Rippumine läbikukkunud orbiidil
„Phobos-Grunt“ kui vene kosmosetööstuse nutuse olukorra indikaator.
2011-12-09 / Виктор Мясников
Optilis-elektrooniline kompleks «Сажень-ТА».
Teisel detsembril lõpetas Euroopa Kosmoseagentuur katsed ühendust võtta vene planeeridevahelise jaamaga „Phobos-Grunt“ seoses nende katsete täieliku kasutusega. Gagarini juubeliaasta lõpeb venelaste jaoks nigelalt. Möödunud aasta detsembris ei jõudnud orbiidile kolm „Glonassi“ satelliiti. Veebruaris osutus sõjaline tehiskaaslane „Geo-IK“ olevat valel orbiidil ning teise samasuguse orbiidileviimine kaotas ühtse programmi tõttu mõtte. Augustis juhtus täpselt sama sidesatelliidiga „Ekspress AM4“. Ja siis kukkus alla „Progress“, mis oli avariideta lennanud 33 aastat. Nii et „Phobos-Grundi“ „rippumine“ tugiorbiidi ei üllatanud enam suurt kedagi, kui juba läbikukkumised olid kord sedavõrd süsteemseteks muutunud.
Selge see, et ebaõnnestumisi ei juhtu ainult nendel, kes midagi ei tee. Kuid veel juhtub neid sellel seltskonnal, kes teevad, aga halvasti. Ning sagenenud kosmilised ebaõnnestumised võivad olla tunnistuseks Venemaa kosmosetööstuse kokkuvarisemisest. Eriti ebameeldiv on see kosmilise komponendi osatähtsuse suurenemise foonil rahvuslikus julgeolekus. Kosmilise kaitse vägede loomine esimesel detsembril on sellele kinnituseks. Kosmosekaitse- see on eeskätt võimas orbitaalgrupeering eriotstarbelistest kosmoseaparaatidest, mille kvaliteet ei jää maha teiste riikide analoogilistest grupeeringutest. Pluss veel maapealsed side-, jälgimis ja kosmilise ruumi kontrollsüsteemid. Ebaõnnestumine „Phobos-Grundiga“ paljastas kõikide nende süsteemide nõrgad kohad. Nagu ka kosmosetööstuuse omad tervikuna.
Välismaalased aitasid välja.
Planeetidevaheline automaatjaam „Phobos-Grunt“ startis üheksandal novembril. See start pidi väärikalt lõpetama Gagarini aasta ja demonstreerima, et vene kosmonautika jääb endiselt maailmas juhtivaks. Sestap löödi selle ümber meedias ka eriti uhkelt lokku.
Peale starti pidi jaam minema maalähedasele tugiorbiidile ning alles sealt, enne ennast Päikese ja tähtede abil orienteerinuna, lülitanud sisse käigumootorid, Marsile suunduma, et maanduda planeedi kaaslasel Phobosel, kraapida sellel kokku pisut pinnast ning seejärel Maale tagasi pöörduda. Lastes enne seda veel orbiidile ümber Marsi Hiina neljakümnekilose kosmoseaparaadi, mille oli endaga kaasa toonud.
Kuna orientatsioon ja üleminek lennueelsele orbiidile pidid toimuma automaatrežiimil väljaspool Venemaa kosmilise ruumi jälgimisvahendite töötsooni, polnud sidet aparaadiga ette nähud. Ja vastavalt oli Phobos-Grundi saate-vastuvõtuaparatuur välja lülitatud.
Jaama lennueelsel orbiidil aga siiski avastada ei õnnestunud. Taas aitasid ameeriklased. Nende õhu- ja kosmosekaitse süsteem NORAD avastas „Phobos-Grundi“ tugiorbiidil. Andmed avaldati Interneti vastaval saidil ning ja muutusid kõigile kättesaadavaks. Muidugi on ka meil(Venemaal-LEMET) optiko-elektroonilised kosmilise kontrolli jaamad nagu «Сажень» ja kuulus «Окно» Nurekis oma võimsate teleskoopide ja laserkaugusmõõdikutega. Nagu pidevalt rõhutatakse, suudavad need näha ka tennisepalli kosmoses. Aga 13 tonni kaaluv jaam on ilmselt märksa raskem ülesanne. Igal juhul kommenteeriti kõiki orbiidi muutusi vihjetega ameeriklaste andmetele.
Pole välistatud, et sõjaväelased, kellele kuuluvad «Сажени» ja «Окно», saidki mingeid andmeid, kuid seda loeti salajaseks informatsiooniks. Ning jagada seda infot oma endise ülemjuhataja Vladimir Popovkiniga nad lihtsalt ei soovinud. Nagu ka tema seda omal ajal enda endise ülemjuhataja, hilisema Roskosmose direktori Anatoli Perminoviga ei jaganud.
Esimese viisaka ülesvõtte jaamast tegi hollandi asjaarmastajast astrofotograaf Ralf Vandenberg 29 novembril oma 25-sentimeetrise teleskoobi abil. Varem oli ta kuulsust kogunud sellega, et suutis pildistada kosmonaute väljumisel MKS-st avakosmosesse. Hollandlasest asjaarmastaja ülesvõte lükkas ümber kõik kinnitused Phobos-Grundi orientatsiooni suhtes ruumis. Olukord oli tegelikult märksa hullem.
Kuid tuleme tagasi 9 novembri juurde, mil jaam rippus tugiorbiidil. Siis algas kärarikas side taastamise epopöa vaikiva jaamaga. Mille juures delikaatselt maha vaikiti asjaolu, et jaama vastuvõtjad olid välja lülitatud. Seevastu selgus kiirelt, et kogu Venemaa territooriumil töötavad vaid kaks kosmilise side jaama samas diapasoonis kui planeetidevahelise jaama antennid. Sealjuures oli Phobos Grunt nähtav Venemaal vaid põhiliselt pimedal ajal seitsme minuti kestel. Täistiiru ümber maakera sooritas ta 90 minuti jooksul, seejärel aeglustus ja praeguseks ületab täistiiru aeg juba 100 minutit.
Venemaa maapealsete jaamade antennid peaksid olema suunatud täpselt möödalendavale kosmoseaparaadile. See tähendab, peavad liikuma, et hoida aparaati raadiokiires. Kuid nad ei jõua. Seetõttu ei saa teoreetiliselt võimalik sideseanss kesta suurt üle kahe minuti. Edastada midagi arusaadavat ühele või teisele poolele selle aja jooksul on võimatu, piirangud tulenevad „Phobos-Grundi“ aparatuuri parameetritest.
21. novembril sulgus „aken“ Marsile. Kui ka planeetidevaheline jaam oleks nüüd ootamatult elustanud, poleks ta olnud suuteline enam oma orbiidil eemalduvat Marssi kätte saama. Aga 22. novembril vastas „Phobos-Grunt“ ootamatult Euroopa Kosmoseagentuuri Austraalias, Perthis asuva sidejaama signaalile. Sidepidamiseks kasutati kolmevatise võimsusega sideaparaati ja 1,3 m diameetriga antenni. Võrdluseks- kõige väiksem laelambi pirni võimsus on 15 vatti, taolise diameetriga antenni aga kasutati veel kümmekond aastat tagasi telesatelliidi signaali vastuvõtmiseks.
Tuleb välja, et polegi vaja ehitada hiiglaslikke jaamu kusagil Venetsueelas või taastada teaduslik-kosmilist laevastikku. MAKS 2011 demonstreeriti mobiilset jaama- kaks autot aparatuuri, elektrigeneraatori ja antenniga. Ülelendavalt satelliidilt «Электро-Л» saadi automaatselt signaal ja ekraanil oli võimalik näha planeet Maa värvilist kujutist kosmosest.
Ilma eriliste kulutusteta võib taolise jaama paigaldada prahitud kaubalaevale ja saata selle kasvõi Austraalia rannikule või Antarktikasse. Võib isegi rentida saare või tosina erinevates arhipelaagides. Ja võtta vastu telemeetriat, korrekteerida kosmoseaparaadi mootoriseadmete tööd ning ümber laadida arvutisüsteeme. Iseküsimus- kellel seda vaja. Sest siis ei ole ju enam ebaõnnestumise korral võimalik käsi laiutada ja öelda, et kõik juhtus väljaspool Venemaa kontrollvõimalusi….Ega ajada süüd kosmilise prahi või ameeriklaste salasepitsuste kaela. Muideks, ameeriklased liigitasid Phobos-Grundi“ juba kolmandal päeval kosmilise prügi kategooriasse, andes talle ka vastava katalooginumbri. Nende spetsialistid arvutasid olukorra kiirelt välja ja tegid järeldused, Roskosmos jätkas aga lõpuni kasutuid jõupingutusi, demonstreerides jõupingutusi kas siis kosmosejaama või iseenda struktuuride ellujäämise nimel.
Tuleb rõhutada, et Perthist saadetud signaalile vastas planeetidevahelie jaama „Phobos-Grunt“ eralduv lennumoodul, mitte aga side- ja käigumootorite blokk. See tähendab, et saada informatsiooni jaama seisukorrast ja tõrgete põhjustest oli võimatu. Nagu ka Maalt mingigi mõju avaldamine. Tänu fotodele ja raadiosignaalidele õnnestus vaid mõista, et jaam on Päikese suhtes valesti orienteeritud. Akusid ei laetud, süsteemid töötavad aga vaid siis, kui päikesepaneele valgustab päike. Niipea kui jaam jõuab Maa varjuküljele, läheb aparatuur üle uinunud olekusse.
Kosmiline eelarve
Pikkamööda saab mõistetavaks, et Phobos-Grundi“ missioon oli algusest peale määratud läbikukkumisele. Kui mitte stardietapil, siis ülelennu ajal, maandumisel Phobosele jne. Faktiliselt saadeti kosmosesse „toores“ poolfabrikaat. Selle mõistmiseks piisab vaid tõsiasjast, et ülesanne pinnase kogumiseks pidi maalt aparaadile edastatama edasise lennu käigus.
Ja teistmoodi ei saanudki olla. Ning asi pole mitte selles, et kõik jaama elemendid olid unikaalsed ja et kõike tehakse esimest korda. Meenutagem, et 35-40 aastat tagasi saadeti samuti esmakordselt teele „Lunohodid“ ja toodi automaatjaamade abil maale Kuu pinnast. Lihtsalt viimase kahekümne aasta jooksul on kaotatud kosmosetööstuse fundamentaalsed alused- riiklik kosmosehõivamise programm, inimpotentsiaal, kompetentne juhtimine. Tapetud on kolm vaala, millel kõik alati püsinud on.
„Phobos-Grunt“ täitis esmajoones poliitilist otstarvet. Oleks lend õnnestunud ja pinnas Maale toimetatud, oleks saanud ameeriklased koos nende marsikulguritega troonilt tõugata. Ja ühtlasi Hiina seltsimeestega sõprust soendada, viies orbiidile nende Marsisputniku. Sellesama, mis kästi ootamatult kaks aastat tagasi planeetidevahelise jaama süsteemi integreerida, selleks kõike kiiruga ümber projekteerides. Seejärel oleks võinud veel midagi sama grandioosset välja mõelda, näiteks tuua 15 aasta pärast pinnast mingilt asteroidilt või traalida kosmilisest ruumist komeedi ainet. Nende aktsioonide aastatepikkustel vaheaegadel aga helistada võidukalt kellukest ja raisata pompöösselt raha ettevalmistustes piloteeritavateks marsilendudeks kahekümne-kolmekümne, faktiliselt aga 50-60 aasta pärast, kui üleüldse.
Eelmine katse planeetidevahelise jaama väljalaskmiseks toimus viisteist aastat tagasi. Toona ei suutnud „Marss-96“ ületada Maa külgetõmbejõudu ning põles mõni tund peale starti atmosfääris ära. Ilmselgelt oleks tulnud järgmise taolise stardi tarbeks luua töökindel platvorm, mis garanteeriks kasuliku koorma lennutamise sihile, olgu selleks siis Marss või Phobos. Platvormi(kiirendusblokki) oleks tulnud katsetada esmalt maalähedasel orbiidil ja seejärel mingis kuuprogrammis. Ja alles seejärel asuda teistele planeetidele suunatud ekspeditsioonide kallale. Regulaarselt sealjuures, mitte kord viieteistkümne aasta takka. Seljuhul oleks tegu süstemaatilise teadustööga, mitte selle imitatsiooniga. Kuid selleks on vajalik üldarusaadav riiklik poliitika kosmose osas.
Mitte vaid kosmosetööstusest, vaid üleüldse teadusmahukast kaitsetööstusest on juba ammu lahkunud kõik võimekamad spetsialistid. Hetkel on kaadrialane puudujääk näha isegi palja silmaga. Töötavad pensioneid, kel pole enam kiiret kuhugi ja noorsugu vanuses alla kolmekümne. Kõik ettevõtted otsivad tikutulega insenere vanuses 30-50 eluaastat. Arusaadavalt tahetakse väga tagasi neid, kes 10-15 aastat tagasi minema läksid, kuid nemad ei tule enam kunagi tagasi. Kui need inimesed 90-ndatel lahkusid, jäid ettevõtetesse ja konstrueerimisbüroodesse valdavalt keskpärasused ja üksikemad, kellel vene ettevõtluse tormilisel turul midagi loota polnud. Kuid keskpärasusu tegi karjääri ja muutus erineva kaliibriga juhtideks. Praeguseks annavad nad välja suulisi tehnilisi ülesandeid ja valivad tehnilisi kontseptsioone omaenda eelistustest lähtuvalt. Naiivne oleks arvata, et nende alluvusse tulevad tagasi tõsiseltvõetavad spetsialistid, kes on ennast niigi juba hästi sisse seadnud. Igal juhul ei paku palk 20 000-30 000 rubla, mida praegu pakub enamus pealinna kosmosetööstuse ettevõtetest, neile enam mingit pinget, vakantse on meretäis. Ja isegi kui palk tõsta viiekordseks- andekas konstruktor või programmist ei lähe kunagi andetu ülemuse juurde tööle. Ja ka andetu juht ei tööta nendega. Põhimõtteliselt on kvalifitseeritud kaadri puudus ja juhtkonna ebakompetentsus üks suur probleem, mitte kaks erinevat.
Eksisteerivad tööstusharus ka mõned üksikud ettevõtted ja teadusliku uurimise instituudid, mis edukalt töötavad. Nende põhiliseks erinevuseks ülejäänutest on tõeliste inseneride ja teadlaste olemasolu juhtkonnas, kes on huvitatud kosmoseuuringutest, mitte aga eelarvest. Nad on suutelised organiseerima tööd ja sütitama inimesi ideedega, sealjuures neid materiaalselt ja moraalselt solvamata. Kuid sellised ettevõtteid jälitab risk ametnike reiderluse ohvriteks saada.
Kosmosetööstuse hädad on selgelt nähtavad:
-puudub kosmosevallutuse riiklik strateegia
-ebaefektiivne finantseerimine.
- kvalifitseeritud kaadrite kadumine kõigil tasanditel
- juhtkonna ebakompetentsus
- juhtkonna kontrollimatus ja vastutustundetus
Kõik muu- tootmisvõimsuste vananemine, tehnoloogiate kaotus, käibevahendite puudus ja muu taoline- kõik see on vaid tagajärjed. Tegelikult on kogu maal, kuhu ka ei vaataks, samad probleemid. Nii kaitsetööstuses, teaduses ja mujal. Üksikuid puudujääke üksikutes kohtades likvideerida- see on nagu surnu soojendamine. Probleeme tuleks lahendada komplekselt kõigis punktides. Küsimus on- kes võtab vastu otsuse? Selge see, et mitte inimesed, kes praeguse süsteemi püstitasid. Toimunud Riigiduuma valimised annavad kõigele vaatamata siiski mõningat lootust. Venemaa pole veel talentidest lõplikult tühjenenud, on võimalik leida Sergei Korolevi mastaapides õpetlast ja organisaatorit, kes hakkaks „vene kosmost“ taaselustama. Pooldajad ja mõttekaaslased tekivad taolistele inimestele kiirelt.
Loomulikult tuleb arvestada ka raevuka vastuseisuga. Kukuvad siis ju kokku tööstusharu sisene lobbypüramiid ja mõjutsoonid, juhtimisstiil ja vahendite ümberjagamise kanalid. Nagu ka kõik muu, mis ei oma otsest seost kosmosetehnika loomisele, kuid aktiivselt sellest toitub. Seniks aga on Venemaal olemas kõik šansid osutuda progressi teepeenral olevaks. Millega see riigi julgeolekut ähvardab, sellest ei tahaks isegi mõelda.
http://nvo.ng.ru/armament/2011-12-09/7_orbita.html
Vene föderatsioon on jõudmas järjest lähemale sellele momendile, mil tema võimekus kosmoses võrdsustub teisejärguliste riikide omaga. Viimased kaks aastakümmet on Venemaad päästnud vaid nõukogude aja pärand- tehnika, tehnoloogia, ettevalmistatud kaadrid, sõnaga kogu ajalukku vajunud Punase Impeeriumi saavutused.