www.militaar.net

Ma oleks ka tappa saanud nii oma isa kui vanaisa käest... kui puu otsa ei saa riputada (mis on suhteliselt vähetõenäoline, kuskil ligidal ikka mõni puu on), siis surutakse vartpidi maasse.

Vartpidi jääb ju nii tera nii madalaks, et võid endal pea otsast ära joosta. Ja kui külili maha paned siis jalad alt. Ega tegelikult muud ohutut võimalust olegi. Aga mina nägin ka seda esimest korda, kuigi nii minu vanemate kui ka naisevanemate talud Harjus, erinevas vallas küll aga vahemaa vaevu 30km.

Vartpidi jääb ju nii tera nii madalaks, et võid endal pea otsast ära joosta.

Eks varsti keegi käratab, et mida te maakad siin heinateost sõjajumal Marsi nina all jahute, aga ütleks nii, et iga töö juures on omad ohud ja inimene selleks pead omabki, et õppida neist hoiduma. Tööriistade köndistamisega vaevalt õnnetusevõimalust päris ära nullida õnnestus.

Targutaks ka pisut vikati kohapealt kaasa.Vanaisa niitis mul suvi läbi iga päev portsu heina(jänestele) vikati torkas aga alati terapidi maasse,seal kus lõpetas.Seletus lihtne-suvel maapind kivikõvaks kuivand,ega ei ole lihtne vartpidi püsti torgata,tuleb tuulehoog ja puhub ümber,ei leia pärast üles või jooksevad lapsed otsa.Vähemalt meie kandis nii tehti.

Arnold kirjutas:Ma olen Lõuna-Eestis lapsena maaelu "nautinud" ja vikatiga mätasse löömine kutsus esile vägagi ühemõttelise mõmina vanaisa suust, aga vikati nimelt maasse löömine oleks võrdunud kaevu sülitamisega. Ega häid vikateid polnud tollal enam kusagilt saada kah. Stsenaariumi järgi toimus tegevus vist Läänemaal - seal lööks kohe kindlasti vikatiotsa esimese katsega kahekorra.

Keset kibedat tööpäeva lapse poolt vikatitera maasse löömise peale oleks vist iga täiearuline vanaisa mõmisenud.
Eeldades, et peale pikaaegset niitmist olid terad niikuinii nürid, ees ootamas lõuna, ümberringi lage väli ning v-terad ilmseks ohufaktoriks ringijooksvaile lastele, võisid kogenud talutöölised ehk tõesti v-otsad pehmesse pinnasesse, nt mättasse, suruda?

Arnold: miks sa arvad, et 20-ndate keskpaigas häid vikateid enam kuskilt saada polnud?
1980-ndate keskpaigas sai tänu teenistusele NA-s vene külamaastikuil üksjagu heina niidetud.
Ehkki lähedalasuvates poodides ühtegi v-itera näha ei olnud, leidus neid küllaldaselt prklt igas majapidamises, nii tehase- kui kohaliku külasepa toodangut, ja pealegi veel mitmes erinevas mõõdus - nii laste, naiste kui meeste tarvis.
EW küla aastal 1925 ei olnud ju ometi väetim kui 'derevnja' perestroika-aegse Vm äärealadel?

Arnold: miks sa arvad, et 20-ndate keskpaigas häid vikateid enam kuskilt saada polnud?

Mina mõtlesin ikka enda kogemust eesti küla 70-test.
Aga jah, õpid kogu elu - ei oleks osanud arvatagi, et suhtumine tööriistadesse nii erinev on olnud.

Nagu moodsale eesti kinukunstile tavakohane, lonkab ka 'TM' loogika kahte jalga korraga: kpt Ploompuu läeb öösel randa piiritusevedajaid kimbutama ... ihuüksi .

Laias laastus üks tore seriaal. Olen kõiki osi vaadanud, kahjuks viimased paar korda on asi liiga draamaks läinud kätte, sõda enam ei kusagil. Ei tea, kui kaugele filmitegijad lähevad- 40-te algust ühes 2. MS-ga enam ilmselt sisse tuua ei jõuta filmi.

Sollmann kirjutas:Nagu moodsale eesti kinukunstile tavakohane, lonkab ka 'TM' loogika kahte jalga korraga: kpt Ploompuu läeb öösel randa piiritusevedajaid kimbutama ... ihuüksi .

Mulle jäi mulje, et Ploompuu kimas lihtsalt niisama oma moodsa motikaga mööda mereäärt ja juhtus lihtsalt kahtlast asja nägema, ehk siis vaid 2 inimest hilisel ajal mererannas....

Aga muidu tunduvad viimased rahuaja seeriad mulle rohkem mokkamööda olevat kui varasemad. Nagu siin varemalt julgesin kurta, alates 2-st osast yundusid kuidagi kunstlikud ja steriilsed. Eriti meeldis viimati Oja ja Remani osatäitmised. Muidugi vaatan edasi...

Roo osatäitja sobiks paremini Aiku ja Petsi kampa, vabadussõdalast ja EW kaadriohvitseri tüüp küll välja ei vea.
Moonaladu Männikul lendas õhku tõepoolest kolmekümnendatel, muu analoogne juhtum varasemast ajast oleks vast samuti kõlapinda leidnud!

Ntke perefoorumit:
minu silme jaoks täiesti ebaloogiline seik oli filmi alguses, kui noored plääsitajad läksid vihma eest pakku, jättes rahulikult kõik oma linad-rätikud rannale lebama.

T.Roo osatäitja vabadussõjalase ja EW kaadriohvitserina ei olnud just tõesti kõige veenvam.
Osalistest tõsiseltvõetavaim - piiritusevedajast kavalpea-talusulane.

Võiksid juba ometi t....d välja ilmuda - ehk läheks põnevamaks!

Mnjah ka niitmisel mis järjekorras niitjad liiguvad et neil tagumine jalgu alt ei niidaks...kui ei eksi siis eesmine ikka ei peaks eest nö. ära jooksma vaid turvalisus on kuidagi muud moodi tagatud

Aga vihma eest pakku oleme isegi lännu, linad ja muu mant maas, peaasi et...igaüks oma rikutuse astmele möelgu

Edu ja päikest enne tulevat talve! Kõigile!

Filmi eelviimasesse ossa on muusikaline viga sisse pääsenud. Need pop-lood, mis krapist tulid, lasti minu arusaamist mööda välja 1930. algul või eelmise kümnendi lõpus.
Lugude nimesid ei viitsi hetkel meenutada (kui keegi viitsib, võib välja kirjutada - vaatan esitaja ning aasta ), aga muidu vastaval CD-plaadil olemas.

Vot ei olnud tegemise juures, kuid piirivalvuritele oleks vist kannatanud mütsimärgid ka ette aretada?
Herr Roo soeng ehk liiga tänapäeva noortepärane... pigem siis "ohvitserilikum-klantsitud" (vormiga) võiks olla. See teine tegelane palju paremini stiliseeritud.

See paat, millega sõideti, oli aus (mitte miski bella liiki), kuid kuidagi ula peale jäi ulpima, kui randuti.
Asjad oleks jah võinud kaasa võtta, kui vihma eest varju joosti, kuigi inimesed on erinevad...

Üldiselt ma seriaale-seebikaid ei vaata, kuid noh seda "olen sunnitud". No järjest hullemaks see mehkeldamine läheb.
Aga eks võidab nii ka muude kihtide seas populaarsust.

Sollmann kirjutas:noored plääsitajad läksid vihma eest pakku, jättes rahulikult kõik oma linad-rätikud rannale lebama.

No ei olnud ju päris nii: vihma eest läksid varju õde-venda, kusjuures neiul oli kübar peas. Teine kübar jäi lina peale. Ehk teisisõnu ei kuulunud see majja suundunud õele.