www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas:

Ma sain sellest aru umbes niimoodi: ühelt poolt seda, et meil on kaitseväes palgal 1100 tsivilisti, lisaks neile tegeleb veel üle 800 kaitseväelase igasuguste toetustegevuste ja logistikaga ning kõige lõpuks umbes 700 inimest staapides.

Ma palgateemas (alafoorum "Et juttu jätkuks") korra tõstsin pastakat, et kui meite armee on umbes veneaegse motolaskurdiviisi suurune, siis millest tuleb üle kümne korra suurem palgasaajate arv (tollal oli 14+ tuhande sõduri kohta paarsada palgasaajat). Ühtlasi sai seal kribatud, et mujal maaväed alla brigaadi suuruselt ei baseerugi (meil on täna ka kompanii suurusi baase).

Väike näide: värbamine. Eestis värbab neid väheseid värvatuid kokku kolm eri asutust. On olemas Kaitseressursside amet. On olemas Kaitseväe värbamiskeskus. Lisaks on olemas veel kaitseringkondade staabid, kes kah värbavad (õppekogunemisele). Miks?

Lisaks on veel territoriaalkaitse seisukohast tekkinud huvitav kaksikvõim - kaitseringkond ja Kaitseliidu malevad.

Kõik need igasugu tegevused vajavad ju inimesi, oma aastaeelarve, käsu jne tegemist on vaja staape. Ja nii ongi täna Eestis diviisisuuruse armee peale (ja rahuajal alla brigaadi suuruse) ca 30 staapi.

Seejuures ei saa väita, et neid vaja poleks. Suvalisest uksest sisseastudes käib vilgas arvuti klahvide klõbin ja väsinud näod tervitavad sisenejat.

Iga selline organ ju omab staapi, staabiülemat, miljonit osakonda, koristajatädi ja remondimeest.

Ehk siis küsimus pole mitte teenuste ostmises-mitteostmises (mille kohta reformistid isegi fakte ei valda), vaid dubleerimises ja killustatuses. Ehk edu pole mõõdetav sellega, mitu kokamutti cateringiga asendatakse (see ei too kokkuhoidu), vaid mitu kokamutti saaks lahti lasta ja 3000 meest ikka ära sööta. Selleks tuleb teha suurem söökla, suuremad pudrupajad ja peagi avastame isegi üllatuseks, et palgafond pudrukausi kohta vähenes üle 2 korra.

Ja mingi müütilise "ülevaate" nimel olemasolevas tegevusmudelis kampaania korras teenust ostes mingit loodetud kokkuhoidu ei teki. Ebaselgus tuleb aga sellest, et inimesed istuvad oma kesklinna kabinettides ega viitsi/saa käia kohapeal. Ja sedasi imetaksegi pastakast välja "reforme", mis lisaväärtust ei loo.

Niikaua, kuna mina saan külapoest valjad odavamalt kui EV kaitsevägi, olen kpt Trummiga nöus!

Üritan siis meie põhilise missiooni ehk Afganistani näitel natuke kirjeldada, mis osa on logistikal, logistikutel ja kuidas süsteem toimib?

Logistika 1 liin - kasutajatase. Näide: kui Eesti jagu või rühm läheb patrull-reidile on üksuse logistiliseks komponendiks PASI soomustransportöörid või maastikuautod, mis veavad sõdureid, toitu, vett ja laskemoona. Ka haavatute, langenute äratoomine või sõdurite väljavahetamine on 1 liini logistika. Siin on logistikuteks autojuhid ja helikopteripiloodid ning kui neid saadaval ei ole siis ei lähe ükski "võitleja" baasist välja.

Logistika 2 liin - mobiilne baas. Näide: Camp Bastion, mis ongi 100% logistika ehk üks suur majutus, toitlustus, hooldus, väljaõppe, nn.puhkuse ja meditsiinikeskus. Mobiilset baasi hoiab "elus" omakorda lennuväli (jälle 100% logistika), mis hoiab ühendust ka Eestis paikneva 3 liiniga.

Logistika 3 liin - statsionaarne baas. Näide: Kaitseväe Logistikakeskus, korraldab 24/7 põhimõttel 2 liini varustamist ehk iga nädala alguses saadakse 2 liinilt raport ja vajalik varustus-kaup pannakse ASAP sinnapoole teele. See tähendab, et Logistikakeskus hangib või võtab laost vajalikud asjad, komplekteerib saadetise ning viib need siis TSIVIILETTEVÕTTE kätte, sest pea kogu 3 ja 2 liini vaheline transport algab Eestis tsiviilettevõtte kauba vastuvõtupunktist.

Logistika 4 liin - erasektor-tsiviilettevõtted. Näide: varustuse tarnija, tootja, hooldusteenuse pakkuja jne.... Kuna soomuki või sõiduki Eestisse toomine või tootjatehasesse 4 liini remonti viimine on liiga kulukas siis ostab Eesti 4 liini teenust sisse juba Afganistanis. Kõik ülejäänud varustus sõidutatakse aga siia tagasi ja antakse siis siin 4 liinile üle.

Iga liin jaguneb tasemeteks, seal tehtavate tööde raskusastme järgi. 1 tase on "tolmu pühkimine, õlitaseme kontroll jne" ning 4 tase on kapitaalremont.
Kaitsevägi teeb 1+ (-2) taseme hooldustöid ning 2 ja 3 taseme tööd ostetakse ilusasti kõik erasektorist sisse. Kaitseväe enda poolt tehtavad üksikud 2 ja 3 taseme tööd on marginaalsed erandid, mis on seotud tsiviilsektori toetuse (huvi) ning raha puudumisega (ei ole võimalik sisse osta).

Sellel väga hästi töötaval, läbipaistval ning tsiviilsektoriga läbipõimunud süsteemil on ka anomaaliad: esimene neist on see C17, millele ei ole tänaseni mingit rakendust leitud, kuid mis neelab stabiilselt maksumaksja raha (kogusummas 680 mln krooni) ning teine "must auk" meie kaitse-eelarves on Ämari lennuväli (militaarotstarbeline transpordisõlm), mille puudub samuti mõistlik rakendus ja seos rahuaja logistikaga.
Neist esimest on üritatud väljavabandada mingi valeliku hämaga "odavamatest Hollandi soomukitest", teise puhul on paar Tallinnasse kohtumisele lennanud kõrget pagunikandjat Ämarisse suunatud ja sealt bussiga linna toodud. Absurd ja avangard käsikäes

Mis odavatesse hollandi autodesse puutub, siis kindlasti tasus neid muretseda sõltumata sellest, et tihendid ja rehvid on ajahambast puretud. Tänapäeval maksab moodne taktikaline veoauto 100 000 EUR/tk. Kui need DAF-id saadi näiteks 3000 EUR/tk, siis tihendite vahetus ega 4 taseme kapitaalhooldus ei võta kindlasti 97 000 EUR/tk. Pigem sai ühe võimaliku modernse veoauto asemel 30 pisut vananenud, kuid kindlasti mitte kiviaegset. Isegi, kui kapitaalhooldus ja rehvivahetus (rehvid neil tõesti kehvad) läheks maksma teise auto hinna, oleks suhe 15:1 ikka kõvasti riigikaitse kasuks.

Omaette küsimus on, et meil lihtsalt ei ole ühiskondlikku kohusetundlikku hooldusharjumust. Koduauto sõidab tavaliselt, kuni mootor tiksub ja rattad veerevad. Hooldame alles siis, kui aega ja raha tekib. Või katsume maha ärida.

Sama lugu on ka kaitseväe tehnikaga. Hooldusharjumus minimaalne. Pole kuulnud, et kedagi oleks karistatud hooldevälba ületanud autoga sõitmise eest. Autodel pole tavaliselt isegi hoolderaamatuid kaasas, et saaks kontrollida. Küll aga oi hullult kotitakse, kui mingilt totakalt sõidulehelt on mingi rida puudu (võiksin kirjutada ka: Tallinn-Taškent ja jokk). Näitab ilmekalt, et kontrollsüsteem on üles ehitatud mitte ressursside efektiivse kasutuse tagamisele, vaid tühikargamisele!

Ja iga 500 km tagant (u 1x kuus) üksusest mitukümmend veoautot tsiviilfirmasse hooldusse saata - eelarveline enesetapp. Õlid võib ise ka kontrollida ja niplid määrida. Isegi õli ja filtrid võib üksuses töökojas vabalt vahetada kord aastas 3. taseme hoolduse osana. Meil tehti GD-dele 3. taset ajateenijate-remontnike poolt ka metsas remonditelgis ja suisa öösiti. Miks öösel? Aga päeval oli tehnika ju kasutuses.

Saksas õppides jäi silma, et enamus sõjaväelinnakuid oli mõeldud dislokatsioonikohaks pataljonile või rügemendile. Suuremaid reeglina polnud.
Suurte koondiste kokkukogumisel tekkiks tohutu territooriumivajadus, mispeale linnak tuleks üldse kolida kuhugi pärapõrgusse. Seal on küll vb toredam õpet teha, aga logistika läheb kulukamaks ning personalil on ebamugavam liikuda.

Oma loogika ongi selles, et pataljon on esimene iseseisev ja isemajandamisvõimeline struktuuriüksus. Saksa pataljoni staap ajas asja nii linnakus, kui maastikul. Väliköögirühm tegi süüa linnakus sööklas ja maastikul katlas. Mõni abiline ehk oli juures puhtat sööklapõhine. Remondirühm remontis linnakus uhkes remondihallis tehnikat ja oli sedasama valmis tegema ka maastikul. Tagalaallüksused tegelesid pataljoni varustamisega. Patareis oli patarei varustusallohvitseri ladu ja relvaladu, rühmadel oma rühmavara laod. Tehnikapark oli jagatud - igal allüksusel oma bokside blokk ja seda kokku adminnis pataljoni SA tagalaallüksuse juhtkond. Tegelikult olid samas tehnikapargis masinate juures tavalislet ka allüksuste laod. Näiteks liikursuurtükid seisid avatud garaažiboksides ja nende garaaži pööningukorrus oligi allüksuse ladu. Optikat-elektroonikat hoiti tavaliselt siiski kasarmus. Samuti hoiti kasarmus masinate võtmeid-dokumente, mis olid üldiselt RÜ/RV kabinetis. Laskemoona hoidis patajoni varustusallüksus.

Individuaalvarustuse ega muid eraldi laokomplekse pataljonis ei olnud. Oli garnisoni piirkonna peale 1 suur logistikakompleks. Seal olid tõepoolest juba ametis enamasti tsivilistid. Tsiviliste oli kaasatud pataljonis sõdurikodude haldamisse, kuigi minu üllatuseks olid allohvitseri- ja ohvitserikodude ettekandjad ka sageli ajateenijad. Mis nende SA ülesanne oli, ei kujuta ette. Kummaline mittemilitaarne asutus pataljonis oli eraldi määrustikehoidla või -kogu.

Aga kuidas on asi lahendatud meil?
Igas pataljonis on oma suured laokompleksid, kus töötab bussitäis täiendavat RA personali. Sööklas on oma RA tsiviilpersonal, mis haukab palgaraha ja eraldi aedik on veel "autopark", kus hoitakse nõukogudearmeelikult rangelt lukutaga kõiki (tühjaks laetud) autosid koos võtmete-dokumentidega. Autoparki on palgatud jällegi hulk tugipersonali. Dispetšerteenistus, kes teenib endale leiba päevakorralduste trükkimisega ja töömehed.

Minumeelest võiks RA tegevus ja ülesanded olla 90% SA struktuuri põhised ja igasugused mittekoosseisulised RA laod tuleks ringkonna peale eraldi kuhugi ühiseks logistikakompleksiks kokku koguda. Ei peaks olema üldse reservi tootvate pataljonide linnakus. Võib olla kuskil suht suvalises sobivas lambilinnaosas. Pataljoni linnakus peaks olema ladudes ja parkides statsionaarselt täpselt see kola, mis tal on koosseisuliselt tabelitega ette nähtud. Vb paar eksemplari esmatagavaraks. Nii ei teki ka kiusatust end mugavuse huvides "üle varustada". Igas pataljonis tegutseks remondirühm remonditöökojaga, meditsiinirühm meditsiinipunktiga ja köögirühm sööklaga. Lisaks mõned abitöölised, kes majandavad taristut, kui allüksused on metsas. See on ka point, miks 1 õpetatav pataljon peab tegutsema ühes linnakus. Topelt logistilist struktuuri pole vaja pidada.

Kunagi kaitseväe algusaegadel, kui raha ja personali oli näpuotsaga, see lahendus sageli umbes nii toimiski. Millenniumi paiku, kui rahakraanid avanesid, hakati aga administratiivaparaati paisutama, bürokraatiat kasvatama, hulganisti tsiviilpersonali palkama ja üksusi "demilitariseerima" ehk asutusteks kujundama. Tekkisid mingid eraldi "tagalakeskuse" nimelised allüksused ametikohtadega. Mäletan, kui sai neil aegadel uuritud kamraadidega pataljoni uut RA koosseisutabelit. Imestasime, et mis see tagalakeskus on, mis seal toimuma hakkab või kuhu see tuleb? Täna neid "taristunimelisi" allüksusi-asutusi kõik kohad täis

Selles mõttes saan aru küll, et logistilist personali tuleks tiba kokku tõmmata.
Nagu juba eespool tabavalt mainiti, siis ajateenijale on ka remondihallis, sööklas või medpunktis veedetud teenistuspäev riigikaitseliselt kasulik praktika. Samuti tuleks arendada sõduri eriala- ja jaokursuse sisu NAEK-i efektiivsemate intensiivõppekavade tasemele, mis jätaks ajateenijatele tervelt 3 kuud puhast praktikaaega. Kui aastas saaks teha 2 kutsumist, tähendaks see, et vähemalt pool aastast oleks süsteem pidevalt komplekteeritud ja töötaks täisvõimsusel.

hummel kirjutas:Mis odavatesse hollandi autodesse puutub, siis kindlasti tasus neid muretseda sõltumata sellest, et tihendid ja rehvid on ajahambast puretud. Tänapäeval maksab moodne taktikaline veoauto 100 000 EUR/tk. Kui need DAF-id saadi näiteks 3000 EUR/tk, siis tihendite vahetus ega 4 taseme kapitaalhooldus ei võta kindlasti 97 000 EUR/tk. Pigem sai ühe võimaliku modernse veoauto asemel 30 pisut vananenud, kuid kindlasti mitte kiviaegset. Isegi, kui kapitaalhooldus ja rehvivahetus (rehvid neil tõesti kehvad) läheks maksma teise auto hinna, oleks suhe 15:1 ikka kõvasti riigikaitse kasuks.

Seda tehingut keegi ei vaidlustagi, meil lihtsalt polegi muid valikuid kui teiste vanu ronte osta, sest meite armee uute veokidega varustamine maksab sadu miljoneid eurosid. Kummaline oli lihtsalt asjade liikumine peale sõidukite kätteandmist - selmet korraldada neile tsentraalselt selline põhjalikum hooldus kohe peale kätte andmist, jagati need lihtsalt laiali (isegi flaamide taktiliste numbrite ülevärvimine jäi kasutajale) ja kasutajast pole nende lappijat nagunii. Selle asemel kulutakse kallist mootoriressurssi ja lõhutakse autot pooletunniste soojendamiste peale. Praktikas käibki asi nii, et hommikul minekuga kiire, tõmmatakse käsigaasist tuurid külmal autol lakke. Lihtsalt asja süsteemne korraldus longab kahte jalga korraga.

Ei tea, kes seda peaks tegema (noh, veoautoteenindustes pole selline 70ndate tehnika ka teab mis levinud teema), aga tegema peaks, vahet polegi, kas era, KV töökoda, ajateenijad, kaader, vabapalgalised....

KT kirjutas:

Kogu selle kaitseväereformi juures on masendavalt mage PR töö...

Vahest hoopis kellegi teise veskile läheb see vesi või aur? Vaata näiteks seda ja mõtle - kellele see kasulik võiks olla:

http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=63731928


terv
o

Asendasin viite...

oleeg kirjutas:KT kirjutas:

Kogu selle kaitseväereformi juures on masendavalt mage PR töö...

Vahest hoopis kellegi teise veskile läheb see vesi või aur? Vaata näiteks seda ja mõtle - kellele see kasulik võiks olla:
http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=63731928

terv
o