www.militaar.net

Ei.

Ega mul uut küsimust pakkuda niikuinii poleks, aga arvata on teinekord lahe. Ehk on tähist Su-17 esimesena kandnud lennuk? Sellega läks vähe kehvasti ja pärast lasti nimi ka korduvkasutusse.

Naah. Arendusbüroo on vale.

Väike tutvumine kirjandusega andis veel ühe variandi: Jak-1000. Muidu igatpidi hea lennuk, ainult otse sõitmine ei tulnud välja.

Pihtas põhjas! Jak-1000 oli küsitu.

Lemet võiks endale iseloomuliku põhjaliku ülevaate teha, oleks kindlasti põnev lugemine.

Jätkates samal lainel - mis lennuk on pildil?

Lennukit ei tea esimese hooga, aga mind köidavad need tiiva all olevad "kompud"

Aga ma olen parem vait, las teised ka proovivad

Lennukikandjal kasutamiseks mõeldud pikeeriv pommitaja ja torpedokandja Ty-91 "Бычок" 50-ndate algusest. Lennukil kasutati "Airacobraga" sarnast mootoripaigutust- jõuallikas asus pilootide selja taga, kust läbi kabiini läks võll propelleritesse. Lennuk ehitati katsemasinana, seerisse ei läinud. Küll aga eksitati sellega (koos Il-54 ja "91"ga) 1956 aastal USA lennundusdelegatsiooni.

Nii ta on.
Saatuslikuks olla saanud asjaolu, et Hruštšovile polevat selline lennuk meeldinud.

Eelmainitud Jak-1000 kohta ka üks pikem jutuke.
http://www.airwar.ru/enc/xplane/yak1000.html

Lemet, kas sa neid kompusid ka seal tiibade all tead?

Mittejuhitavate rakettide e NURSide konteinerid.

Ikka ja jälle nõukogude lennundus. Peaks olema lihtne kah, puha guugli teema. Aasta 1934. Itaallasest konstruktor Bartini loodud hävitaja, millel kasutati kahte tolle aja kohta küllaltki ebatraditsionaalset lahendust. Üks nendest oli tandemtelik (kui ma nüüd ei eksi, siis lisaks kõigele oli tegu ka esimese sissetõmmatava telikuga NSVL-us) . Aga teine?

Veeauru kondenseerimist kasutav jahutussüsteem, kus jahutuselement oli lennuki tiiva keskosa?
Projekt ei leidnud rakendust süsteemi kehva töökindluse pärast.

Sedapuhku tuli õige vastus oodatult kiiresti. Tegu oli siis tõepoolest pea olematu ettevaatega Stal-6 ja selle edasiarenduse Stal-8.ga. Üldise silmaringi avardamiseks paneme pildi koos skeemiga ka juurde.





Küll oli omas ajas tegu üpris heade näitajatega masinatega, Stal-6 saavutas 3000 m kõrgusel kiiruseks 420 km/h, kusjuures katselennu sooritanud Stefanovski avaldas arvamust, et masinas on peidus varu veel vähemalt 30 km/h. 200 hj võrra võimsa mootoriga oli arvestuslikuks kiiruseks kirja pandud kogunisti 640 km/h. Küsimisjärg siis KT-le.

Selle suurepärase reaktiivhävitaja lahinguline karjäär oleks alanud Gary Powersi juhtid U-2 rammimisega, kuid asjaolude halva kokkulangevuse tõttu ei õnnestunud maapealsetel operaatoritel kuidagi vektordada masinat U-2-ga kollisioonikursile ja dünaamilise lennulae tippu tõusnud masin suutis püsida seal vaid väga piiratud aja.

Mis lennukiga tegemist? Lemetile oleks see liiga lihtne vastus.