vohmisin siis mulgid koos kotletiga keresse, peale hammustasin praekala ja valget leiba võiga; ja libistasin selle kõik lõunase kompotiga alla! noh reeglid olid sellised

. rahvas vajus ka laiali, vanake läks kasarmusse tudule, leivalõikaja läks kandilisest võikangist ümmargusi rattaid voolima hommikusöögi jaoks; nooremseersandist täägiteritaja lubati ka sisehoovi ja suundus köögi poolele discoteeki järelvalvet pidama; prapporist söökla korrapidaja istus oma kubrikus ja libistas portveini, noh midagi "Agdami" või "Daljari" kohalikku analoogi, prapporitel oli see kombeks ja söökla siseasjadesse öösel ei sekkunud! jäimegi peakokaga kahekesi lauataha istuma ja juttu vestma. ja vestlus kiskus frantzusi algatusel ikka kulinaaria valdkonda, kotlett teemaks! kiiret ju polnud, hommikune töökorraldus oli frantzusil ju teada; Volga vaja varuosade lattu hoiule viia ja siis peale prapporiga viisakuste vahetamist volga tagaistmele magama keerata kuni lõunani, või vähem kui frantzusi taga otsitakse, laol oli telefoniühendus väeosaga ja korrapidajale andsin alati teada kust mind leida võib kui ma ei ole omal tavaliikumistrajektooril staap-söökla-kasarm, saun jäi ka sellest kolmnurgast välja. seletasin siis kokale et meil eestis on kotlett ikka lisanditega mitte puhtast lihast, ikka leotatud sai ja muna ja kas või porgandit lisaks vastavalt soovile, siis paneeritakse riivsaias ja alles siis pannile! raske oli see venekeelne kulinaaria aga hakkama sain kuidagi!oma oskustes-retseptides ei kahelnud sest olin ikka pidevalt emal abiks olnud moraalselt kui ta kotletti kodus küpsetas, ja puid pliidi alla viskas ikka väike frantzus! Kaasani tatarlasest peakokk siis oponeeris et ega nende koduköögis ka puhast hakkliha ahju visata, ikka täitsa tohutu hulk komponente lisatakse hakklihale ja pigem keedetakse, aga ikka loomalihast sest tatarlased veits allahi usku. kokk ise oli gjaur

, tema piibus põles iga tubakas! kaks kanget söögilaua taga! tõmbasin siis varrukast trumbi välja: et meil estoonias tehakse hakklihast ka "pikka poissi" ! no kokal jooksis selle peale juhe kokku ja tundis huvi mis see on

. no kujutate ise ette kuidas frantzus seda vene keeles serveeris, lisaks veel eesti-saksa- ja inglise keeles aga kokal ikka "bez ponjatii" millest frantzus räägib! dlinnõi maltcik, lang Junge, long boy! krt, tõin leivalõikaja käest tüki paberit ja joonestasin "pika poisi" kolmes vaates paberile, 2D formaadis. projektsioonis ei hakanud joonestama sest tööriistu polnud, tegu ju kumerate pindadega nagu põrandaleib

. peakokk hakkas asja vastu huvi tundma, et räägi retseptist! noh retsept nagu kotletil, pool kilo liha, ca kolmandik pätsi vees leotatud valget leiba, paar mugulat hakitud sibulat, ja üks toores muna koos soola-pipraga; segad kõik omavahel kokku, vormid sellest kena pätsi nagu joonisel ja viskad ahju, ja pöörata pole vaja; tunniga keskmisel temperatuuril on asi valmis! vähemalt nii frantzusi ema tegi, frantzusi terase pilgu all! keskmise temperatuuri mõistet ma ei osanud kokale seletada, ei teadnud ju isegi, igatahes ema mainis kui küpsetas et ära puid alla viska palju sest läheb liiga kuumaks praeahi

. ja pikka poissi serveeritakse viilutatult! kokal tekkis ikka täitsa tõsine huvi, et võiks ju proovida väikesel skovorodkal pikka poissi teha kui suur kotletipäev sel pühapäeval väeosas vastavalt komissari plaanidele; et hakkliha-soola-pipart-sibulat leiab, vett ja valget leiba kah, aga munadega jama! pole ju kindel kas pühapäeval väeosas nn "surnud hingesid" on! munadega see jama jah et need ju tükikaup, ja leivalõikaja kohe kuidagi ei kalibreeri neid väiksemaks et rohkematele jaguks! püha ürituse jaoks polnud frantzusil millestki kahju, et hädapärast võib ju frantzusi munad võtta, kasvõi mõlemid! igatahes peakokk võttis vedu, et proovime! et tal vaja veits mõtlemisaega, aga teeme ära! kas just see pühapäev aga järgmine kindlasti! igatahes läksime sõbralikult lahku öösel, frantzus tudule ja peakokk oma selle kontrollima kes hakkasid hommikusööki ette valmistama.
pühapäeva hommik, plaanipärane sest pealik soovis küüti kella kümneks väeossa. seega sai frantzus hommikusöögil kogu meeskonnaga käia! ega pühapäeva hommikuti oligi hoz-vzvoodil nagu kohtumisõhtu sest siis ca 50% meeskonnast ühe laua taga, tavaliselt kolm-neli matsi ainult

. igatahes mahtusime kõik ühe sõdurilaua taha ära. nooremad marssisid ikka platsilt ühtses rivis koos väeosaga sööklasse aga edasijõudnud vabal sammul ümber kasarmu nurga söökla peauksele kui platsirivi oli sööklasse sisenenud. keegi seda pahaks ei pannud, kõik oli ustaavi järgi! noored juba laua taga kui vanemad istet võtsid, ja veits segaduses! laual kaks muna vähem kui ette nähtud ja noored ei julge ahmata! demblite võiportsud oli küll juba taldrikult ära libistatud aga mune ei juletud puutuda

. frantzus aimas halba! meie komandör, nooremseersandist kubani kasakas tahtis kohe skandaali teha et omasid kusetatakse aga frantzus sai talt hõlmast kinni et olgu vait! et frantzusi munad on laualt puudu, tulin ainult hommikukohvi jooma koos võileivaga ja hommikusöögile tulen pärast kui pealiku olen väeossa toimetanud, nagu alati et enne töö ja pärast lõbu! noorsõdalased lugesid oma söögipalve ja läks munade koksimiseks, frantzus libistab ainult kohvi valgevõileivaga, hommikuputru ei proovinudki!
lohistan siis pealiku väeossa ja lähen kööki luurele! kohvi, putru, võid-leiba sain aga mune mitte, ja peakokk käib kavala näoga ringi, et lõunaks saab ehk miskit eksootilist! siiberdan siis staabi juures ja ootan et pealik koju tahaks minna, viskan ta ära ja ise tuhatnelja väeossa tagasi, lõunatama. pühapäeviti tavaliselt pealikuga väljasõiduistungeid ei olnud pealelõunaseid, kui oli siis kohe hommikust aga kui ta väeossa tuli siis tavaliselt oli frantzusil pealelõuna vaba, üldjuhul. seekord oli ikka täitsa anomaalia sest pealik ju hetkel poissmees ja otsustas väeossa lõunatama jääda, krdi loodusõnnetus selline

noh pole hullu, sööb selle sõdurilõuna ära ja kobib koju, lihtsalt frantzusi lõuna lükkub teadmatusse kaugusesse, aga seda ennegi olnud, ei põe!
ja edasine jutt kulgeb täpselt "murphy seaduste" järgi...
