www.militaar.net

Pätsu tool ei köikunud enam ja eks siis ka kohus leebus vähe.

Kohtunikud kinnitab ametisse tavaliselt president ja demokraatlikus riigis on president vöimul 1 ametiaja (vahel ka kaks) ja lahkub siis ametist. Sellist presidentide roteerumist on just vaja, et presidendil ei tekiks "oma mehi" kohtunikkonnas ja vastupidi.

Ärge nüüd peksma hakake, see ei ole minu, vaid Soome riigiteaduste doktori Pekka Hallbergi nägemus.

http://linda.linneanet.fi/F/X8LRBJVKXDN ... format=999

Poliitilisi asju arutas ka Sõjaringkonnakohus. Vähemalt suuremad vapside protsessid olidki seal. Ma olen läbi vaadanud rohkem kui saja spionaažijuhtumi kohtumaterjalid aastatel 1920-1940. Ei näe mingit erinevust enne ja pärast riigipööret.

Asjal on ka negatiivne möju, ka kohtunikke vöis tabada süüaluste saatus! Kui diktaator oleks ettenähtud ajal välja vahetatud (nagu pöhiseadus eeldab!) ei oleks tal motiivi kohtusüsteemi möjutamiseks.
Lihtne!

ivanorav kirjutas:Asjal on ka negatiivne möju, ka kohtunikke vöis tabada süüaluste saatus! Kui diktaator oleks ettenähtud ajal välja vahetatud (nagu pöhiseadus eeldab!) ei oleks tal motiivi kohtusüsteemi möjutamiseks.
Lihtne!

See"Lihtne" loogika jääb mulle küll natuke arusaamatuks. Palun selgita pisut pikemalt, kuidas motiiv ja põhiseaduse kohaseelt väljavahetamine seotud olid!

terv
o

Oleks tõesti hädavajalik, kui mõni ajaloolane teeks antud perioodist põhjaliku ja objektiivse uuringu.
Ehk Reigi võtab ise ette-? Igatahes oleksid minu arvamusel oma seniste tööde põhjal üks (kui mitte ainus), ajaloolane, kes võtab asju põhjalikult, eelarvamusteta ja objektiivselt. Aga miinuseks võiks Reigo puhul lugeda liigset kaalu(raamatu).

Mis mind eriti huvitaks, on meedia roll kogu selles olukorra kujunemises ja edasi nn maharahunemises.
Võib tõmmata üsna selgeid paralleele praeguse olukorraga, kus tavainimene pole rahul valitseva kliki moraalse käitumisega.
Erinevus on ehk selles, et tollal oli meedia konsentreeritum - igal erakonnal oli oma väljaanne ja see oli ka põhiline kanal, läbi mille info inimesteni jõudis.
Loomulikult olid perioodile vahetult eelnenud ajal ka kõnekoosolekud aga see on eraldi teema(mida kindlasti peaks ka eraldi käsitlema)
Tollaajane ajakirjandus oli ülimahlakas. Kõigil kel huvi võib sellega ise veenduda http://dea.nlib.ee/.
Samuti polnud rahvaesindajad suupeale kukkunud - Ansipil, Grjäzinil, Simpsonil ja teistel on olnud väga head eeskujud. Tooks siia vaid ühe näite:

K.Koniku arvamus( jaanuar 1934) rahvaesindajate arvust - mida taheti uue põhiseadusega poole võrra vähendada- Ta kaitseb senist rahvasadikute arvu -
Arvu vähendamise mõte olevat küll rahva seast läbi käinud ja rahva hääl olevat jumala hääl. Kuid ta on seda ainult siis, kui häälel on jumalik kõla (Vaba maa rõhutus). Antud juhul seda ei ole.

Aga see on veel suhteliselt viisakas väljenduse suhteliselt tagasihoidlikult rahvasaadikult tollases "lehmakauplemises" ja tõelises "ärapanemises".
Kõik see(nii meedia, kõnekoosolekud, kui riigikogus toimuv) aitas tekkinud "kriisile" kaasa.
Sellest ka Pätsi ilmselt otsitud põhjendus, et "rahvas on haige".
Raviks oli siis lisaks muule meedia totaalne "suukorvistamine". Mida see tähendas on jälle võimalik kõigil otseselt kogeda, lugedes tollaseid ajalehti alates aprill 1934.
See on nagu öö ja päev, nagu "mõõgaga lõigatud" - kadus kogu mahlakus, järgi jäi vaid ametlik info + muidugi ka patriotismi kasvatamine ja muu positiivne ( umbes nagu B. Wahlöö 31 korruse hukus). Kuigi minuga suhelnud tollased inimesed on nimetanud seda aega(1934-1939) ka EW "kuld ajaks".
Huvitav olekski teada, kui suurt rolli mängis ühiskonna tollasel stabiliseerimisel, just see meedia tsenseerimine?

Kuna oli eriolukord, siis pöhiseadus ei kehtinud, see tähendab, et ka kodanike kodanikuöigused ei kehtinud.

Reigo võiks kirjutada küll, talle näib see uurimine ja kirjutamine sobivat. Teema kah sobilik ja siiani üsna segane.

Ei olnud eriolukord - oli osaline kaitseseisukord. Eelnevalt on toodud vastavaid viiteid. Kas sa siis tõesti lugeda ja süveneda ei viitsi ?
Miks aga viitsid siin?

Põhiseadus kehtis kaitseseisukorrast hoolimata. Vastupidi - kaitseseisukorra kehtestamine oli täiesti põhiseadusele vastav tegevus...

Mis puutub ajakirjandusse - see oli ikka üsna vaba. Loomulikult olid olemas erakondlikud lehed (VabaMaa, Kaja). Olid olemas lehed, millest olid kasvanud välja erakonnad (Postimees). Aga samas oli olemas ka "Päevaleht", mille juurest ei leia ka parima nuusutamise juures ühegi erakonna lõhna. Rääkimata "pühapäeva-" ja "nädalalehtedest" jms meelelahutusest.

Kui aga rääkida Pätsust ja tema klikest - tasuks vaadata ka aastatesse 1938 ja 1939. Kui kehtestati järgmine Põhiseadus, mis millegi pärast oli hoopis demokraatlikum vapside omast. Kui valiti Riigikogu, kuhu valiti parteide keelamisest hoolimata ka äärmisi vasakpoolseid (Neeme Ruus oli näiteks ka Riigikogu liige). 1939. a alustas valitsus ka näiteks uue poliitiliste ühenduste seaduse väljatöötamist. Mis oleks ilmselt lõppenud ka erakondade (parteide) legaliseerimisega.

Samuti lasti siis kongist välja kõik poliitvangid (nii kommarid kui vapsid) ning kongi jäid vaid need tüübid kelle süüdistus sisaldas spionaaži paragrahvi.

Veel anti ka vapsidele äravõetud Vabadusriste tagasi.

Seda kõike loomulikult ainult selle pärast, et Päts oli oma võimu juba kindlustanud

ning kongi jäid vaid need tüübid kelle süüdistus sisaldas spionaaži paragrahv

Täpsustuseks, et jäid ka need, kes olid osa võtnud 1924. a riigipöördekatsest või selle ettevalmistamisest.

1940. a juunis vabanes Eesti vanglatest 43 poliitvangi ehk isikut, kes olid sinna saadetud süüdistatuna poliitilise iseloomuga kuritegudes või rikkumistes. Neist kolm olid mõistetud eluaegsele sunnitööle 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatsest osavõtu eest; ühte oli karistatud nelja aasta pikkuse sunnitööga illegaalse sisuga lendlehe levitamise eest ning kolm isikut kandsid neile määratud 90-päevast aresti n.-ö. liigse suupruukimise eest (näiteks olid paar neist teinud ähvardavaid märkusi poliitilise politsei ametniku aadressil). Ülejäänud 36 inimest, nendest 11 NSV Liidu kodanikud, olid aastatel 1932–1940 süüdi mõistetud spionaažiga seotud kuritegudes. Lisaks vabastati Laitse alaealiste parandusasutusest üks noormees, kes oli sinna saadetud 1938. aastal pärast süüdimõistmist spionaažiks nõusoleku andmises

Peter[L+] kirjutas:Ei olnud eriolukord - oli osaline kaitseseisukord. Eelnevalt on toodud vastavaid viiteid. Kas sa siis tõesti lugeda ja süveneda ei viitsi ?
Miks aga viitsid siin?

Kakoi hui raznitsa? Fakt on selles, et pöhiseadus ei kehtinud TÄIES ULATUSES!
Meie röhuasetused on erinevates kohtades, vot selleks ongi vaja riigiöigus, kodaniku ja inimöigused endale selgeks teha, et mitte mingis üleskeeratud tolmus, millel ei ole mingit tähtsust, ringi ekselda.
Näituseks, seda "liigset suupruukimist" nimetatakse oma arvamuse avaldamiseks, selle keelamine on pisirikkumine (läheb järgmisele tänavanurgale ja löugab edasi), aga selle eest karistuse määramine

Hm, kodanik Ivanil on lihtsalt raskusi teatud juriidilises rägastikus orienteerumisega. See, mida ta üritab seletada terminit põhiseadus kasutades, käib tegelikult inimõiguste ülddeklaratsioonis käsitletud inimese võõrandamatute õiguste loetelu alla.

Ainuke probleem on selles, et inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu alles peale II Maailmasõda, 1948. a. Eesti põhiseaduste kirjutajad ei lähtunud põhiseadusi kirjutades selle sätetest. Veelgi enam, ühegi tolleaegse riigi põhiseaduse kirjutajad ei teinud seda. Kuigi paljud selle deklaratsioonis loetletud õigused on olnud pikka aega paljude põhiseaduste osaks.

Ja nii pikalt ja kirglikult põhiseadusest ja selle ülimast õigusest jutlustada - huvitav, kuidas need vaesed britid tänase päevani elada on suutnud? Neil pole põhiseadust ju ollagi. Kuningas (või antud ajaloolisel hetkel kuninganna) on diktaator, kes võib teha mis tahes. Keegi teda enne surma välja ei vaheta. Määrab sellised kohtunikud nagu talle meeldivad. Kutsub kokku sellise lordide koja nagu talle meeldib. Saadab alamkoja laiali, kui see talle ei meeldi. jne...

Õudne...

Näituseks, seda "liigset suupruukimist" nimetatakse oma arvamuse avaldamiseks, selle keelamine on pisirikkumine (läheb järgmisele tänavanurgale ja löugab edasi), aga selle eest karistuse määramine

Kahtlemata mõtles "oma arvamuse avaldaja" pärast karistuse määramist rohkem kui kaks korda, kas sedasorti "arvamusi" ka edaspidi avaldada või mitte. Selles oligi asja mõte. Üldiselt karistati ebasobivate arvamuste avalikkuses avaldajaid ka enne 1934. a riigipööret, seadus lubas seda teha (sihilikud valeteated vaenu õhutamiseks valitsuse vastu, lugupidamatuse õhutamine Riigikogu vastu, politseiniku au haavamine jne). Lihtsalt mentaliteet oli tollal teistsugune, sõnavabadust poliitilises liinis ei tõlgendatud kui vabadust räusata ükskõik mida. Pätsi ajal hakati lisaks vasakäärmuslaste ja lihtsalt tobude omadele alla suruma ka teisi ebameeldivaid arvamusi. Noh ja politseiniku ähvardamine ei kuulu "oma arvamuse avaldamise" alla vist ka tänapäeval.

toomas tyrk kirjutas:Hm, kodanik Ivanil on lihtsalt raskusi teatud juriidilises rägastikus orienteerumisega. See, mida ta üritab seletada terminit põhiseadus kasutades, käib tegelikult inimõiguste ülddeklaratsioonis käsitletud inimese võõrandamatute õiguste loetelu alla.

Ainuke probleem on selles, et inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu alles peale II Maailmasõda, 1948. a. Eesti põhiseaduste kirjutajad ei lähtunud põhiseadusi kirjutades selle sätetest. Veelgi enam, ühegi tolleaegse riigi põhiseaduse kirjutajad ei teinud seda. Kuigi paljud selle deklaratsioonis loetletud õigused on olnud pikka aega paljude põhiseaduste osaks.

Ja nii pikalt ja kirglikult põhiseadusest ja selle ülimast õigusest jutlustada - huvitav, kuidas need vaesed britid tänase päevani elada on suutnud? Neil pole põhiseadust ju ollagi. Kuningas (või antud ajaloolisel hetkel kuninganna) on diktaator, kes võib teha mis tahes. Keegi teda enne surma välja ei vaheta. Määrab sellised kohtunikud nagu talle meeldivad. Kutsub kokku sellise lordide koja nagu talle meeldib. Saadab alamkoja laiali, kui see talle ei meeldi. jne...

Õudne...

Aga nemad ei mängi, ega ole ka mänginud demokraatlikku riiki! Brittidel täidavad pöhiseaduse kolm eri seadust pöhiseaduse rolli ja just need kolm seadust on teiste seaduste suhtes
lex-priority seisuses.