Tirpitz ja Bismarck on tegelikult hea näide. Katse pidada sümmeetrilist meresõda kaalukama vastasega.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_b ... rld_War_II
Siit võib lugeda, et nende kahe Saksa lahingulaeva vastu oli sõja alguses välja panna 16 briti lahingulaeva.
Lisaks pole tabelis nimetatud lahinguristlejad (Bismarcki uputatud Hood oli lahinguristleja, mitte lahingulaev).
Seega jõuvahekord suurtes sõjalaevades oli well 10:1 brittide kasuks. Loomulikult taolises olukorras saavutasid sakslased üksnes episoodilist edu ja Atlandi ookeani nad ei kontrollinud (ohtu liitlaste merevedudele kujutasid hoopis peale merestrateegia muutmist allveelaevad, kasutades hundikarja taktikat (mis ongi algeline swarming).
Nüüd tuleme meie maistesse vetesse. "Valged elevandid" ehk kaks Soome soomuslaeva, mille ehitamiseks kulutati hiigelsummad, kuid mis merelahingutes samahea kui ei osalenud. Need alused olid juba Talvesõjast alates punaväe prestiiži küsimuse sihtmärgiks ja pommide tonnaaž, mis nende uputamiseks alla puistati, võib meie kandis olla üks suurimaid ühe sihtmärgi kohta. Üks alus uppus 1941 september miini otsas (asümmeetriline meetod) ja teine istus sõja lõpuni enamiku aja peidus (selle pähe uputasid venelased ka sakslaste õhutõrjeristleja). Ühesõnaga, nende aluste peamine sõjaline efekt seisnes selles, et nende pihta puistasid venelased (kuna see oli propaganda ja prestiiži küsimuseks muudetud) ohtralt pomme, mis muidu oleks visatud näiteks Turu sadamakaidele. Soome merevägi aga võttis sõjast osa sootuks väiksemate alustega - torpeedo- ja valvekaatritega, miinipanijatega, söeküttel suurtükipaatidega (lahingud Viiburi ümbruses 1944), aga ka kaldapatareidega.
Mida sellest kahest näitest on meil järeldada? Täna on tõesti soomlastel 8 raketikaatrit, 4 Haminat ja 4 Raumat. Need viimased lähevad varsti ära ja nende asemele asuvad 4 tk 300 millise hinnasildiga 100 m klassi alused. Tõsi, see kasv pole tingitud sellest, et skäärides ukerdada oleks suurema alusega parem, vaid toimub kahe laevaklassi -4 Rauma raketikaatri ja nelja miinipanija (1xPohjanmaa (samatüüpne Uusimaa on juba maha kahtud), 2x Hämeenmaa) asendamine nelja laevaga, mis peaks tegema 8 laeva töö. Laeva suurendamist aga tingib eelkõige miinipanek, mis vajab ruumi, raketikaatri võimalused miinide panekuks on kasinad just väikse ruumi ja kandejõu pärast. Ja teiseks, ma ei väsi kordamast - vaadake nt Google Earthist rannikut. Eesti põhjarannik vs Soome lõunarannik.
Rahaline indikatsioon: täna ehitada Hamina maksaks ca 100 miljonit alus, Rauma (ja muu 90ndate tehnikaga) võiks maksta 60-70 miljonit alus. Soome uued 100 m klassi miinipanija-raketikaater alused maksavad ca 300 miljonit alus. Rootsi Visby hinnasildiks arvatakse 200 miljonit alus.
Minu loogika on: meie aluste soetamisel tuleb silmas pidada seda, et peale aluseid jääks raha ka piisava raketivaru soetamiseks (alla 100 raketi me edukalt venelastega ei võitle) ja vähemalt kriitiliste piirkondade hukukindla mereseire (vähemalt radarivaatlus) loomiseks. Ehk siis: oletame, et raha on soetuseks 400 miljonit. Ametlikult tahaks me osta 3 "Haminat" 300 miljonit ja 50 raketti 100 miljonit. Kokku 400. Mina ostaks alternatiivina 100 miljoni eest 50 väikealust, 200 miljoni eest 100 raketti ja 100 miljoni eest 10 Giraffe mereseire radarit. Kokku 400. Miks alternatiivplaan tundub parem? Sest meil tekib ka hädavajalik merepaiskevõime (mida Haminaga ei teki) ja suurema arvu rakettidega tehtud rünnak on alati edukam. Lisaks arvan, et 50 väikealusega võitlemine on vastasele tunduvalt suurem probleem kui 3 "Haminaga" (võrrelge taas rannikuprofiile). Miinusena on väikealustega miinitõrje lahendamine probleemne (suurem probleem kui raketirünnak) ja kui seda kohustust meilt keegi nõuab, tuleb selle variandi kuludesse lisada ka miinitõrjelaevade elus hoidmine. Selle küsimuse vastus sõltub eelkõige sellest, kui mädad on 80ndatel ehitatud Sandownide kered, sest muu on remonditav.
