12:15
Hispaania siseminister Juan Ignacio Zoido hoiatas Kataloonia valitsust, et neil ei lasta "pantomiimreferendumi" alusel iseseisvust välja kuulutada.
Nii et praeguse seisuga on oodata parlamentaarse demokraatia härjavõitluseks muutmise uut vaatust.
Jah, arvestades Euroopa Komisjoni absoluutselt maotut avaldust ja et eesistuja on piiratud tegevusvõimega Eesti, on kogu lootus Merkelil, et ta Hispaania võimu järgmiseid rünnakuid ohjeldada suudab. Vaadates, kuidas eile päeva teises pooles politsei vägivaldne tegevus rauges, siis on võimalik, et Merkeli kõnel oli mõju. Võib-olla ka loobus Hispaania valitsus ise olukorra täiendavast eskaleerimisest.
Samas märgib Die Welt selles loos (üsna autoriteetne Saksa mõõdukalt liberaalne allikas), et Saksa rahvaesindajad avaldavad Junckerile survet vahendajaks asumiseks.
Kataloonias on alanud rahvarevolutsioon
Toomas Alatalu
Analüütik ja vaatleja
Kuna olen kirjutanud ja edukalt kaitsnud (ka Lenini vigadele osavalt tähelepanu juhtides) 300-leheküljelise väitekirja revolutsioonilisest situatsioonist, võin rahulikult kinnitada, et see, mis toimus eile Kataloonias - oli rahvarevolutsioon.
Just Hispaania keskvõimu rumalate ja vägivaldsete otsuste peale ärritunud rahvas tagas rahvahääletuse toimumise. Seda end julgelt keskvõimule vastandades ja viimast taktikaliselt üle mängides. Mõistagi võib ja saab rahvahääletuse n.ö. ametlikku tulemust - 2,3st miljonist mittekonfiskeeritud häälest olid 90% iseseisvuse poolt - lõputuseni kahtluse alla seada, kuid ajalukku (NB! - ka Euroopa Liidu ajalukku) läinud võitjad väärivad õnnitlemist ja tulemus respekteerimist.
Sõltumata sellest, mida praegu ja veel ka pikka aega ütlevad teatud pealinnad ja poliitkorrektne meedia. Kuna jälgisin viimase nädala pidevalt Madridis telekanalit 24 horas, siis ausalt öeldes oli eriti pühapäeval kahju ajakirjanikest ja juristidest, kes pidid tõestama seda, milleks nad olid ekraanile kutsutud ja kellest keegi ei taibanud, et vallandus hoopiski revolutsioon ja et selle ajal paljud seadused ja põhimõtted lihtsalt enam ei toimi, sest mass ise kehtestab seadusi. Õnneks toimus see kõik tsiviliseeritud ühiskonnas, kus parimaks taseme näitajaks sai tõik, et rahval ei öelnud närvid üles, küll aga ei pidanud vastu keskvalitsuse saadetud erikoolitusega jõumeeste närvid. Aga just nende vead saidki otsustavateks.
Erakordne mobiliseeritus Väidan, et kõige rabavamaks üllatuseks tuleb pidada katalaanlaste erakordset mobiliseeritust. Siiani olid nad tuntud kui klassikaline manjana rahvas - liigutamine, liikvele minek nõuab neilt alati tohutult aega. Hispaania seadused on aga sätestatud nii, et valimiskampaaniad kestavad vaid 2 nädalat. Iseseisvumise mõttega elati seal samas juba 12. aastat, sest praeguse protsessi alguseks tuleb pidada 2006. aastat, mil Kataloonia võimud tõstsid üles 1978.a. saadud autonoomia seaduse läbivaatamise.
Eelnevast seda, et neil oli toimiv autonoomia 1932-39, ent läks nii, et Katalooniast sai kodusõja võitmisega diktatuuri kehtestanud Franco (pärit nagu Mariano Rajoygi Galiciast) eriline peksukott, keda vägistati nagu saadi (kõik vabariigi aegsed juhid tapeti, katalaani keel keelustati jne.). 1978.a. kiirelt ja Madridis sündinud seadus lubas aga keskvõimul „solidaarsuse" sildi alla rikkaid piirkondi koorida, mis kiirelt arenevat Katalooniat (7% elanikkonnast , 20% GDPst) kohe kuidagi ei rahuldanud. Pealegi läks nii, et 2006.a. kohapeal sündinud uus autonoomiaseadus sai põhilises heakskiidu keskparlamendis, ent toona opositsioonis olnud Rajoy juhitud Rahvapartei protestis selle põhiseaduskohtus. Viimase otsust oodati 4 aastat ja see tuli mõistagi eitav. Seejuures oli 10-st kohtunikul ühel mandaat aegunud ja üks koht vakantne!
Puhkenud protestidelaine aga lõppes sellega, et 2011.a. üldvalimistel võitis Rajoy partei absoluutse enamuse (186 kohta 350st, praegu on neil 137 kohta). Katalaanlased vastasid sellele 2014.a. rahvahääletusega, mida, nagu eilsetki, üritati igati nurjata. Sestap tasub sellest teada, et väidetavalt osales 2,3 miljonit ja iseseisvuse poolt oli 80%.
Sündmuste dünaamika mõistmiseks täpsustagem, et toonase referendumi esimene küsimus kõlas: Kas olete nõus, et Kataloonia saab estado'ks? See viimane tähendab hispaania keeles nii osariiki kui riiki. Järgnes selgitus: kui olete esimesele küsimusele vastanud jaatavalt, siis vastake ka teine küsimus: „Kas soovite, et Kataloonia oleks iseseisev?".Nagu teada, küsiti sel pühapäeval juba rohkem - kas soovite näha Katalooniat vabariigina?
Trumpi ja Brexiti eelkäija
Järgmiseks numbriliselt mõõdetavaks sammuks olid Kataloonia omavalitsuse valimised septembris 2015, kus osales 4,1 miljonit ning kus iseseisvuse otsesed pooldajad said 1,63 miljonit ja 340000 häält ehk 62+10 kohta 135-liikmelises parlamendis. Toona ei osanud keegi ette kujutada, et algab suur poliitiline pööre kogu Lääne demokraatias ja et Brexiti, Trumpi jmt. juhatavad sisse just valimised Poolas ja Hispaanias. Detsembris 2015 kaotas Rajoy valimised, kuid edestas selgelt oma rivaalist sotsialiste. Kumbki ei suutnud valitsust moodustada, sest keeldusid koostööst kahe uue parlamenti pääsenud parteiga. Sama seis kordus 2016.a. suvel toimunud uutel valimistel.
Tunnuslik on seegi, et opositsioonis olevad sotsialistid toetasid Rajoy viimaste nädalate repressiivset poliitikat, mis mõistagi määras paljus Euroopa Liidu teiste riikide hoiaku - isegi Tallinnas ei pidanud ükski EL liidritest vajalikuks taunida Kataloonias juba vallandunud jõu kasutamist, mis ehk hoidnuks osaltki ära selged ülepingutused pühapäeval. Ja teeks kergemaks EL valitsuste tänased - mõistagi solidaarsusest kantud (?) - selgitused.
Referendumi järgselt olid sotsialistid kärmed separatistide kõrval taunima ka Rajoy käitumist, ent sellest muutub uues olukorras vähe. Tuletati meelde teinegi asi - Rajoy partei ja paljud tema tegelased on ametlikult uurimise all süüdistatuina korruptsioonis. Just antud teema - ladviku korruptsioon - oli peaministriks saanud Rajoy üheks esimeseks võtteks Kataloonia iseseisvuslaste vastases võitluses: korruptandi maine sai viimaste n.ö. ajalooline juht Pujol kui ka eelmine liider Artur Mas, kes just vastavate paljastuste tulemusena pidi 2015. aastal kõrvale astuma.
Tema nõrgaks arvatud järglane Puigdemont osutus hoopiski veelgi kindlameelsemaks meheks ja suurepäraseks taktikuks, nagu näitas katalaanide valimiskampaaniaaegne kassi-hiire mäng Madridiga. Tasub lisada, et Madridis algatatud korruptsiooni-vastane kampaania haaras ka kuninga perekonna (praeguse kuninga õde ja tema abikaasa said juba karistused kätte, ent õde ka nn andestuse).
Vale ajastus Lühidalt öeldes läksid Madridi ladvik ja end rõhutuna tundev Barcelona ladvik rahade-jagamises karvupidi kokku just nö valel ajal, mis paljus tagas otsustajateringi pealtvaatamise hoiaku referendumi suhtes. Arvestus oli lihtne - valimisseadus on sääraselt kirjutatud, et passiivseks jääv mass otsustab lõpptulemuse. Tuli aga välja, et aktiivset massi osutus rohkem eeldatust ja võimupartei poliitika häving sai silmnähtavaks kõigile.
Poliitika loogika ütleb, et pärast juhtunut ei saa Kataloonia juhtkond enam sammu tagasi teha, vaid peab minema edasi. Millise tempoga, sõltub ilmselt Hispaanias tulevate uute üldvalimiste järel moodustatavast valitsusest.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Huvitav analoogia: eelmise aasta septembris toimus Bosnia Serbia Vabariigis referendum, mille kõik kohtuastmed olid ebaseaduslikuks kuulutanud. Otsustamisel oli serbia rahvuspäeva küsimus. Politsei ei sekkunud ja päevast sai võimalus auru välja lasta.
Sunday’s referendum in Catalonia reminds me very much of another referendum, held by the government of the Serb-dominated entity in Bosnia, Republika Srpska, last September.
That vote sought public support for the official celebration in the entity of a national day after Bosnia's Constitutional Court had ruled against it as unconstitutional.
The same court ruled that holding a referendum in support of the national day was also unconstitutional.
However, the referendum went ahead nevertheless, which triggered lots of tension and drew strong criticism from many international and local officials.
Yet, it was exactly this attention and criticism that made the referendum legitimate in the eyes of many RS citizens – even among many who had never really celebrated the RS day before, and had not planned to participate in the referendum. Now, they, too, came out and voted to keep it.
Rafael Catalá, Spain’s justice minister, warned Monday morning that the central government in Madrid was prepared to use its emergency powers to prevent a unilateral declaration of independence. Under Spanish law, the government can take full administrative control of Catalonia.
“If somebody tries to declare the independence of part of the territory — something that cannot be done — we will have to do everything possible to apply the law,” Mr. Catalá said on national television on Monday. Most polling stations stayed open on Sunday, he said, “because the security forces decided that it wasn’t worth using force because of the consequences that it could have.”
The Catalan government has claimed a mandate for independence. What’s more, the 2 million votes or so it claims to have counted in support of a split exceeded its expectations and would have been enough for a comfortable majority in an ordinary, legal ballot of the region’s electorate.
2 M eraldumise poolt antud häält ületavad valitsuse ootusi ja moodustaks normaalsetel valimistel mõnusa ülekaalu.
Prime Minister Mariano Rajoy has one major card to play: suspending Catalan autonomy under Article 155 of the 1978 Constitution. That allows the central government to force a region to obey laws when disobedience “gravely threatens the general interest of Spain.” Hardliners within his party have been urging him to do that for weeks, but the premier has held off, wary of provoking a popular backlash. There’s debate in the Spanish media now as to whether Rajoy will invoke that power preemptively, or wait for the Catalans to follow through on the referendum result.
The article has never been used and no one has a clear idea of what its consequences would be.
Seni kordagi rakendamata Hispaania PS §155 annab keskvalitsusele võimaluse autonoomse piirkonna ajutiselt kinni panna, kui selle tegevus ähvardab Hispaania üldisi huvisid. Tema erakonna karmi liini pooldajad on nädalate viisi soovitanud seda kasutada.
Sunday also saw a minor scuffle between Spanish and Catalan police, one Catalan officer was arrested for attacking a national police vehicle and tensions between the different forces are running high.
Tal on küll kasutada 10 000 Katalooniasse komandeeritud politseinikku, kuid kohaliku politsei lojaalsus on kaheldav ja pühapäeval arreteeriti neist üks rünnaku eest keskvalitsuse kontrolli all oleva politsei autole.
Vaid Donald Tusk kutsub Rajoyd vältima edasist vägivalda. Komisjon on aga täielik jobu. Idaeurooplane peab siis Euroopale epistlit lugema, kõigil teistel on suu vett täis.
Euroopa Liidu häbi võimendab ÜRO inimõiguste volinik:
I am very disturbed by the violence in Catalonia on Sunday. With hundreds of people reported injured, I urge the Spanish authorities to ensure thorough, independent and impartial investigations into all acts of violence. Police responses must at all times be proportionate and necessary.
I firmly believe that the current situation should be resolved through political dialogue, with full respect for democratic freedoms.
I call on the Government of Spain to accept without delay the requests by relevant UN human rights experts to visit.
Isegi ÜRO on sellest "inimõigustele kõrgendatud tähelepanu nõudvast" EL-st otsekohesem. Vana EL on paras kambakraatlik punt, ettekirjutusi teha, demokraatiat ja inimõigusi õpetada sobib vaid idaeurooplastele.
Postimehe "uuenenud" südametunnistus võiks ka möönda, et venesõbraliku sildi katalaanide toetamisele riputamine, ei ole nagu väga kohane:
Ma arvan et Ligi Pronksöö paralleel on reaalpoliitiliselt täiesti õige point. Meile poleks ka istunud kui mingid Lõuna-Eurooplased oleks siis hakanud avalikult targutama et D-terminal pole ikka humaanne koht inimeste hoidmiseks vms. Hispaanlastele ilmselt vihjatakse privaatselt Merkel ja co. poolt et "kuulge, ärge päris nii tehke, näeb üsna kole välja", aga avalikult hoitakse neutraalset "concerned" ja "Spanish internal matter" liini.
Muidu niipalju kui mina olen aru saanud siis algne plaan oli et kohalik Kataloonia politsei (Mossos) paneb valimisjaoskonnad aegsasti kinni, ning mujalt saadetud märulipolitsei on neile ainult backupiks. Aga siis hüppas kohalik politsei sõna otseses mõttes viimasel hetkel alt ära, ning tulemuseks oligi fiasko mida nägime.
Poti soldat kirjutas:Ma arvan et Ligi Pronksöö paralleel on reaalpoliitiliselt täiesti õige point. Meile poleks ka istunud kui mingid Lõuna-Eurooplased oleks siis hakanud avalikult targutama et D-terminal pole ikka humaanne koht inimeste hoidmiseks vms.
No ei ole ikka vajalik võrrelda siga ja kägu. Meil ikka pidi politsei hakkama taltsutama neid, kes ise vägivaldselt laamendama, lõhkuma, kaklema ja varastama hakkasid. Seda tehakse kogu maailmas. Näiteks igasugu globalismivastaste märatsemistega on mitmetel maailma riikidel tulnud kokku puutuda. Sellel pole midagi pistmist politseivägivallaga, mida nägime Kataloonias, kus polnud mingit põhjust neid jaoskondi rünnata - inimesed neis ei olnud vägivaldsed. Ja tuletaks meelde, et ka Pronksiööde järel tuvastati ja saadeti kohtu alla põhjuseta vägivallatsenud politseinikke.
. Soovitan.