Postitatud: 10 Mai, 2011 18:35
Tagasi raketidivisjonis.
Suvelaagris.
Kasarmu on praktiliselt tühi. Ei teadnudki, et kõrvalmajas hoopis teised tavad. Raketidivisjon elab suviti oma elu telklaagris Samaara jõe lähedal, asulast väljas umbes kolm kilomeetrit ülesvoolu. Võsatupsud telkide vahel teevad olemise nauditavaks. Jõgi ise kätte ei paista ja ujumas käia paraku oma suva järgi ka ei saa. Nii lõdev see elu ei ole. Õhtud kasarmuga võrreldes hoopis mõnusamad. Mängitakse palli ja lesitakse põõsaste vahel juttu puhudes. Kui sellest villand saab, siis telgis koikus pikutamist ei keelata. Samuti omaette mõnu.
Sööma sõidame suurde välisööklasse ja tehnika hooldamiseks jääme vahel päevaks autoparki. Muidugi on siingi looduse rüpes ühisüritusi, poliittunnid, teenistusmäärustiku kordamine.
See nuhtlus on nagu osa loodusest ja ei suuda rikkuda kuurordi tunnet.
Tervikuna elu üle kurta oleks lausa patt.
Hommikune äratus käib valjuhäälse Valgevene ansambli lauluga varasest ärkamisest ja kastese heina vikatiga niitmisest.
Esmalt ajab laulu saatel ärkamine naerma. Kuidagi ei taha uskuda, et kusema tormamise üritus on asendatud paradiisliku ettevõtmisega. Laulu lõppedes peaks ka suurim põis tühi olema.
Minu esimene päev telklaagris algab määrustiku meeldetuletuse tunniga suuremat sorti ühistelgis. On asi, millest keegi mõnu ei tunne ja samal ajal kuidagi mööda ka ei pääse. Vägisi tulevad silme ette pildid O. Lutsu „Kevades“ katekismuse korrutamisest. Algul loeb ürituse läbiviija pühast tekstist pool ette ja keegi peab seda peast järgmisest sõnast jätkama. Osa on meeles ja terve tekst vist mitte kellelgi. Üks aser, Kuliev, hakkab iga kord enne susisema midagi omas keele ja siis ütleb nõutavale lähedast vene keeles. Tihti üsna metsa ja sealjuures süüdimatu naerunäoga. Tema noomimine näib ürituse traditsiooniline osa olevat ja pealegi, aeg tiksub lõbusamalt. Vahel ta seletab, et vene keeles tal kõik meeles ei ole ja sellepärast paneb ta puuduva osa juurde aseri keeles. Keegi oskab ja saab aru ning teatab lõõpimise vormis, et vastus sisaldab ka riivatusi. Muidu lõbus sell. On väliköögi varustamise ja vedamise GAZ-66 juht. Seda saan ma tükike aega hiljem teada.
Nüüd olen ma suur boss ja mul on auto ning autojuht. Aliev ta nimi. Lühikese ajaga on divisjoni juurde tulnud kolm aserit. Auto ise on ZIL-131 ja keemikaitse varustusest mitte haisugi. Kõike seda tuleb vaadata pisut reservatsiooniga kui mitte just kõverpeeglis. Masin on uuekene ning puldaniga kaetud furgoonis veame õppustel kaasas mingit träna ja mõned kastid gaasimaske. Mina palju asja olemuse kohta küsimusi ei esita. Teen kaasa nagu Šveik. Mingit korrapära suvises elus üldse ei ole. Paar päeva telklaagris ja siis paar päeva mööda maastikku polügonil kolistades. Kuhu sõidame, ei tea, milleks sõidame, ka ei tea. Teiste autode järel suurtest küngastest üles-alla ja peatume ning maskeerime autosid metsa võsasse peites. Mingi mõte sel kõigel muidugi on. Ilmselt maastikul hargnemine ja raketipatareide laskepositsioonidele seadmine ning varustuse vedamine-paigutamine vajalikesse kohtadesse. Rohkem ohvitseride värk. Lahingträna sellistel õppustel peale ei laeta. Ja enamus spetsautosid jäävad üldse garaazi.
Uus auto peaks olema nagu Antsu viiul, aga nii see paraku ei ole.
Ka autojuht pole päris see, kellega sõtta julgeks minna. Olen vahepeal tukkuma jäänud ja me oleme jõudnud mägisele alale. Läbi poolune kuulen, et mootoriga on mingi jama. Teen silmad lahti siis, kui mäest üles hakkame ronima. Kiirus langeb ja langeb, mootori pöörded jäävad ikka samaks. Põrgu päralt, sidur libiseb! Sohver käiku ei vaheta, keerab ainult rooli ja libisemist justkui ei märkagi, see ei paista temani jõudvat. Sõidame küngastest üles-alla nagu automaatkäigukastiga, käike vahetamata. Et masinat täielikust lagunemisest säästa, hakkan autojuhti õpetama tõusudel aeglustit sisse lülitama ja madalamaid käike kasutama. Ise ta selle peale ei tule ja õpetamistele reageerib vastumeelselt või ei saa asjale üldse pihta. Räägin talle mõttest, et julmalt libiseda lastes oleme varsti liikumatud ja meile sellist jama järskude küngaste ning metsade keskel küll vaja ei ole. Katsume peatuspaigani vastu pidada, nii on meie tervisele parem. Noh korraks teeb nagu vaja, varsti laseb lolli järjekindlusega kärsatades edasi, kui märkust ei tee.
Õnneks peatume varsti ja kuulutatakse välja kolme-nelja tunnine paigal olek. Sirutame koibi ja teeme kasesalus jalutades aega parajaks. Uurin siduripedaali vabakäiku, seda lihtsalt pole! See häda on loodetavasti veel likvideeritav.
Autojuhile ütlen, et tehku üks tunni-poolteisene puhkus. Seni mootor jahtub ja kutsugu siis mõni sõber appi ning reguleerigu sidur ära.
Aeg juba sealmaal, paraku pole tema asigi, jookseb vasika moodi mööda võsa.
Kes teab, millal tegelikult jälle sõitma hakkame, pean ta auto juurde kutsuma.
Ei taha vennike seda tööd teha, selgitused hädavajalikkusest ei aita. Vaidleme natuke aega, siis lõpuks tõstab kapoti üles ja vahib sihitult seal ringi. Püüan rahulikuks jääda ja selgitan, et sidurit reguleerima pääseb auto alt. Ronib auto alla ja katsub amortisaatoreid ning muid agregaate. Ei lähe siduri poolegi. Lõpuks saab mul lollitamisest hing täis. Käsutan ta auto alt välja ja panen gaasimaskis ümber auto jooksma, trenni tegema. See talle enam kuidagi ei meeldi, haarab kruvikeeraja ja ähvardab lüüa.
Seisan rahulikult ja käsi libiseb iseeneselikult automaadi poole. Luban ta hoiatamata maha lasta kui veel midagi sellist kordab. Nähes, et nalja pole, taltub. Vahetult enne temaga jagelemist olin pannud kärtsu automaadist, et näha milline jälg jääb kase tüvele kui lähedalt paukpadruniga lasta. Ta vaeseke vist päris täpselt ei tea, et ega õppustel minul padruneid salves ei ole. Nii et automaat rohkem kaika asemel.
Ronib mööda autoalust. Lähen eemale ja jälgin sealt tema tegevust. Tal pole vist aimugi milleks ja mis asi sidur on. Rääkimata asukohast. Sellist lolli autojuhti näevad minu silmad esimest korda.
Paarkümmend minutit pean vastu. Siis olen veendumusel, et ta jääb ööni auto all kakerdama, vajalikku kohta leidmata. Kutsun lähedusest ühe sohvri ja viie minutiga on masin korras, sidur reguleeritud.
Aeg venib omasoodu. Asukohast pole aimugi, kuid mingi laskesektori piires paistab meie peatuspaik olevat. Leian pidevalt kusagil kolmekümne millimeetri piiresse jääva kahuri õppemürske. Raudpalvankad ilma lõhkelaenguta. Korjan paar kobedamat ja värskemat üles ja uurin treitöö kvaliteeti. Vean jalgu taga ning kopsin neid kolakaid vastamisi. Major Filatkin tuleb põõsastest robinal välja nagu põdrapull ja kaob sinna mind märgates sama äkki tagasi. Jään ka seisma ja kopsimise jätan samuti katki. Major tuleb uuesti põõsatest välja ja mulle lähenedes küsib, et kas mul pea on ainult pilotka kandmiseks, et selliseid asju teineteise vastu kopsin. No jaa, tegelikult totter tegevus eriti kaugelt vaadates. Kui ma poleks neid ennemalt näinud, küllap siis poleks julgenud pihkugi võtta. Nii seletangi. Veendunud minu jutu õigsuses arvab ta siiski, et sellist kraami on parem näpuga mitte torkida, uudishimulike munad varem või hiljem puude otsas ripnemas. Pean endalegi tunnistama, kas on igat sitta vaja puutuda. Eksida saab siiski ainult ühe korra. Panen mürsud tema nähes hellalt maakamarale tagasi. Rahu nende põrmule.
Sõja mängimises tehakse vahesid. Ja kuidagi on mind jõudehetkedel kiusama hakanud uitmõtted kruvikeerajaga ähvrdamisest ning minu reageerimine.
Normaalne selline asi ei ole. Soldat on vaevalt pool aastat teeninud aga lubab enesele käitumist, mida ma kroonus oleku aja jooksul pole kunagi näinud ja isegi mitte kuulnud. Sõimu ja tühje lubadusi loobitakse igapäevaselt. Suumulk ju pehme koha peal. Aga sedasi kruvikeeraja torkevalmis...
Mingit karistusaktsiooni ei plaani. Me oleme sõjaväes mitte neitsite pansionaadis. Ehk tegi räiget nalja.
Etteruttavalt siiski niipalju, et saatus pakub varsti veelgi põnevama seiga.
Suvelaagris.
Kasarmu on praktiliselt tühi. Ei teadnudki, et kõrvalmajas hoopis teised tavad. Raketidivisjon elab suviti oma elu telklaagris Samaara jõe lähedal, asulast väljas umbes kolm kilomeetrit ülesvoolu. Võsatupsud telkide vahel teevad olemise nauditavaks. Jõgi ise kätte ei paista ja ujumas käia paraku oma suva järgi ka ei saa. Nii lõdev see elu ei ole. Õhtud kasarmuga võrreldes hoopis mõnusamad. Mängitakse palli ja lesitakse põõsaste vahel juttu puhudes. Kui sellest villand saab, siis telgis koikus pikutamist ei keelata. Samuti omaette mõnu.
Sööma sõidame suurde välisööklasse ja tehnika hooldamiseks jääme vahel päevaks autoparki. Muidugi on siingi looduse rüpes ühisüritusi, poliittunnid, teenistusmäärustiku kordamine.
See nuhtlus on nagu osa loodusest ja ei suuda rikkuda kuurordi tunnet.
Tervikuna elu üle kurta oleks lausa patt.
Hommikune äratus käib valjuhäälse Valgevene ansambli lauluga varasest ärkamisest ja kastese heina vikatiga niitmisest.
Esmalt ajab laulu saatel ärkamine naerma. Kuidagi ei taha uskuda, et kusema tormamise üritus on asendatud paradiisliku ettevõtmisega. Laulu lõppedes peaks ka suurim põis tühi olema.
Minu esimene päev telklaagris algab määrustiku meeldetuletuse tunniga suuremat sorti ühistelgis. On asi, millest keegi mõnu ei tunne ja samal ajal kuidagi mööda ka ei pääse. Vägisi tulevad silme ette pildid O. Lutsu „Kevades“ katekismuse korrutamisest. Algul loeb ürituse läbiviija pühast tekstist pool ette ja keegi peab seda peast järgmisest sõnast jätkama. Osa on meeles ja terve tekst vist mitte kellelgi. Üks aser, Kuliev, hakkab iga kord enne susisema midagi omas keele ja siis ütleb nõutavale lähedast vene keeles. Tihti üsna metsa ja sealjuures süüdimatu naerunäoga. Tema noomimine näib ürituse traditsiooniline osa olevat ja pealegi, aeg tiksub lõbusamalt. Vahel ta seletab, et vene keeles tal kõik meeles ei ole ja sellepärast paneb ta puuduva osa juurde aseri keeles. Keegi oskab ja saab aru ning teatab lõõpimise vormis, et vastus sisaldab ka riivatusi. Muidu lõbus sell. On väliköögi varustamise ja vedamise GAZ-66 juht. Seda saan ma tükike aega hiljem teada.
Nüüd olen ma suur boss ja mul on auto ning autojuht. Aliev ta nimi. Lühikese ajaga on divisjoni juurde tulnud kolm aserit. Auto ise on ZIL-131 ja keemikaitse varustusest mitte haisugi. Kõike seda tuleb vaadata pisut reservatsiooniga kui mitte just kõverpeeglis. Masin on uuekene ning puldaniga kaetud furgoonis veame õppustel kaasas mingit träna ja mõned kastid gaasimaske. Mina palju asja olemuse kohta küsimusi ei esita. Teen kaasa nagu Šveik. Mingit korrapära suvises elus üldse ei ole. Paar päeva telklaagris ja siis paar päeva mööda maastikku polügonil kolistades. Kuhu sõidame, ei tea, milleks sõidame, ka ei tea. Teiste autode järel suurtest küngastest üles-alla ja peatume ning maskeerime autosid metsa võsasse peites. Mingi mõte sel kõigel muidugi on. Ilmselt maastikul hargnemine ja raketipatareide laskepositsioonidele seadmine ning varustuse vedamine-paigutamine vajalikesse kohtadesse. Rohkem ohvitseride värk. Lahingträna sellistel õppustel peale ei laeta. Ja enamus spetsautosid jäävad üldse garaazi.
Uus auto peaks olema nagu Antsu viiul, aga nii see paraku ei ole.
Ka autojuht pole päris see, kellega sõtta julgeks minna. Olen vahepeal tukkuma jäänud ja me oleme jõudnud mägisele alale. Läbi poolune kuulen, et mootoriga on mingi jama. Teen silmad lahti siis, kui mäest üles hakkame ronima. Kiirus langeb ja langeb, mootori pöörded jäävad ikka samaks. Põrgu päralt, sidur libiseb! Sohver käiku ei vaheta, keerab ainult rooli ja libisemist justkui ei märkagi, see ei paista temani jõudvat. Sõidame küngastest üles-alla nagu automaatkäigukastiga, käike vahetamata. Et masinat täielikust lagunemisest säästa, hakkan autojuhti õpetama tõusudel aeglustit sisse lülitama ja madalamaid käike kasutama. Ise ta selle peale ei tule ja õpetamistele reageerib vastumeelselt või ei saa asjale üldse pihta. Räägin talle mõttest, et julmalt libiseda lastes oleme varsti liikumatud ja meile sellist jama järskude küngaste ning metsade keskel küll vaja ei ole. Katsume peatuspaigani vastu pidada, nii on meie tervisele parem. Noh korraks teeb nagu vaja, varsti laseb lolli järjekindlusega kärsatades edasi, kui märkust ei tee.
Õnneks peatume varsti ja kuulutatakse välja kolme-nelja tunnine paigal olek. Sirutame koibi ja teeme kasesalus jalutades aega parajaks. Uurin siduripedaali vabakäiku, seda lihtsalt pole! See häda on loodetavasti veel likvideeritav.
Autojuhile ütlen, et tehku üks tunni-poolteisene puhkus. Seni mootor jahtub ja kutsugu siis mõni sõber appi ning reguleerigu sidur ära.
Aeg juba sealmaal, paraku pole tema asigi, jookseb vasika moodi mööda võsa.
Kes teab, millal tegelikult jälle sõitma hakkame, pean ta auto juurde kutsuma.
Ei taha vennike seda tööd teha, selgitused hädavajalikkusest ei aita. Vaidleme natuke aega, siis lõpuks tõstab kapoti üles ja vahib sihitult seal ringi. Püüan rahulikuks jääda ja selgitan, et sidurit reguleerima pääseb auto alt. Ronib auto alla ja katsub amortisaatoreid ning muid agregaate. Ei lähe siduri poolegi. Lõpuks saab mul lollitamisest hing täis. Käsutan ta auto alt välja ja panen gaasimaskis ümber auto jooksma, trenni tegema. See talle enam kuidagi ei meeldi, haarab kruvikeeraja ja ähvardab lüüa.
Seisan rahulikult ja käsi libiseb iseeneselikult automaadi poole. Luban ta hoiatamata maha lasta kui veel midagi sellist kordab. Nähes, et nalja pole, taltub. Vahetult enne temaga jagelemist olin pannud kärtsu automaadist, et näha milline jälg jääb kase tüvele kui lähedalt paukpadruniga lasta. Ta vaeseke vist päris täpselt ei tea, et ega õppustel minul padruneid salves ei ole. Nii et automaat rohkem kaika asemel.
Ronib mööda autoalust. Lähen eemale ja jälgin sealt tema tegevust. Tal pole vist aimugi milleks ja mis asi sidur on. Rääkimata asukohast. Sellist lolli autojuhti näevad minu silmad esimest korda.
Paarkümmend minutit pean vastu. Siis olen veendumusel, et ta jääb ööni auto all kakerdama, vajalikku kohta leidmata. Kutsun lähedusest ühe sohvri ja viie minutiga on masin korras, sidur reguleeritud.
Aeg venib omasoodu. Asukohast pole aimugi, kuid mingi laskesektori piires paistab meie peatuspaik olevat. Leian pidevalt kusagil kolmekümne millimeetri piiresse jääva kahuri õppemürske. Raudpalvankad ilma lõhkelaenguta. Korjan paar kobedamat ja värskemat üles ja uurin treitöö kvaliteeti. Vean jalgu taga ning kopsin neid kolakaid vastamisi. Major Filatkin tuleb põõsastest robinal välja nagu põdrapull ja kaob sinna mind märgates sama äkki tagasi. Jään ka seisma ja kopsimise jätan samuti katki. Major tuleb uuesti põõsatest välja ja mulle lähenedes küsib, et kas mul pea on ainult pilotka kandmiseks, et selliseid asju teineteise vastu kopsin. No jaa, tegelikult totter tegevus eriti kaugelt vaadates. Kui ma poleks neid ennemalt näinud, küllap siis poleks julgenud pihkugi võtta. Nii seletangi. Veendunud minu jutu õigsuses arvab ta siiski, et sellist kraami on parem näpuga mitte torkida, uudishimulike munad varem või hiljem puude otsas ripnemas. Pean endalegi tunnistama, kas on igat sitta vaja puutuda. Eksida saab siiski ainult ühe korra. Panen mürsud tema nähes hellalt maakamarale tagasi. Rahu nende põrmule.
Sõja mängimises tehakse vahesid. Ja kuidagi on mind jõudehetkedel kiusama hakanud uitmõtted kruvikeerajaga ähvrdamisest ning minu reageerimine.
Normaalne selline asi ei ole. Soldat on vaevalt pool aastat teeninud aga lubab enesele käitumist, mida ma kroonus oleku aja jooksul pole kunagi näinud ja isegi mitte kuulnud. Sõimu ja tühje lubadusi loobitakse igapäevaselt. Suumulk ju pehme koha peal. Aga sedasi kruvikeeraja torkevalmis...
Mingit karistusaktsiooni ei plaani. Me oleme sõjaväes mitte neitsite pansionaadis. Ehk tegi räiget nalja.
Etteruttavalt siiski niipalju, et saatus pakub varsti veelgi põnevama seiga.
