Koroonast ja kriisi agar-ogarast juhtimisest poliitikute poolt Martin Kadai pilgu läbi
Kriisi alguses tegite te suuresti ära ju ka Jürilo töö. Tema sattus kohe ületöötamise tsüklisse.
See oli teadlik valik. Kui läksin 2017. aastal terviseametisse kriisireguleerimise süsteemi üles ehitama, sai kriisides toimimise loogika ja meeskonnad paika pandud ning käskkirjaga kinnitatud. Seda sai ka õppusel katsetatud, kuigi õppused on muidugi mäng ja kriis näitas, et süsteem on liiga õhuke, vajab täiendamist. Kõik need õppetunnid on nüüdseks olemas.
Osaliselt on see juhuslik, et Merike alguses pildil ei olnud, sest ta läks just puhkusele, kui koroonateema jaanuari lõpus algas. Mina asendasin teda. Kui ta puhkuselt tuli, siis olin ma juba kriisistaabi püsti pannud, tegelesin kommunikatsiooniga. Tollal oli see seotud eelkõige reisimisküsimustega. Algul piirdus probleem Hiinaga, oht oli pigem teoreetiline ja meist kaugel.
Olin juurutanud põhimõtte, et asutuse juht ei ole staabi juht. Asutuse juht jääb kõneisikuna reservi. Eriti kui kriisi tipp ei ole veel käes, ei tohi asutuse juhti ära väsitada. Juht peab juhtima kogu asutust. Terviseamet ei ole ainult koroona või koroonakriis, see on väga paljude ülesannetega asutus: keskkonnahoid, tervishoiuküsimused, kemikaaliohutus jpm.
Teid kuulates jääb mulje, nagu oleksite juhtinud terviseametit ja Jürilot takkapihta.
Ei, mina vastutasin terviseametis kriisipoliitika eest. Ametil on kriisi juhtiv roll ja selle täitmiseks on vaja läbi mõelda, kuidas asutus kriisis toimib.
Kui mugavalt tundsite end lõputuid intervjuusid andes?
See ei olnud eriti raske. Ma ei ole tajunud ründavat kriitikat ajakirjanikelt. Et keegi tegi siin-seal kriitilise artikli, on loomulik. Kriisis ärevus kasvab ja võimendub: üks ärev inimene muudab teised ärevaks, ärevus kasvab nagu lumepall. Elus tuleb alati püüda mõista, mitte hukka mõista.
Terviseametil oli algusest peale sõnum, väsitavaks muutus ehk see, et see sõnum oli nii lihtne ja pole muutunud praegusekski: nakkusohutu tervisekäitumine on kriisi võitmise võti ja see toimib üksikinimese tasandil. Aga inimesed ootasid ikka, et midagi peab veel olema – kaua see Kadai räägib kätepesust ja haigena kodus püsimisest? Terviseamet hoidis kaks jalga maas ega hakanud pakkuma näilisi lahendusi.
Kas te sõimukirju ei saanud?
Sain ikka. Sai ka Merike Jürilo ja teised kolleegid, eriti kriisi esindusnäod. Vastukaaluks neile sain ka väga ilusaid, sooje kirju. Mul jäi üldsegi lugemata üle 1500 kirja, vahepeal ei hoomanud ma enam üldse, mis postkastis toimus. Ja need on tänaseni lugemata, sest mul ei ole enam sellele postkastile ligipääsu. Kahju, aga mis parata, elu läheb edasi.
Üks kiri kripeldab mul siiamaani südame peal, ka sellele jäi vastamata. Üks naine kirjutas oma abikaasast, kes pidi minema plaanilisele lõikusele. Mees oli lõikust kaua oodanud, see pidi tema elukvaliteeti märkimisväärselt parandama. Kirjutaja soovis, et mina annaksin selleks lõikuseks eriloa, kuigi see ei olnud üldse minu otsustada. See oli nii siiras kiri, et mul tõusis klomp kurku. Loodan, et mees jõudis operatsioonile ja tal on nüüdseks kõik hästi.
Neid inimesi oli palju, kes pidid meditsiiniabi ootama. Pluss veel psühholoogilised mured, mida kriis tekitas.
Kriisidega kaasnevad ühiskondlikud mõjud on pikaajalised, jaotuvad kolme, võib-olla viie aasta peale. Seetõttu tuleb tõsiselt kaaluda, missugused piirangud on asjakohased ja missugused mitte.
Jürilo ei teinud saladust sellest, et sattus valitsuse surve alla. Missugust survet kogesite teie?
Merike oligi ühenduslüli valitsuse ja terviseameti vahel. Minu suhtlus valitsuskabineti liikmetega oli pigem põgus. Käisin valitsuses korra kriisi alguses rääkimas, mis see koroonaviirus on ja missugune on terviseameti riskihinnang. Siis peaminister kiitis, et terviseamet on teinud head tööd. Eks valitsuses tunned ikka mingit aukartust ja pinget. Seal istuvad ju ministrid, kes on harjunud nende toolide peal istuma, ja siis tuleb ametnik, kes on nii uhkes saalis esimest korda. Rohkem ma valitsusse ei jõudnud, kuigi Tanel Kiigega, valdkonna ministriga, olen suhelnud rohkem.
Merikese pealt nägin, et mingi konflikt, valitsuse ja terviseameti arusaamade erinevus tekkis üsna alguses. Pärast vabariigi aastapäeva olid terviseametil juhtohjad juba käest libisenud, õigemini, need võeti vägisi käest ära. Asjad läksid järjest segasemaks, lausa väga segaseks. Lõpuks ei saanud ma enam üldse aru, mis siin riigis toimub, kes mida juhib ja kuidas sünnivad otsused. Terviseamet suruti nurka ja pandi infosulgu valitsuse kõigi otsuste asjus. Sain Merikese jutust aru, et teda kaasati pigem põgusalt. Eriolukorra ajal ja järel antud korralduste tegemisse terviseametit ei kaasatud. See on äärmiselt kurb. Terviseamet on ju rakendusasutus, meie pidime need plaanid ellu viima ja järelevalvet korraldama. Ent mingil hetkel otsustas valitsus terviseameti kõrvale mängida ja sidus enda külge teadusnõukoja, millesse ei kuulu veel praegugi terviseameti esindajat. Juhtus see, mis ühes kriisis juhtuda ei tohi: algas paralleeljuhtimine.
Missuguse ministri tahtega te kirjeldatud olukorda enim seostate?
Mulle tundub, et valitsus ei ole ühtne. Kolm erakonda ja nende ministrid ajavad igaüks oma joru. Naljakas – halenaljakas, ütlen otse – oli see, kui välisminister rääkis kaamerate ees koroonatestimise meetoditest ajal, kui eestlased olid mitmel pool lõksu jäänud, Euroopa solidaarsus oli suure küsimärgi all, kehtestati ekspordipiiranguid, tarvis olnuks tegutseda Euroopa ühtsuse nimel ja tagada hädavajalike kaupade liikumine. Siseminister pusis piiridega omasoodu, peaminister pusis üldkorralduslike piirangutega. Valitsuse otsuseid postitati sotsiaalmeediasse enne nende kinnitamist. Tekkis tohutu infomüra. Selline käitumine on kriisis halvav.
Niisuguse kirjeldusega võtsite eneselt võimaluse jätkata riigiametnikuna, kuni püsib see valitsus.
Jah, aga see on aus. Lahkusingi ju selle pärast, et ei näinud võimalust nende inimestega koostööd teha. Minult on küsitud, miks ma ei kandideeri terviseameti peadirektori ametikohale. Või miks ma ei asunud peadirektori kohusetäitja kohale.
Kiik ju pakkus teile seda?
Sõnaselgelt ei pakkunud, me ei jõudnud selleni, aga vestluse mõte oli seda teha, jah. Aga ütlesin kohe, et olen juba lahkumisavalduse andnud. Mul olnuks raske koostööd teha paljude tippametnikega, arvestades kõike seda, mida olin köögipoolel näinud. Ja valitsusega, sest olen näinud selle teerullimeetodit. See ei sobi mulle. Niisuguses olukorras peab keegi järele andma. Valitsus tõenäoliselt tagasi ei astu, nii et siis peab ametnik tagasi astuma.
Kas teie kriitikal valitsuse kohta on ka muid aspekte, mis professionaalse tegevusega ei seostu?
Püüan olla apoliitiline. Ma ei ole poliitikahuviline, poliitika on pigem väsitav teema, kohati labane.
Kas valimas käite?
Viimati jätsin käimata ja nüüd kahetsen seda. Järgmine kord lähen valima. Poliitilise agenda elluviimine kriisi varjus on murettekitav. Just selle pärast, et ühiskond ei ole piisavalt kriitiline. Võtame sellesama eriolukorra. Terviseametile on ette heidetud, et me ei toetanud eriolukorra väljakuulutamist, vähemasti tollel ajal mitte. Me tõesti ei toetanud seda, sest eriolukord on väga tugev inimese põhiõiguste riivaja. Demokraatlikus ühiskonnas on see viimane õlekõrs. See kaart tõmmatakse tagataskust välja siis, kui enam muud võimalust ei ole. Meil tõmmati see välja ennatlikult ja minu arusaamist mööda ka mitte päris kohases õiguslikus konstruktsioonis. Hädaolukorra seadus ütleb, et eriolukord kehtestatakse siis, kui hädaolukorda ei võimalik eriolukorra meetmeteta lahendada.
Eriolukord annab õigusliku deklaratsioonina valitsusele hoovad, mida tal tavaolukorras ei ole: töökohustus, liikumisvabaduse piiramine, asjade sundkasutusse võtmine jne. Seadus ei luba seda teha ennatlikult, aga meil nii tehti. Tagantjärele on raske öelda, kas see oli õige või vale otsus, aga mu meelest on demokraatia põhialused midagi niisugust, millega ei tohiks mängida. Selle pärast meil see konflikt valitsusega tekkis. Nüüd, sündmusi kõrvalt vaadates näen, kuidas erakonnad oma poliitilist visiooni ellu viivad. Koroonast on tehtud võõraste haigus, mida toovad sisse välismaalased. Seal taga on selgelt ühe erakonna meelsus. See kõik on mulle vastumeelne. Mina tahaksin pigem ellu viia eksperdihinnangutel põhinevaid otsuseid, mitte kellegi valimisplatvormi.
Oleks meil olnud võimalik eriolukorra väljakuulutamist vältida või vähemasti edasi lükata?
Teoreetiliselt olnuks võimalik. Aga nagu ma riigikogu julgeolekukomisjonis ütlesin: saan aru, et kui teised riigid panevad piire kinni, siis tekib avalik surve meie valitsusele ja üksnes seetõttu võib valitsusel olla põhjust selline otsus teha. Valijad ootavad seda. Kas see on sisuline ja mõttekas, on eraldi küsimus. Selles kriisis tehti palju asju, mis polnud sisulised ega mõttekad. Sellepärast valitsuse ja terviseameti konflikt tekkiski. Amet tahtis teha sisulist tööd, valitsusel on olukorrale poliitiline vaade. Erakonnad mõtlevad selle peale, mida valija tahab. Ja noh, valija tahe on valija tahe. Aga minul kui ametnikul ei ole valijaid. Mina tahan teha päris asju, mis on efektiivsed, võimalikult vähe ühiskonda häirivad ja tõenduspõhised. Ja ma ei taha olla populistlik.