Kapten Trumm kirjutas:Kuigi ta taas end kordab, et NATO on haua äärel (ja jätab seekord mainimata, et Venemaa on temast järjekordselt mööda minemas) - ei hakanud postitust redigeerima ja ühte poolt sealt ära kustutama...
Haua äärest pole ma rääkinud.
Valge ilm (eelkõige muidugi EL) pole midagi tõsist teinud selleks, et varsti järgmist rahanduskriisi ei teki.
Eelkõige piiranud oma priiskavat elustiili laenamise arvelt, hakanud tegelema oma perspektiivitu rahvastikupüramiidiga.
Peale järgmist eurokriisi hakkame ma vaatama, milline EL riik veab kaitsekuludelt 1% täis ja milline mitte. Loomulikult vastavate tagajärgedega võimele siin midagi korda saata. Samamoodi puuduvad suuremad edasiminekud end vene energia silmusest vabastamises, järjest kallinev energia tiksub kena raha vene kroonu kassasse ja lubab pidada seal kaitsekulusid, mis on EL-s täna kättesaamatul tasemel. Merkel ju viib ellu grandioosset plaani vahetada tuumajaamad vene gaasi vastu. Lisaks %-le on ka absoluutsummad kiiresti kasvanud, 2013 olid vene kaitsekulud maailmas kolmandal kohal (USA ja Hiina järel). Veel mõni aasta tagasi oli tegu teisejärgulise kulutajaga (nii Itaalia tasemel).
Eestil õnneks on veel asjad enamvähem hästi. Konstrueerige siia täna poole vähem tööealisi kui täna ja poole rohkem ülalpeetavaid ning saate laias laastus sama asja, mispärast Euroopas muudkui kaitsekulusid kärbitakse. Tuleb kas pingutada püksirihma, lasta immigrantide laine sisse või hakata heaoluks laenu võtma. Esimest valges ilmas eriti teha ei taheta, kahe järgneva variandiga on probleeme kuhjas (arvake, kes oleks immigrandid Eestis, kui seda võimaldataks ja mis tagajärjed on sellel idasuunalisele julgeolekule või kes oleks investorid (ja mis motiivil) EV võlakirjadele). Täna seda õnneks veel pole, kuid mitmed märgid näitavad, et see aeg pole kaugel.
Selle asemel on mugavam tegeleda soovmõtlemisega ja peita pead liiva alla. Vahepeal võiks reallity checki ära teha

Tõde selgub ikka võrdluses. Sellise pröökamise juures võiks esmalt panna võrdlusesse Vene kaitsekulud muu maailma kaitsekuludega. Ja „õhtumaa allakäigust“ rääkimise kõrval võiks küsida, et mida Venemaa on teinud selleks, et lahendada oma demograafiline kriis (mis on Euroopa omast ikka kraadivõrra tõsisem), või selleks, et vähendada kogu oma majanduse ja riigieelarve (sh kaitseeelarve) ülisuurt sõltuvust nafta ja gaasi ekspordist.
Esiteks kaitsekuludest. Ega keegi ei vaidle vastu, et venelased on kogu viimase kümnendi jooksul, eriti aga viimastel aastatel hüppeliselt oma kaitsekulusid suurendanud. Küll aga tasuks meeles pidada, et ka see rahasumma on ilmselt ebapiisav nende tänase armee miljoni-mehelise operatiivstruktuuri adekvaatseks ülalpidamiseks ja moderniseerimiseks (mis tähendab, et reaalselt on võitlusvõimelised vaid armee elitaarsemad ja eriüksused), ja pilt on veel seda hullem, kui kõrvutada seda ränga alafinantseerimisega, mis Vene relvajõude kogu 1990. aastate jooksul kummitas. Kui panna Vene 68 miljardi dollarilise (2013) kaitse-eelarve kõrvale maineka IISS-i Military Balance andmed (
http://www.iiss.org/en/about%20us/press ... ement-52d7), siis selgub sealt, et suuruselt võib Vene kaitseeelarve tõesti olla maailma kolmandaks suurim, kuid USA kaitse-eelarvele jääb Vene oma endiselt alla peaagu 10 (kümme!) korda. Hiina omale peaagu kaks korda. Ning UK, Prantsusmaa ja Saksmaa kaitse-eelarvetega võrreldes (eraldivõetuna) on need eelarved ikka peaagu samas suurusjärgus. Euroopa tervikuna kulutab ka pärast viimastel aastatel toimunud suuri kärpeid endiselt umbes 3-4 korda rohkem kaitsele, kui Venemaa. Kvalitatiivsest vahest vist pole mõtet rääkida (selle peale ütleb Kapten Trumm kohe, et kvaliteet pole venelasi kunagi huvitanud, küll kümned tuhanded konserveeritud tankid Sarmaatia lagendikel mobilisatsiooni korral jälle käima lüüakse ja küll vene baabad inimakaotuste katteks uusi lapsi sünnitavad jne, aga kui vaadata viimaseid konflikte Gruusias ja Krimmis, siis mulle on jäänud mulje, et suurte inimakaotuste vältimine on Putinile muutunud sama oluliseks, kui lääneriikidele. Aga see selleks).
Ja kui nüüd vaadelda neid numbreid omavahel, siis läänel on oma probleeme küllaga, aga Venemaa poolt vaadates peab Kreml igasuguse sõjalise konflikti puhul arvestama siiski sellega, et on ülisuur risk sattuda konfrontatsiooni Euroopaga (kes kulutab kolm korda rohkem, kui Moskva) + USA-ga (sellisel juhul on vahe juba kümnekordne). Ja teisel pool istub oma kahtlaste ja pikaajaliste sihtidega Hiina, kes kulutab samuti Venemaast pea kaks korda rohkem.
Üldisest majandusarengust ja uue rahanduskriisi vältimise meetmetest rääkides arvavad asjalikud majanduseksperdid kokkuvõttes, et vanade Euroopa riikide võlakoorma probleemile kiiret lahendust ei ole, kuid tervikuna tuli euroliit sellest kriisist välja tugevamana, kui ta sinna sisenes. Suuremat kriisi tervikuna välditi, sisse viidud stabiilsusmehhanism peaks vältima järgmist suurt kriisi või siis vähemalt üksikute euroliidu liikmete pankrotistumist. Venemaal ei ole aga võimaliku majandus- või rahanduskriisi puhul kuskilt eriti abi saada. Ühekordselt on teoreetiliselt võimalik olukorda stabiliseerida valuuta- ja kullareservide ärapõletamise teel, aga pärast seda pole uut raha enam kuskilt võtta.
Demograafilistes küsimustes ei ole midagi rõõmustada ei Euroopa Liidul, aga Venemaal on olukord sama mage – elanikkonna juurdekasv toimub peamiselt islamiususliste arvel, kellel on suures plaanis kaheldav lojaalsus. Venelaste arvukus vähenes aga hiljuti keskmise kiirusega miljon inimest aastas.
Põhimõtteline vahe Euroopa ja Venemaa vahel (ükskõik, millises mõttes) seisneb aga selles, et suurem osa Euroopa majanduses püsib siiski uue lisandväärtuse loomisel, tehnoloogiatööstusel, teadus- ja arendustegevusel (kuigi siin rühivad jõudsalt järele mitmed Aasia ja Ladina-Ameerika riigid), siis kogu Venemaa majandus (ja ka majanduskasv, Putini populaarsuse ja kaitsekulude tõus) püsivad 50% ulatuses nafta- ja maagaasi varude müügil. Haridus- ning teadus-arendussektor on venemaal atrofeerumas (osaliselt ka kaitsekulude forsseeritud suurendamise tõttu), tehnoloogiline mahajäämus teistest tööstusriikidest vähemalt põlvkonna jagu jne. Nii et mina muretseksin Euroopa asemel täitsa tõsiselt selle pärast, mis hakkab juhtuma Venemaal, kui toorainete hinnad ühel hetkel langema hakkavad. Või kui Euroopa hakkab kasvõi osaliselt üle minema Venemaalt mitte-tulevale LNG-le. Protsessid selles vallas võivad toimuda üllatavalt kiiresti – nt USA-st on viimase viia aasta jooksul saanud maagaasi sissevedajast hoopis oluline maagaasi eksportöör.