Nojah, mida siin rääkida. Loll on loll.
Mul on tunne, et ma mõistan tema motiive. Mu jutt on ülimalt hüpoteetiline ja loomulikult ei õigusta küünevõrragi tema tegemisi.
Aga siiski.....et miks.
Meile õpetati lavakas nelja aasta vältel, et näitleja ei tohi olla oma rolli prokurör. Ta peab olema advokaat. Ka kõige ilgema mehe advokaat. Kusjuures mitte selline, kes teeb suuri tühje sõnu, vaid selline, kes leiab loo, mida ta ise jäägitult usuks.
Reaalses elus on igaüks võimeline tapma. Saan aru, et nii mõnedki teist õpivad ja treenivad seda igapäevaselt. Aga tapavad ka inimesed, kes pole seda eraldi õppinud-harjutanud. Ma ei räägi joomakaaslase juhuslikust mahakoksamisest.
Mäletate ju meest, kes kustutas noaga Šveitsi lennujuhi eluküünla, pärast seda, kui mees oli oma vanglakaristuse kätte saanud ja vaba mehena ringi kõndis.
"Ta võttis minult kõik, mida ma armastasin"- umbes nii ütles lapsed kaotanud pussitaja.
Ühesõnaga, tegelikult on igas inimeses kõik olemas. Asjaolude kokkulangemisel võime käituda kuidasiganes. Igaüks võib Matrossovi kombel hüpata dzotile või päästa õnnetussesattunuid, või siis kedagi tappa.
Rolli luues tulebki need nupud endas üles leida ja siis etendusel neid vajutada. Niiiiiiiiii........
Ja nüüd........
Ainus mõttekäik, mis minul näitlejana Breiviku rolli õigustades mängides pähe tuleks on järgnev:
See Norra dolbajoob suutis projetseerida enda ajudesse sellesama emotsiooni nagu mees, kes läks kätte maksma oma laste eest. Ainult et sihtmärgiks oli seekord mitte lennujuht, vaid üsna süütud noored.
Ta lendas sinna saarele sama tundega, nagu pussitaja astus lennujuhi suunas. rahulikult ja kindlameelselt. Saan aru, et lennujuhi käest küsis ta tapja enne oma tegu isegi nime, et kogemata mitte eksida.
Mees sõitis saarele teadmisega, et tema on VALITU, tema on see, kes lõpuks asja ära teeb. Tema ongi see üks ja ainus, kes teab, kuidas asjad tegelikult käivad.
Ja ta tappiski rahulikult ja mõnuga. Ja kahetsuseta. Sest tema teadis, et tal on õigus. Ta teadis, et ta lihtsalt peab. Et see ongi ainus võimalus kuidas tähelepanu saada.
Ta teadis, et loomulikult võetakse ta kinni. Ta on valmis vanglakaristuseks mis on ta arust küll ebaõiglane, aga siiski aktsepteeritav.
Tema missioon polnud mitte lihtsalt tappa, vaid edastada maailmale ükskõik mil moel oma SÕNUM. Aga sõnumi saatmiseks tuleb olla inimestel koguaeg silme ees.
Sellest ka telefonikõned politseile: Ma tapsin ja kui te mind kohe kinni võtma ei tule, siis ma tapan veel! Te ei tule? Okei.......
Sellest ka punane särk, et kohtusaalis ja saarel kõndides kaugelt ajakirjanike jaoks politseinikest eristuda
Ja sellest ka fotodel need ilusad mundrid ja toredad aurahad ja pealt tuhandeleheküljene manifest. Sellest ka avaldused hakata kaitseministriksja kõik need muud näilised jaburdused.
SÕNUMI edastamiseks peab ta lihtsalt olema KOGUAEG ülevalpool uudistekünnist.
Ja selleks on kõik abinõud pühitsetud.
Oehh.
MOTT
