Sisuliselt ainukese mõistliku Venemaal elava venelase keda tean (Denis Zaharovi) kvaliteetlõim Venelaste muutuvast meelsusest. Seda paraku mitte just paremuse poole:
https://x.com/betelgeuse1922/status/1828890356890439871
kohandatud automaattõlge:
Viimaste Duroviga seotud sündmuste tõttu suhtlesin kaasvenelastega veebis tavapärasest rohkem. See ei olnud meeldiv ja ma olen märganud mõtteviisi muutust, mis oli üsna ootuspärane. Seda saab kirjeldada järgmiselt:
- Olen väsinud käitumast nii, nagu ma hoolin.
Vaid kõige vastikumad "patrioodid" sõimasid esimesel sõjaaastal ukrainlasi ja soovisid neile surma. See ei olnud vastuvõetav. Senimaani.
Liberaalsete Vene emigratsiooni arvamusliidrite uus mõtteviis näeb välja üsna sarnane Trumpi "Ameerika kõigepealt" ideoloogiale.
See algab sõnadega "me peame keskenduma iseendale", kuid keegi ei taha keskenduda tühjusele, nii et sellest saab "kõik seina taga on halb ja ohtlik". Ja sarnaselt Trumpile õitseb mõtteviis et "oleme globaalse vandenõu ohvrid".
Iga päev näen seda kasvamas. Ma vaatan, kuidas inimesed on uhked ukrainlaste vihkamise üle - isegi need, kes on Putini vastu, kordavad samu genotsiidseid jutte kurjast/lollast läänest ja Ukrainast, mis ei vääri olemasolu.
- Sa võid seista põlvili nii palju kui tahad, sina kurat, see on haletsusväärne ja sa oled hulluks läinud, vasakpoolne. Kuidas sa saad olla selline kannibal, et soovida oma rahvale surma? Me ei anna sulle seda kunagi andeks ega unusta seda. Peaksite häbi tundma.
Ma kuulen seda palju.
Veelgi kummalisemaks läheb, kui need inimesed, kes Venemaad kulutulena väldivad, kutsuvad mind lääne poolt ajupesuks. Ma arvan, et nende loogika järgi saab tõde selle riigi kohta mõista ainult siis, kui oled võimalikult kaugel.
Aga see ei ole räuskamine degradatsiooni üle. No mitte ainult räuskamine. Miks see juhtub? Miks ma eeldasin, et see nihe tuleb varsti?
Kujutage ette, et keegi käsib teil seina lüüa. Ütled "ok" ja lööd. Ja siis küsitakse ikka ja jälle. Ja sa lööd ja sa ei tea, miks.
See juhtub inimestega, kellel paluti tunda süütunnet ja häbi, kuid kes ei võtnud kunagi aega selle üle järele mõelda.
„Ma elasin normaalset elu ja mu riik oli korras, kuni see ei olnud ja ühtäkki olen MINA SÜÜDI. KAS SA TEED NALJA“.
Sellest vaatenurgast on kogu see sõda kõikvõimsate jumalate kätetegu, orkaan, katastroof, mis väljus meie kontrolli alt. Ja kogu vihkamine, kõik sanktsioonid, kõik, mis hiljem juhtus, on ülekohtune ja julm.
Ja see võis isegi kõlada usutavana kuni selle hiljutise nihkumiseni.
Nüüd näete sedasama:
"Ma tulin teie juurde, mulle ei meeldi, kuidas ma end pärast seda, kui ma näen, tunnen. Selle eest maksate."
"Sa väärid põlemist ja surma, sest ma olen väsinud sellest, et mind peetakse ilma põhjuseta halvaks meheks."
Nüüd näete, et väga sama:
„Ma tulin teie juurde, mulle ei meeldi see, kuidas ma ennast tunnen pärast seda, mida ma nägin. Selle eest te veel maksate“ mõtteviis.
„Sa väärid põlemist ja surma, sest ma olen väsinud sellest, et mind peetakse ILMA PÕHJUSETA halvaks inimeseks“.
See hiiglaslik peas hõõguv „ILMA PÕHJUSETA “ ongi põhjus. Mäletan, et 2022. aastal naersid kõik dekoloniseerimise üle. Mäletan, sest olin üks neist, kes arvas, et see on lihtsalt naljakas osa. No naerge nüüd, kui Venemaa opositsioon teeb ukrainlastele ettepaneku neid isandateks nimetada.
Mäletan väga hästi seda hetke, kui ma esimest korda mõistsin, kuidas minu reaalsustaju on kujundanud see „väga naljakas impeerium“. Aeglased eestlased, rumalad ameeriklased, barbaarsed tšetšeenid, sõbralikud, kuid võõrad soomlased, väikevennad ukrainlased. See kõik oli seal, otse minu peas.
Mida seal ei olnud, olid Talvesõda, 2 Tšetšeenia sõda, näljahäda Kasahstanis, Lätis ja Gruusias ning põlvkonnad, kes elasid ja surid, kui riik, mille üle ma peaksin uhke olema neid lüpsis sovetiseeris ja hävitas.
See ei olnud kena. Järsku ei olnud sõda mitte jumala tegu, vaid kogu eitamise ja juhusliku julmuse loomulik tagajärg.
Vajutades välgumihkli gaasinuppu ja naerdes „See on kogu gaas, mida sa kunagi saad“ igale teisele 12-aastasele Ukraina perekonnanimega poisikesele. Suurepärane, Denis. Lihtsalt suurepärane.
See tundus kohutav. Kogu mõtteviis koos "день победы", Mendelejevi, Dostojevski ja "загадочная русская душа"ga varises kokku uue teabe raskuse all. See õudusunenägu, kus sa jääd klassi ees alasti seisma, oli tol hetkel põhimõtteliselt minu rahvusidentiteet.
Minu jaoks ei saa see niipea läbi. Peame võtma kõige rõvedama lusika ja nühkima seda jama läbi aegade maha, et tunda vähemalt mingit erinevust. Kõik need "me oleme üks rahvas", kõik "meil oli koos parem", kõik "polnudki nii hull". See oli halb. Tegime asja hullemaks.
Ja sellepärast ma vihkan opositsiooni räuskamist. Nad raiskavad aega sellega, et laulda sõltlastele "Big in Japan"i.
Jah. 30 aastat sõltuvust lõpeb alles siis, kui te otsustate lõpetada ja see võib minna täitsa OKlt. Ei mingeid järelmõjusid. Võite lõpetada, kui tunnete, et see on õige.
Meil on väga vähe aega, et kogeda vähemalt murdosa normaalsest elust. Ja kui me jätkame enesele valetamist, siis sureme 1983. aastal Berliini peldikusse. Vaadake igaühe soontesse, kes arvab, et ma eksin.
Ma ei oota õnnelikku lõppu, kuid mis tahes positiivse muutuse võti on näidata, millised me oleme ja mida me oma kultuuri, pärandi ja tegevusega kaasa toome.
*taustanaer*
Nüüd ma näen, et eitamine läheb aina hullemaks. Lõime lõpp.
Mõned allegooriad on päris tabavad. Nagu näha, tõsiselt teravatele pliiatsitele jõuab midagi ikka päriselt kohale ka. Teistega läheb ilmselt veel palju hullemaks ennem kui läheb paremaks
Sisuliselt on enamik Vene ühiskonda kolme aastaga jõudnud
Kübler-Rossi mudeli järgi alles teise - Viha staadiumisse. Kes teab millal tuleb veel Tingimine, Depressioon ja Leppimine ...
Ja antud juhul me ei räägi ju putionididest põhjakihist vaid "hartitlastest" ja "opositsioonist". Lootusetu värk.
