkem kehalise tunde ja huviringe. Lapsed tuleb liikuma saada, muidu pole me tulevikus jätkusuutlikud ei spordis ega elus.
* Liiga varajane spetsialiseerumine pole õige. Laps peaks käima mitmes trennis või peaksid treeningud olema mitmekülgsed. Selle asemel et 10-aastane panna lõike jooksma, mängigu jalgpalli või hokit – ta rabeleb end puruks ja on õnnelik pealekauba. Tulevikus nõuab iga tippsport koordinatsiooni, jõu, kiiruse ja vastupidavuse elemente, mida noortesport ehk ei nõua. Kui kehalist haridust pole, pole ka tulemust.
* Pearahasüsteem kahjustab Eesti sporti. Lapsed ei saa liikuda trennist trenni, treenerid ei anna ära õpilasi, kes on andekad mõnel teisel alal, parimate noortega töötada ei jõuta, sest tuleb tegeleda massiga.
* Liialt keskendutakse varustusele, mis pole enne 15.–16. eluaastat absoluutselt oluline. Hulk suusapaare, pulsikellad, pulbermäärded... Miks mitte kokku leppida, et talveks on üks paar suuski ja kõik saavad võistlustel alla ühesuguse määrde. Järelejäänud raha saab investeerida treeningutesse ja laagritesse.
* Miks tuleb maalt rohkem tippsportlasi? Ei, nad pole andekamad, vaid võimalusi on enam. Trennitasu on väike ja kui sedagi raha pole, siis öeldakse: ah tule niisama. Ning kes tahab – neid ikka on –, käivad mitmes trennis. Võtad koti selga ja lippad küla teise otsa.

Borja kirjutas:Minu arust väga hea artikkel.
Kopin siia, sest näen selget seost ajateenijate füüsilise suutlikkuse probleemiga..

Põhimõtteliselt pole suusatamises ega ka teistel kestvusaladel lihtsalt materjali, kellest tšempione vormida, kurtis Kümmel ja lisas, et tema põlvkond oli viimane, kes MK-sarjas kuuma grupi tasemel võidu sõitis. Ent samal ajal ka Eesti viimane niinimetatud õues käivate laste põlvkond: „Üheksakümnendate alguses algas autostumine ja lõpus nutistumine. Hoovisport kadus laksuga – ühel hetkel olid lapsed õuest kadunud.”

Borja kirjutas: Just nii - "ühel hetkel olid lapsed õuest kadunud"..
Ja siit algas ju mitte ainult noorte füüsiline kängumine, vaid ka see vaimse tervise küsede ühaenam "ülessekerimine"...

Õues mängimine, matkamine, palli viskamine ja kinni püüdmine, hüppamine, müramine, puu otsas turnimine, rattasõit ja ujumine on tegevused, mis arendavad välja juba väga varases nooruses inimese põhilised liigutusvilumused, ja koordinatsiooni ning laovad aluse kehalisele töövõimele....

....Nimetatud tegevused panevad südame veidi kiiremini tööle ja kiirendavad hingamissagedust. Täna õhtuks on sarnast kehalist aktiivsust päeva jooksul kokku vähemalt tund aega kogenud keskmiselt alla viiendiku Eesti lastest.

“Tervise arengu instituut leidis, et vaid umbes 16 protsenti Eesti 11-15-aastastest õpilastest liigutab end hea tervise ja normaalse arengu jaoks minimaalselt vajalikul määral. See on 60 minutit päevas,” täpsustab Hannus. See tähendab, et 84 protsenti noortest seda ei tee ja nende tervis on ohus.

Uuringus osalenud õpilased kogusid soovituslikust päevasest aktiivsusest koolis vaid veerandi, samas kui naaberriigis Soomes on vastav näitaja pea poole suurem....

....Nagu võis eeldada, oli koolis kõige aktiivsemaks tunniks kehaline kasvatus, kuid üllatuslikult veedeti soovitusliku intensiivsuse tasemega vaid kolmandik tunnist, kolmandiku tunnist õpilased aga istusid või seisid,” rääkis värske doktor.

Sellele vaatamata oli õpilaste päevane liikumisaktiivsuse tase oluliselt kõrgem just nendel päevadel kui osaleti kehalise kasvatuse tunnis ning seda sõltumata treeningutel osalemisest.

Haridus- ja Teadusministeerium 24.08.2017 kirjutas: Väga väärt uurimisteema!

Oleme uuendamas praegu kehtivat kehalise kasvatuse õppekava kaasaegseks liikumisõpetuseks, kus suureneb ka tundide arv. Uuendamisega tahame tulemuste asemel keskenduda oskuste ja liikumisharjumuste kujundamisele, mis jääks õpilastesse ka pärast kooli.

Ujumisõpetuse uuendamine on esimene samm tervest kehalise kasvatuse õppekava ümberkujundamisest ning seda on võimalik juba rakendada uuest õppeaastast.

Juba järgmisel aastal alustatakse ainekava uuendamisega väga paljusid Eesti inimesi erutavas kooli kehalise kasvatuse tunnis. Kuigi õppekava on uuendatud järjepidevalt, siis kehalise kasvatuse ainekava keskendumine kindlatele spordialadele sarnaneb 1940. aasta ainekava õpisisuga. See on ühiskonna arengule selgelt jalgu jäänud. Teisalt peab arvestama tänapäeva laste vähenenud kehalise võimekusega ja tahes-tahtmata ka tunnistama, et paljusid asju ei ole mõtet enam vanamoodi teha. Eesmärgiks on muuta tund õpilastele meeldivaks ja luua elukestev liikumisharrastus....

....Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse didaktika lektor Maret Pihu ja TÜ Sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi spordibioloogia dotsent Jarek Mäestu aitasid selgitada, millised uuendused Eesti koolide kehalise tundides sisse viiakse ja miks. Lõplikult peaks ainekava uuendustega ühele poole saama aastaks 2020.

Teisalt peab arvestama tänapäeva laste vähenenud kehalise võimekusega ja tahes-tahtmata ka tunnistama, et paljusid asju ei ole mõtet enam vanamoodi teha.

Fucs kirjutas:

Borja kirjutas: Just nii - "ühel hetkel olid lapsed õuest kadunud"..
Ja siit algas ju mitte ainult noorte füüsiline kängumine, vaid ka see vaimse tervise küsede ühaenam "ülessekerimine"...

Mina jällegi olen 100% sellega nõus.

Fucs kirjutas:Ja misasja siis nüüd sellega oli mõelud:

Teisalt peab arvestama tänapäeva laste vähenenud kehalise võimekusega ja tahes-tahtmata ka tunnistama, et paljusid asju ei ole mõtet enam vanamoodi teha.

Et siis selle asemel, et teha (ja ka täita neid!!) sellised õppekavad, mis tagavad teatud kehalised võimekused, meie kohendame oma õppekavasid hoopis nende (olematute) võimekuste järgi, mis meil tänaseks on ja kuhu me oleme oma noorte kehaliste võimekustega jõudnud ?

Et laste tervisliku eluviisi mõjutamine algab koheselt pärast sündi ning kestab kogu elu, on oluline nõustada lapsevanemaid, kuidas arendada enda lapse motoorseid oskuseid ning teavitada neid kehalise aktiivsuse positiivsetest mõjudest lapse füüsilisele kui vaimsele tervisele ja arenemisele.

Erinevate teadusallikate andmetel omab kehaline aktiivsus positiivset mõju inimorganismile. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel soodustab mõõdukas kehaline aktiivsus nii skeleti-, lihas-, kardiovaskulaarsüsteemi kui ka neuromuskulaarse tajumuse arengut ning aitab säilitada tervislikku kehakaalu. Lisaks eelmainitud positiivsetele faktoritele mõjutab kehaline aktiivsus ka inimeste psüühilist tervist, vähendades depressiooni, ärevushäireid ning soodustades psühholoogilise küpsuse arengut, suurendades enesekindlust ja väljendusoskust sotsiaalsel lävimisel (WHO, 2017).

Fucs kirjutas:Et siis vaimne tervis pole füüsilise tervisega seotud? Üks ei mõjuta teist ja vastupidi?

Fucs kirjutas:Kehalise aktiivsuse seosed vaimse tervise ja isiksuse omadustega
Autor: Eensoo D
Väljaandja/tellija: Tartu Ülikool: Tervishoiu instituut
http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/78 ... oo2001.pdf

Tervisliku kehalise aktiivsusena on soovitatud tegelda vähemalt 30 min vähemalt mõõduka intensiivsusega (see on 40 - 60% maksimaalsest stidamelddgisagedusest) kehalise tegevusega enamusel päevadel nädalas (Pate jt., 1995). 84% meeste üldine KA vastas KA soovitustele. Ülejaanud 16 % meeste, kelle KA oli madalam tervisliku KA soovitusest, vaimse tervise näitajad ei erinenud oluliselt aktiivsemate meeste vaimse tervise näitajatest. Tervisliku kehalise aktiivsuse soovitustele vastav üldine KA seostub küll madalamate vererõhu näitajatega, kuid vaimse tervise näitajates olulist paranemist kaasa ei too. Samas võreldes psühhomeetriliste näitajate kõrge skooriga mehi madala skooriga meestega, ilmnes, et sotsiaalmajanduslikud tegurid, nagu haridustase ja sissetulek seostusid oluliselt vaimse tervise näitajatega.

Kriku kirjutas:

Tervisliku kehalise aktiivsusena on soovitatud tegelda vähemalt 30 min vähemalt mõõduka intensiivsusega (see on 40 - 60% maksimaalsest stidamelddgisagedusest) kehalise tegevusega enamusel päevadel nädalas (Pate jt., 1995). 84% meeste üldine KA vastas KA soovitustele. Ülejaanud 16 % meeste, kelle KA oli madalam tervisliku KA soovitusest, vaimse tervise näitajad ei erinenud oluliselt aktiivsemate meeste vaimse tervise näitajatest. Tervisliku kehalise aktiivsuse soovitustele vastav üldine KA seostub küll madalamate vererõhu näitajatega, kuid vaimse tervise näitajates olulist paranemist kaasa ei too. Samas võreldes psühhomeetriliste näitajate kõrge skooriga mehi madala skooriga meestega, ilmnes, et sotsiaalmajanduslikud tegurid, nagu haridustase ja sissetulek seostusid oluliselt vaimse tervise näitajatega.

Täpselt sellest ma räägingi, aitäh viite eest.

Neurootilisus iseloomustab emotsionaalset ebastabiilsust. Neurootilisemad
inimesed on närvilised, ärrituvad kergesti, tunnevad end sageli üksildastena, nad on
vastuvõtlikud stressile, mis näitab, et nende vaimse tervise potentsiaal on madalam kui
madala neurootilisusega inimestel. Samas kehalise aktiivsuse näitajad, sealhulgas trenniskäimine, olid
negatiivselt seotud neurootilisusega, mis näitab, et neurootilised inimesed on kehaliselt
vähem aktiivsed. Kehaline aktiivsus mõjub aga just soodsalt vaimsele tervisele.

JÄRELDUSED
35 - 45-aastaste meeste uuringust järeldus:
1) Regulaarne tegelemine vabal ajal vähemalt mõõduka intensiivsusega kehalise aktiivsusega
keskmiselt üle kahe tunni nädalas seostub parema vaimse tervisega.
2) Suurem mõõduka intensiivsusega kehaline aktiivsus madalama kvalifikatsiooni ja sissetulekuga
meestel vaimset tervist soodsalt ei mõjusta.
3) Suure intensiivsusega spordialadega tegelemine ei mõjusta vaimse tervise näitajaid
4) Kõrgem seisundiärevus, püsiängistus ja sooritushirm seostuvad väiksema kasvuhormooni
eritumise tõusuga koormustesti järgselt.

15- aastaste laste uuringust jäireldus:
1) Vanemate hinnatud laste isiksuse omadused on seotud mõnede kehalise aktiivsuse näitajatega.
2) Isiksuseomadused on kehalise aktiivsuse näitajatest kõige enam seotud regulaarsetest
treeningutest osavõtuga. Sporditreeningutes osalevad lapsed on keskmiselt meelekindlamad,
ekstravertsemad ja vähem neurootilised.

Kiusamise ohver ei ole kunagi süüdi. Kuigi nendel, keda kiusatakse, on mõningaid ühiseid omadusi, ei ole ükski nendest omadustest aluseks, et teda tohib ja võib kiusata.

Kiusamine HBSC (2014) uuringu järgi

Kaasõpilaste kiusamist on kogenud vähemalt korra viimase paari kuu jooksul 38% 11–15-aastastest.
Ühe või mitu korda nädalas on kiusatud:
11-aastaste vanuserühmas 15% poistest ja 14% tüdrukutest;
13-aastaste vanuserühmas 11% poistest ja 8% tüdrukutest;
15-aastaste vanuserühmas 6% poistest ja 5% tüdrukutest.
Veebis pole kiusamist kogenud enamus (81%) õpilastest.
Ise on kaasõpilasi kiusanud vähemalt korra viimase paari kuu jooksul 35% õpilastest vanuses 11–15 aastat.

Stress, ärevus ja depressioon

Üle ühe korra nädalas on tundnud kurbust ja nukrameelsust 7% poistest ja 15% tüdrukutest 11–15-aastaste vanuserühmas (HBSC 2014).
Depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul esinenud 30% õpilastest 11–15-aastaste vanuserühmas (HBSC 2014).
Kerge ärevuse sümptomeid esineb 5% ja mõõduka ärevuse sümptomeid alla 1%-l Tallinna 14–15-aastastest õpilastest (SEYLE 2011).
16–24-aastaste vanuserühmas on viimase kuu jooksul:
esinenud peaaegu talumatut stressi 2% noortest;
tundnud tavalisest palju suuremat masendust 4% meestest ja 8% naistest (TKU 2014).
16–24-aastaste vanuserühmas on viimase aasta jooksul saanud depressioonidiagnoosi või -ravi 8% meestest ja 9% naistest (TKU 2014).

Üleväsimus ja uinumisraskused

Vähemalt kolmel hommikul nädalas on kooli minnes väsinud 65% 14–15-aastastest Tallinna õpilastest (SEYLE 2011).
Uinumisraskusi esineb üle ühe korra nädalas 20% tüdrukutest ja 16% poistest 11–15-aastaste vanuserühmas (HBSC 2014).
16–24-aastaste vanuserühmas on:
viimase aasta jooksul tihti tundnud ennast üleväsinult 33% meestest ja 53% naistest;
viimase kuu jooksul esinenud unetust ja unehäireid 23% meestest ja 35% naistest (TKU 2014).

Suitsidaalsus ja enesevigastamine

Tallinna 14–15-aastastest õpilastest on:
vähemalt ühe korra elu jooksul ennast tahtlikult vigastanud 33% õpilastest;
endalt elu võtmise peale mõelnud 12% õpilastest, tõsine plaan enesetapuks on olnud 5% õpilastest (SEYLE 2011).
16–24-aastaste vanuserühmas on elu jooksul:
enesetapumõtteid esinenud 18% meestest ja 21% naistest, viimase 12 kuu jooksul 11% meestest ja 8% naistest;
enesetapukatseid teinud 4% noortest, viimase 12 kuu jooksul 2% meestest ja 1% naistest (TKU 2014).
Enesetapu tõttu kaotas 2013. a Eestis elu 18 noort vanuses 10–24 aastat (Surma põhjuste register).

Negatiivne:

Depressiivseid episoode viimase aasta jooksul kogenud õpilaste arv on suurenenud – võrreldes 2010. a on kasvanud õpilaste osakaal, kes on viimase aasta jooksul kogenud perioode, mil nad on end kahe või enama nädala kõikidel päevadel tundnud nii kurva ja lootusetuna, et loobusid tavalistest tegevustest (25%-lt 30%-ni (HBSC 2014).
Tõusutrend uinumisraskuste esinemises – võrreldes 2006. a on kasvanud õpilaste hulk, kellel esineb vähemalt kord nädalas uinumisraskusi (31%-lt 38%-ni) (HBSC 2014).
Suitsiid on 10–24-aastaste vanuserühmas üheks peamiseks surmapõhjuseks – 2013. a kaotas enim noori elu juhuslike mürgistuste, sõidukiõnnetuste ja enesetappude läbi (Surma põhjuste register).
Poisid kaotavad sagedamini elu suitsiidi läbi – 2013. a kaotas suitsiidi tõttu elu 16 poissi ja 2 tüdrukut, 2012. a 16 poissi ja 2 tüdrukut ning 2011. a 19 poissi ja 3 tüdrukut. Ka Eesti meeste standarditud suremuskordaja2 näitajad enesetapu kohta on tunduvalt kõrgemad EL-i keskmisest (Eurostat, Surma põhjuste register).

Fucs kirjutas:Ma ei saa aru, mille üle vaidlus käib?

Fucs kirjutas:* See, et puudulik ja halb füüsiline vorm (mis on vähese liikumise tulemus), vähene liikumine vabas õhus ja väär liikumise intensiivus viib teatud suure osa lastest ja noortest ka neil vaimsete probleemide tekkimiseni ja vähendab resistentsust sellistele vaimsete probleemide tekkimisele/esinemisele/sügavusele (loob väga head eeldused vaimsete häirete ja haiguste tekkeks) on fakt.
(terve see lk siin ja seal selles teises teemas http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 19#p510119 on linke täis, ei hakka uuesti panema)

Borja kirjutas:Just nii - "ühel hetkel olid lapsed õuest kadunud"..
Ja siit algas ju mitte ainult noorte füüsiline kängumine, vaid ka see vaimse tervise küsede ühaenam "ülessekerimine"...