Raamatud (ja soodukad)
raamat Kuperjanovist
Mis see veel on? Poeletil nagu märganud polegi seda teost ...
http://www.apollo.ee/product.php/0606246
http://www.apollo.ee/product.php/0606246
See on üsna kole raamat, vormilt ja sisult. Tehnilised apsud - hea küll, kuigi piinlik. (Umbes selliselt on vormistatud ka Soldatovi üllitised.) Sisu esitamisviis on aga hullem nõukogude propagandistidest. Väidelda saab neutraalses keeles ka, kuid siinsed vägisõnad - need hoopis madaldavad ka käsitletavat. Autor on kahjuks oma iidolist liiga pimestatud. Sellega ma ei ütle, et autori vastuväited Kuperjanovi tegevuse senisele kajastamisele Vabadussõjas ja Paju lahingus poleks vajalikud, aga. Kokkuvõttes on paatos Kuperjanovi õigustamine ja tema asemel Kalmi süüdistamine.
Viimati muutis MOrav, 18 Veebr, 2011 14:12, muudetud 1 kord kokku.
On ikka, aga ka mina sinu, Reigo kombel, uurisin seda ja Salo artiklite kasutamisest-viitamisest Kuperjanovimõtleja poolt ei saanudki lõpuks mitte kui midagi aru (aga võib-olla olen ma loll ning Kalmi ja Laidoneri poolt ära lollitatud?)Reigo kirjutas:Tederi eelmisest raamatust oli näha, et ta ei teadnud (või tegi sellise näo) midagi Salo temaatilistest artiklitest. Huvitav, kas uues raamatus on Salot mainitud?
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Kellele Statiev huvi pakub, lugege ka Roger D. Petersen, Resistance and rebellion. Lessons from Eastern Europe, Cambridge University Press 2001 + Keith Darden + John-Paul Himka. Kas sealt ka tõde kätte saate, on omaette küsimus. Mina soovitaks lugeda ka Juozas Daumantas ja Maria Savchyn Pyskir, samuti Leedu kohta Juozas Starkauskas. St Statiev ei ole pinali teravaim pliiats, kaugeltki mitte.gruppen kirjutas:On keegi tutvunud ka? Või olen ma ainukeneKellele eelmine raamat pakub huvi, võiks tutvuda ka sellega:
The Soviet Counterinsurgensy in the Western Borderlands.
Alexander Statiev
Cambridge University Press
ISBN 978-0-521-76833-7
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Autori eesmärk on uurida Nõukogude liidu läänealadel eksisteerinud vastupanutegevuse vastu võitlemise mudelit ja hinnata selle ratsionaalsust totalitaarse riigi tingimustes, kus oldi vastamisi relvastatud vastupanutegevusega, nii apokalüptilise võitluse käigus idarindel kui külma sõja koidikul.
Kuna ma ei ole ajaloolane (pigem ajaloohuviline) ja ei oma ka enda meelest piisavalt suurt ülevaadet vastupanutegevusest Ukrainas ja Valgevenes (Lätist ja Leedust ehk rohkem – viimasest ehk kõige rohkem) siis ei hakka ma andma hinnangut osadele, mis käsitlevad minule vähetuntud piirkondade vastupanutegevust. Küll pean ära märkima, et raamatu teksti vahendusel jäävat muljet, et OUN-UPA ja eriti OUN-SB olid puhtad surmaüksused, ning viisid läbi genotsiidi ja hukkamisi absoluutselt kõigi rahvus- ning ühiskonna gruppide seas (m.h. ka enda liikmete preventatiivse hukkamise näol) – ei pea ma eriti adekvaatseks ja pigem vähe usutavaks. Konkreetse peatüki puhul tekib ainult kindel soov otsida juurde lisamaterjali, teistest uurimustest, et seeläbi mitme uurimuse põhjal endas mingi arvamus kujundada. See materjal jätab endas väga ühekülgse ja võib-olla kole sõna, aga kallutatud/mõjutatud mulje. Hilisemates peatükkides jääb aga veel lisaks mulje, et OUN-UPA koosnes äärmiselt rumalatest inimestest, keda tihti arreteeriti 600 liikme kaupa. Raske on minul küll mõista, kuidas üks inimene saab teada 600 vastupanuliikumise liikme asukohtasid ja nimesid. See on aga ilmselt isiklik vaimne puudujääk.
Igaljuhul on kasutatud allikate nimekiri lõpus olemas ja on olemas ka kasutatud raamatute/artiklite nimekiri. Raamat koosneb tegelikult enamuses Ukrainas toimunul ja vahele pikitakse näiteid nii Leedust, Poolast kui siis ka Eestist- Lätist. Viimastel on eri staatus – olla asustatud natsidega. Fakt mida rõhtutakse korduvalt nii seoses saksa sõjaväega seotud isikute protsendiga elanikkonnast (Eestis kõige suurem= kõige natsimad) ja ka näiteks siin puudunud korralikult organiseeritud (poliitilise) relvastatud vastupanuliikumisega. Kuna Eestis ja Lätis oli palju natside toetajaid/ polnud poliitilist alternatiivi kollaboratsionismile, oli ka vähem kibestunud Nõukogude vaenlaseid kui Ukrainas või Leedus, kus rahvuslased distantseerisid ennast natsidest ja valmistasid ette põrandaalust vastupanutegevust Nõukogude korra vastu. Olime ka eelnevalt autoritaarse taustaga – mille üheks tugipunktiks või nurgakiviks oli siinmail Kaitseliit.
Mida on siis kasutatud Eesti materjalidest?
Sabbo, Hilda – Võimatu vaikida, 1996
Salo, Vello – Population losses in Estionia ja ka 1940-1941.
5 kg-ne Estonia 1940- 1945
Kuuk, Kristi ja Raun Toivo – Soviet deportations in Estonia: Imapct and Legacy. 2007
Laar, Mart War in the woods: Estonia’s Struggle for Survival. 1992
Laar, Mart – Red Terror. 2005
Taagepera, Rein- Estonia, 1993
Tannberg, Tõnu – Politika Moskvy v respublikahh baltii v poslevoennye gody (1944- 1956) 2008
Peab kokkuvõtvalt mainima, et enamus Eestit puudutav on välja pigistatud Sabbo kogumikust/kogumikest, mille n.ö. väärtust võib aga hinnata prof. Jüri Ant’i poolt kirja pandud sõnade järgi Tuna 2/1999. Red Terrorit kasutatakse aga hinnangu andmiseks eesti ajaloolaste küüditamise uurimisele ja selle kallutatusele. Tegelikult on samas märkuses sees ka Kuur- Raun, Taagepera ja Rahi-Tamm. Viidatakse sellele, et siinsed ajaloolased ei saanud kasutada arhiive ja hinnangud ning numbrid pandi kokku mälestuste põhjal, sellega numbreid kuni paarsada protsenti suurendades. Siin on ka uurimuse puudulikus või siis sihilik tegevus – peamiselt viidatav Sabbo ja Taagepera pärinevad rohkem kui 15 aasta tagusest ajast ning põhimõtteliselt võib ju nõustuda – arhiivimaterjale oli adekvaatselt vähe kasutatud. Jätta aga tekstis mulje, et seda tehakse siin siiani...Muiduigi lisatakse sinna otsa, et Nõukogude võim ikkagi inimesi ei soovinud tappa vaid paigutas neid ümber, hoolitsedes nii töökoha saamise kui „normaalsete elutingimuste“ eest (versus tapjad natsid). Tihti viidatakse sellistel juhtudel ka faktile, et ennem II maailmasõda Nõuk. Liidus küüditatue olukord oli palju raskem jne. jne. Võimalik aga siiski kipub jääma mulje, et üritatakse saba kergitada või režiimi paremas valguses näidata.
Näitena võib tuua ka maareformi. Sakslaste poliitika oli baltikumis kergem kui slaavi regioonis, mõneti aga rängem kui Nõukogude võim. Rohkem talupoegi kaotas oma maad Saksa okupatsiooni ajal kui esimese Nõukogude okupatsiooni ajal. Saksa võim konfiskeeris maa nendelt kes olid selle saanud Nõukogude maareformi tagajärjel (seda, kuskohast Nõukogude maareform maa „leidis“ ei valgustata), samuti kästi tagasi maksta Nõuk. poolt nullitud võlad jm.
Üldistades võib öelda, et autori nägemust pidi oli Nõukogude Liidu relvastatud vastupanutegevuse vastane programm üks maailma paremaid, igaljuhul kordades parem kui natsidel ja mitmeteski demokraatlikes lääneriikides. Isegi kui inimesi hoolikalt valides represseeriti (nt. kui natsid põletasid maha terveid külasid, siis hävituspataljonid väga hoolikalt valisid üksikuid talusid, mida maha põletada jmt.) siis oli see humaansem kui mujal.
Väikene lõik lisaks:
„Nõukogude patsifitseerimine oli ette nähtud julmemana kui relvastatud vastupanuliikumiste vastased kampaaniad demokraatlikes riikides, aga on vaieldav, kas Nõukogude tegevus tekitas rohkem ohvreid tsiviilelanikkonna seas, kui demokraatlikud riigid samades olukordades“
Eks see on kitsastes aspektides nii ja naa, autor isegi tunnistab, et paberil ja tegelikuses olid asjad erinevad. Üldiselt on aga nii, et nii vähestel lehtedel ei ole minu arvates, lihtsalt võimalik anda objektiivset ja laiapõhjalist ülevaadet Nõukogude anti-relvastatud vastupanu poliitikast. Jah, peamised ideed on välja toodud aga samas võib mõnessegi väitesse suhtuda kriitilisemalt, kui seda on teinud autor ja kindlasti ei saa üldistada nt. Ukraina põhjal ka tegevust siinamil või lõunanaabrite juures. Nagu autor on viidanud, olid vastupanuliikumised ja nende ulatused erinevad, samuti rahva haridustase, meelsus, sotsiaalne kihistumine jms. Lugeda võib aga iseasi on, kas sellest mingit kasu saab ja kas kõike võib võtta värske lähenemisena, või pigem mõnevõrra iganenud arvamuste baasil kirjutatud kokkuvõttena. Samas tunnistab autor, et osad nõukogude poliitikas olnud teesid, põhinesid väärarusaamadel ja need tekitasid patsifitseerimise protsessis pigem takistusi, kui olid abiks. Väga vähe seletatakse lahti ka okupeeritud riikide tausta. Pigem jääb mulje, et tõesti okupatsioonivõim päästis inimesed autoritaarsete natside käest. Positiivse nähtusena on aga see, et mõned huvitavad viited uurimustele/raamatutel ma sain ja eks seegi ole abiks ikka. Raamatu laenutamise puhul saab raisku minna ainult aeg ja mitte raha (mida küsitakse selle eest päris palju).
Mõtteid oli tegelikult öösel kell kolm rohkem, kui ma lugemise lõpetasin aga nüüd on need hajunud
Kuna ma ei ole ajaloolane (pigem ajaloohuviline) ja ei oma ka enda meelest piisavalt suurt ülevaadet vastupanutegevusest Ukrainas ja Valgevenes (Lätist ja Leedust ehk rohkem – viimasest ehk kõige rohkem) siis ei hakka ma andma hinnangut osadele, mis käsitlevad minule vähetuntud piirkondade vastupanutegevust. Küll pean ära märkima, et raamatu teksti vahendusel jäävat muljet, et OUN-UPA ja eriti OUN-SB olid puhtad surmaüksused, ning viisid läbi genotsiidi ja hukkamisi absoluutselt kõigi rahvus- ning ühiskonna gruppide seas (m.h. ka enda liikmete preventatiivse hukkamise näol) – ei pea ma eriti adekvaatseks ja pigem vähe usutavaks. Konkreetse peatüki puhul tekib ainult kindel soov otsida juurde lisamaterjali, teistest uurimustest, et seeläbi mitme uurimuse põhjal endas mingi arvamus kujundada. See materjal jätab endas väga ühekülgse ja võib-olla kole sõna, aga kallutatud/mõjutatud mulje. Hilisemates peatükkides jääb aga veel lisaks mulje, et OUN-UPA koosnes äärmiselt rumalatest inimestest, keda tihti arreteeriti 600 liikme kaupa. Raske on minul küll mõista, kuidas üks inimene saab teada 600 vastupanuliikumise liikme asukohtasid ja nimesid. See on aga ilmselt isiklik vaimne puudujääk.
Igaljuhul on kasutatud allikate nimekiri lõpus olemas ja on olemas ka kasutatud raamatute/artiklite nimekiri. Raamat koosneb tegelikult enamuses Ukrainas toimunul ja vahele pikitakse näiteid nii Leedust, Poolast kui siis ka Eestist- Lätist. Viimastel on eri staatus – olla asustatud natsidega. Fakt mida rõhtutakse korduvalt nii seoses saksa sõjaväega seotud isikute protsendiga elanikkonnast (Eestis kõige suurem= kõige natsimad) ja ka näiteks siin puudunud korralikult organiseeritud (poliitilise) relvastatud vastupanuliikumisega. Kuna Eestis ja Lätis oli palju natside toetajaid/ polnud poliitilist alternatiivi kollaboratsionismile, oli ka vähem kibestunud Nõukogude vaenlaseid kui Ukrainas või Leedus, kus rahvuslased distantseerisid ennast natsidest ja valmistasid ette põrandaalust vastupanutegevust Nõukogude korra vastu. Olime ka eelnevalt autoritaarse taustaga – mille üheks tugipunktiks või nurgakiviks oli siinmail Kaitseliit.
Mida on siis kasutatud Eesti materjalidest?
Sabbo, Hilda – Võimatu vaikida, 1996
Salo, Vello – Population losses in Estionia ja ka 1940-1941.
5 kg-ne Estonia 1940- 1945
Kuuk, Kristi ja Raun Toivo – Soviet deportations in Estonia: Imapct and Legacy. 2007
Laar, Mart War in the woods: Estonia’s Struggle for Survival. 1992
Laar, Mart – Red Terror. 2005
Taagepera, Rein- Estonia, 1993
Tannberg, Tõnu – Politika Moskvy v respublikahh baltii v poslevoennye gody (1944- 1956) 2008
Peab kokkuvõtvalt mainima, et enamus Eestit puudutav on välja pigistatud Sabbo kogumikust/kogumikest, mille n.ö. väärtust võib aga hinnata prof. Jüri Ant’i poolt kirja pandud sõnade järgi Tuna 2/1999. Red Terrorit kasutatakse aga hinnangu andmiseks eesti ajaloolaste küüditamise uurimisele ja selle kallutatusele. Tegelikult on samas märkuses sees ka Kuur- Raun, Taagepera ja Rahi-Tamm. Viidatakse sellele, et siinsed ajaloolased ei saanud kasutada arhiive ja hinnangud ning numbrid pandi kokku mälestuste põhjal, sellega numbreid kuni paarsada protsenti suurendades. Siin on ka uurimuse puudulikus või siis sihilik tegevus – peamiselt viidatav Sabbo ja Taagepera pärinevad rohkem kui 15 aasta tagusest ajast ning põhimõtteliselt võib ju nõustuda – arhiivimaterjale oli adekvaatselt vähe kasutatud. Jätta aga tekstis mulje, et seda tehakse siin siiani...Muiduigi lisatakse sinna otsa, et Nõukogude võim ikkagi inimesi ei soovinud tappa vaid paigutas neid ümber, hoolitsedes nii töökoha saamise kui „normaalsete elutingimuste“ eest (versus tapjad natsid). Tihti viidatakse sellistel juhtudel ka faktile, et ennem II maailmasõda Nõuk. Liidus küüditatue olukord oli palju raskem jne. jne. Võimalik aga siiski kipub jääma mulje, et üritatakse saba kergitada või režiimi paremas valguses näidata.
Näitena võib tuua ka maareformi. Sakslaste poliitika oli baltikumis kergem kui slaavi regioonis, mõneti aga rängem kui Nõukogude võim. Rohkem talupoegi kaotas oma maad Saksa okupatsiooni ajal kui esimese Nõukogude okupatsiooni ajal. Saksa võim konfiskeeris maa nendelt kes olid selle saanud Nõukogude maareformi tagajärjel (seda, kuskohast Nõukogude maareform maa „leidis“ ei valgustata), samuti kästi tagasi maksta Nõuk. poolt nullitud võlad jm.
Üldistades võib öelda, et autori nägemust pidi oli Nõukogude Liidu relvastatud vastupanutegevuse vastane programm üks maailma paremaid, igaljuhul kordades parem kui natsidel ja mitmeteski demokraatlikes lääneriikides. Isegi kui inimesi hoolikalt valides represseeriti (nt. kui natsid põletasid maha terveid külasid, siis hävituspataljonid väga hoolikalt valisid üksikuid talusid, mida maha põletada jmt.) siis oli see humaansem kui mujal.
Väikene lõik lisaks:
„Nõukogude patsifitseerimine oli ette nähtud julmemana kui relvastatud vastupanuliikumiste vastased kampaaniad demokraatlikes riikides, aga on vaieldav, kas Nõukogude tegevus tekitas rohkem ohvreid tsiviilelanikkonna seas, kui demokraatlikud riigid samades olukordades“
Eks see on kitsastes aspektides nii ja naa, autor isegi tunnistab, et paberil ja tegelikuses olid asjad erinevad. Üldiselt on aga nii, et nii vähestel lehtedel ei ole minu arvates, lihtsalt võimalik anda objektiivset ja laiapõhjalist ülevaadet Nõukogude anti-relvastatud vastupanu poliitikast. Jah, peamised ideed on välja toodud aga samas võib mõnessegi väitesse suhtuda kriitilisemalt, kui seda on teinud autor ja kindlasti ei saa üldistada nt. Ukraina põhjal ka tegevust siinamil või lõunanaabrite juures. Nagu autor on viidanud, olid vastupanuliikumised ja nende ulatused erinevad, samuti rahva haridustase, meelsus, sotsiaalne kihistumine jms. Lugeda võib aga iseasi on, kas sellest mingit kasu saab ja kas kõike võib võtta värske lähenemisena, või pigem mõnevõrra iganenud arvamuste baasil kirjutatud kokkuvõttena. Samas tunnistab autor, et osad nõukogude poliitikas olnud teesid, põhinesid väärarusaamadel ja need tekitasid patsifitseerimise protsessis pigem takistusi, kui olid abiks. Väga vähe seletatakse lahti ka okupeeritud riikide tausta. Pigem jääb mulje, et tõesti okupatsioonivõim päästis inimesed autoritaarsete natside käest. Positiivse nähtusena on aga see, et mõned huvitavad viited uurimustele/raamatutel ma sain ja eks seegi ole abiks ikka. Raamatu laenutamise puhul saab raisku minna ainult aeg ja mitte raha (mida küsitakse selle eest päris palju).
Mõtteid oli tegelikult öösel kell kolm rohkem, kui ma lugemise lõpetasin aga nüüd on need hajunud
Suur tänu pika ja üsna hea ülevaate koostamise eest! "Üsna hea" on loomulikult suhteline hinnang... Võib ka teisiti: seni ainuke ja parim maakeelne ülevaade!
Mitmed hinnangud on üsna hästi õnnestunud, ka need milles ülevaate koostaja on sõnu-väljendeid valides leebe: "See materjal jätab endas väga ühekülgse ja võib-olla kole sõna, aga kallutatud/mõjutatud mulje."
Küll nad meenuvad 
Paljudele konkreetse teemaga ennast mitte kursis hoidvatele võib selline käsitlus olla üllatav, kuid tänane maailm ongi selline...
Loomulikult tuleb siinkohal nõustuda metsseaga:
o
Mitmed hinnangud on üsna hästi õnnestunud, ka need milles ülevaate koostaja on sõnu-väljendeid valides leebe: "See materjal jätab endas väga ühekülgse ja võib-olla kole sõna, aga kallutatud/mõjutatud mulje."
Mõtted ei kao kuhugileMõtteid oli tegelikult öösel kell kolm rohkem, kui ma lugemise lõpetasin aga nüüd on need hajunud...
Küll nad meenuvad Paljudele konkreetse teemaga ennast mitte kursis hoidvatele võib selline käsitlus olla üllatav, kuid tänane maailm ongi selline...
Loomulikult tuleb siinkohal nõustuda metsseaga:
terv... Statiev ei ole pinali teravaim pliiats, kaugeltki mitte...
o
Vaata SB kohta Jeffrey Burds'i artiklit Agentura (Jumala prohvet google aitab leida). Sarjas "Litopys UPA" on ilmunud lausa mitu dok kogumikku SB töö kohta (nende ülekuulamiste protokolle), kuid need paraku kõik ainult ukraina keeles. Kirjutasin, et Statiev pole pinali kõige teravam pliiats - nüüd pean tsiteerima Reiljanit "kallutatud jõud"gruppen kirjutas: Küll pean ära märkima, et raamatu teksti vahendusel jäävat muljet, et OUN-UPA ja eriti OUN-SB olid puhtad surmaüksused, ning viisid läbi genotsiidi ja hukkamisi absoluutselt kõigi rahvus- ning ühiskonna gruppide seas (m.h. ka enda liikmete preventatiivse hukkamise näol) – ei pea ma eriti adekvaatseks ja pigem vähe usutavaks. Konkreetse peatüki puhul tekib ainult kindel soov otsida juurde lisamaterjali, teistest uurimustest, et seeläbi mitme uurimuse põhjal endas mingi arvamus kujundada.
PS siin foorumiski kiidetud Mark Solonin on oma viimases raamatus kirjutanud õudse paskvilli ukraina vastupanuliikumise kohta - eriti, et SB oli niisugune mõrvaorganisatsioon et kohe kole. Ukraina tõsisemat sorti ajaloolaste arvates suutis UPA - OUN (NB! UPA saadeti laiali 1947, siis jäi tegutsema "relvastatud põrandaalune") vastu pidada nii kaua tänu SB tööle (see SB oli siis Julgeolekuteenistus - Sluzhba Bezpeky).Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Apollos ja Rahvaraamatus on praegu kirjastuse Grenader raamatud soodushinnaga. Apollos kestab soodushinnaga müük 11. veebruarist kuni 25. veebruarini, ju siis ka RRis. Soodsaid militaar-temaatilisi raamatuid leidub ka kirjastustelt Pegasus ja Varrak.
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/kampaania/PR-188
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/kampaania/PR-188
"Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik: põhimõtted, oma hinge – kõik võimalused tulevastele põlvedele, et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi." A. I. Solženitsõn
Sain täna siis sellise raamatu auhinnana:
" Eesti sõjaajaloo teejuht" kirjutatud Kristjan Lutsu poolt. Alguses on veidi sissejuhatuseks räägitud sõdadest mis eestit puudutanud. Raamat ise koosnb aga piltidest ja lühikirjeldustest ausammastest,monumentidest, linnustest ja muudest sõjalistest kohtadest. Väga palju abi võib olla sellest, kui minna Eesti pinnal rändama. Paikadele on isegi koordinaadid juurde kirjutatud. Nii, et kelle plaan minna Eesti militaarajalugu avastama siis on see kindlasti hea raamat mis võiks olla abiks kohtade leidmisel ja marsruudi määramisel.
" Eesti sõjaajaloo teejuht" kirjutatud Kristjan Lutsu poolt. Alguses on veidi sissejuhatuseks räägitud sõdadest mis eestit puudutanud. Raamat ise koosnb aga piltidest ja lühikirjeldustest ausammastest,monumentidest, linnustest ja muudest sõjalistest kohtadest. Väga palju abi võib olla sellest, kui minna Eesti pinnal rändama. Paikadele on isegi koordinaadid juurde kirjutatud. Nii, et kelle plaan minna Eesti militaarajalugu avastama siis on see kindlasti hea raamat mis võiks olla abiks kohtade leidmisel ja marsruudi määramisel.
See soodusmüüük on vist küll lõppenud (hetkel tundub veebipoes siiski veel kehtivat), aga sellegipoolest soovitan sellist raamatut nagu "Briti salaluure teenistuses punasel Venemaal". Tegu on ääretult põneva kirjeldusega seiklustest, mis autor läbi elas, pääsedes üha uuesti ja uuesti üle noatera. Ühtlasi aitas tema kogutud informatsioon kaasa Briti eskaadri tegevusele Läänemerel, mis omas otsest mõju Eesti Vabadussõja käigule.kanakukk kirjutas:Apollos ja Rahvaraamatus on praegu kirjastuse Grenader raamatud soodushinnaga. Apollos kestab soodushinnaga müük 11. veebruarist kuni 25. veebruarini, ju siis ka RRis. Soodsaid militaar-temaatilisi raamatuid leidub ka kirjastustelt Pegasus ja Varrak.
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/kampaania/PR-188
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/bri ... maal/52798
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Nõukogude ässad Korea sõjas.
Сейдов И. Советские асы корейской войны. – М.: Фонд «Русские Витязи», 2010. – 452 с., 393 илл., 17 табл., 858 имен, 7 вкл. плакатов. – («Воздушные войны ХХ века») Тираж 750 экз.
Сейдов И. Советские асы корейской войны. – М.: Фонд «Русские Витязи», 2010. – 452 с., 393 илл., 17 табл., 858 имен, 7 вкл. плакатов. – («Воздушные войны ХХ века») Тираж 750 экз.
...Фонд «Русские Витязи» издал книгу, повествующую о советских асах этой первой воздушной войны на реактивных скоростях. Новое поколение истребителей, другая тактика воздушного боя отличали боевые действия новой эпохи от недавней Второй мировой войны. Званиe аса теперь получал летчик за пять одержанных побед. Но одержать эти победы было очень нелегко.
«Советские асы корейской войны», в сущности, справочное издание, содержащее самую полную на данный момент информацию обо всех советских летчиках, отличившихся в небе Кореи и Китая. Автор книги Игорь Сейдов, многие годы разрабатывающий эту тему, постарался описать буквально каждый воздушный бой, каждую победу над противником. Данные подкрепляются ссылками на американские архивы и мнения авторитетных зарубежных исследователей, работавших с архивами Австралии, Великобритании и других стран....
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline