www.militaar.net

Ksf Zoig andis tegelikult hea idee- teha väike ülevaade „Moskvitš“ tüüpi laevadest üldse. Seda enam, et neile, kes omal ajal mööda suurt NSVLiitu ringi liikusid, hakkasid nad kindlasti paljudes piirkondades silma. Ja ega nad praegugi ida ja lõuna pool päris välja surnud pole.
Zoigi ülespandud pildil on projekt 544 Moskvas ehitatud laev (koos paari pisikese Volgogradis tehtud täiendusega).
Praeguseks on enam- vähem selge, et antud projekti järgi on ehitatud ligi 640 alust, neist pisut üle 50 on eriline madala süvisega variant (nagu „Pravda“ kunagi Narvas). Seega on tegemist NSVLiidus kõige massilisemalt toodetud sisevee reisilaevaga.
Lisaks oli veel ca kaks tosinat Moskvas valmistatud 20- tonnise kandevõimega piima- ja veeveolaeva projektist M-21T. Väliselt olid nad pr 544 koopiad v.a. aknad. Mitmed ehitatigi juba soveti ajal tavaliseks 544 projektiks ümber ja tänapäevaks on pea kõik säilinud alused reisilaevadeks kohandatud.
„Moskvitši“ kaubamärgi järgi olid ka Moskvas ehitatud 20 alust (projekt 515) Need olid ca 5 meetrit lühemad ja kuidagi nurgelisevõitu väljanägemisega. Üks näide siin http://fleetphoto.ru/ship/39279/

Teatava ülevaate eri tehastes ehitatud pr 544 järgsete laevade väljanägemisest saab järgnevalt pildilt. Variatsioone oli loomulikult rohkem. Obi-Irtõši jõestikus asuvates Samussis ja Tjumenis ehitati ka tavaliste akendega aluseid. Esimesed Hersoni laevad olid Moskva omade pea täielikud koopiad ja hiljemgi olid osadel pardapiirded nagu Moskva omadel. See-eest pea kõik leedukate valmistatud alused olid selliste pardapiiretega nagu Hersoni omad. Isegi Moskvas toodeti paar erinevat seeriat ja pildil tooduga võrreldes meie „Pegasus“ (mõeldud muidugi tema algset välimust) erineb paari detaili poolest.
Täht M ja number on ninas ja uste peal ainult Moskvas toodetud laevadel. Teistel on teistsugused tähed koos numbritega või on laevad saanud konkreetse nime.
Pildi kommentaariks veel niipalju, et Habarovskis siiski „Moskvitše“ pole kunagi ehitatud.
Blagoveštšenskis pandi neid vaid Moskvast toodud detailidest kokku. Nimekirjast on puudu Baikali äärne Listvjanka tehas ja mõned alused on 50-te alguses ehitatud Rostovis.
Paljudes kohtades organiseeriti laevade tagatekkidele mingisugune varikatus peale.
Enamikel olid peal 150 hobuselised mootorid, mõnedele on pandud ka natuke tugevamad.
Reisjakohti oli algse projekti järgi 133, siis avastati, et mõned pingid mahuvad juurde ja jäi vahemikku 145-150. Kandevõime oli muidugi suurem. Seda tean, et terve päeva kestvaks reisiks (nt. Tartust Piirissaarde ja tagasi) võis peale võtta 180 reisijat. Milline lühikese reisi ülempiir oli, seda pole kusagilt kuulnud (Saksamaal on võrreldavas vanuses ja sarnastes mõõtudes aluste lubatud maksimum reeglina vahemikus 200-240 inimest), aga mitteametlik fikseeritud rekord 280 (sellest kirjutasin lk 42) oli sellest kindlasti palju suurem.
Illustratsiooniks üks vana ida poolt pilt. Ega vist enam kedagi juurde ei mahuks. Nõrganärvilistel pole vaja vaadata
http://fleetphoto.ru/photo/157423/
Esimesed 544 projektijärgsed „Moskvitšid“ ehitati Moskva ja Hersoni tehastes 1949.aastal. 50-d oli nende massilise ehituse aeg. 1957 ja 58 vastavalt Herson ja Moskva lõpetasid. Siberi ja Valgevene tehastes aga käis ehitus tasapisi 60-te II pooleni välja.
Laevatüübi levik oli väga laialdane. Kõige läänepoolsem jõudis Budapesti. Praegugi alles
http://fleetphoto.ru/ship/62398/
Kõige idapoolsemad on sõitnud Kamtšatka poolsaare jõgedel. Omaaegsetest NSVL liiduvabariikidest ei ole kasutamisest midagi teada Kaukaasia ja Kesk-Aasia lv-de puhul. (aga see ei tähenda, et millalgi mõni ootamatu vana foto välja ei võiks ilmuda) Suurjõgedest pole teadet kasutamisest Jenisseil.
Ehkki päris paljude laevade tegemistest pole midagi teada, on tänu tehastes antud ehitusnumbritele olemas arvulised piirid, palju ühes või teises kohas võidi Moskvits laevu ehitada. Moskvas 273 pr 544 ja 21T alust, Hersonis vähemalt 195. Teistes kõigis kamba peale kokku u samapalju kui Hersonis.
Tänapäeva seis on selline, et kõikidest oma Moskvitšidest oskasid lahti saada Läti ja Kasahstan, tõsi, viimases on alles, paraku küll avariilises seisus, ainus säilinud 515 projekti laev.
Hetkel peaks aktiivses kasutuses olema kusagil 170-180 alust. Lisaks on veel ca 80 laeva, mille puhul on märge „ei kasutata“. Nende seas on selliseid, mida võiks hommepäev sõitu lasta, selliseid, mis praegu on kapitaalses remondis, aga ka selliseid, mille edaspidiseks kasutuseks ettevalmistamine nõuaks väga palju tahtmist ja veel rohkem raha.
Enamik laevu on rohkem või vähem ümber ehitatud, tõsi küll, laevade väljanägemisele on uuendused enamasti kahjuks tulnud. Suuremalt jaolt puudutavad muudatused ahtris asuvat väikest varikatusealust või/ja akende kuju. Piirdeid on ka tehtud kõrgemaks. Aga on ka selliseid, mille seostamiseks algprojektiga tuleb kasutada fantaasiat.
Moskvitšidega tugev sugulus oli veel järgmistel. Kõigepealt „Leningradets“ e. projekt 564K, mille pikkus-laius on täpselt samad ku pr 544-l, aga selleks, et ta Neeva harujõgedel ja kanalitel sildade alt läbi mahuks, oli rooliruum viidud allapoole ja reisijad tekile ei saanud
http://fleetphoto.ru/projects/98/
Mõnedel säilinud laevadel ongi nüüd tagatekk kasutusele võetud.
Siis veel haruldane ja väikesearvuline projekt 543. Mõõtmed ning kuju jäävad pigem pr 515 kanti http://fleetphoto.ru/projects/5323/
Stalingradis tehti ka kohapealsel initsiatiivil kolm laeva, mille inspiratsiooniallikat pole vaja kaugelt otsida. Jälle nii mõõtmetelt kui väliselt rohkem pr 515 moodi. Üks sellisel kujul tänini alles http://fleetphoto.ru/ship/1766/#n111599
Paaris kohas on veel midagi sarnast leidunud. Ja on kahtlus, et Moskvas tehti kohe pärast sõda tosinkond nö eelmoskvitši. Hetkel ei suuda leida fotot, kus üks kahtlane sõidab, parda küljes Stalini, Beria jt pildid.
Ei oskagi öelda, miks just projekt 544 teiste jõetrammidega võrreldes nii populaarseks sai. Laev ju polnud tegelikult eriti hea manööverdusvõimega. Aga ilmselt mängis kaasa see, et oli oma aja kohta paraja kiirusega, väga funktsionaalne, korraliku reisijate mahutavusega ja lisaks veel väliselt voolujooneline ja isegi omamoodi elegantne.

EDIT: Nii pika teksti peale tuleb ikka kiirelt täiendusi. Usalda, aga kontrolli.
Kasahstanis olevat siiski ka sõitev 544 alles. Ja selgus (nagu eeldasin) et Kesk-Aasiast võib midagi välja karata. Turkestanis Amu-Darja jõel on olnud Moskvitše. Ja praegugi alles- tundub, et kaks tükki. Venelaste andmebaasides pole neist mingit jälge.

Aitüma, Aurik, väga hariv, seda enam, et Pegasus võrdluseks kenasti olemas ja sõidus.
Kas kasutuseta seisvad laevad võiksid tähendada, et neid saab mingi mõistliku raha eest ära osta ja näiteks (ärahukatud Koidula asemel) Tartusse sõitma tuua?

Rügaja kirjutas:Aitüma, Aurik, väga hariv, seda enam, et Pegasus võrdluseks kenasti olemas ja sõidus.
Kas kasutuseta seisvad laevad võiksid tähendada, et neid saab mingi mõistliku raha eest ära osta ja näiteks (ärahukatud Koidula asemel) Tartusse sõitma tuua?

Jah, muidugi
nt Orjolis on alles ka esimene Moskvas tehtud 544 laev "M-21" http://fleetphoto.ru/ship/154/
Vene spetsid, kes teda uurimas käisid, ütlesid, et on täielik rariteet, korpuse metall on mitu mm paksem kui hilisematel Moskvitšidel (ja soovitasid teda üldse mitte müüa). Orjolis seisab veel kolm täiesti töökorras alust. Nende kõigi seismajäämise stoori oli väga lihtne. Pärast "Bulgaria" katastroofi said ametimehed hakkama igasugu nõuete karmistamisega ja üks neist oli selline, et paari aasta tagant toimuval kereülevaatusel tuleb laev tõsta nii kõrgele, et kontrolliv ametnik selle all pead kummardama ei peaks (naljakas küll aga idee poolest tõesti midagi sellist). Orjolis aga ei leidunud vastavat kraanat. Selline oleks olnud, mis aluseid jupikaupa oleks kergitanud. Ja nii nad sõiduluba ei saanudki. Spets.kraana kohaletoomine kusagilt kaugemalt oleks väga kalliks läinud.
Kesk-Venemaal on senimaani Moskvitšide uputus, osadele ei jätku lihtsalt tööd ja seisavad niisama.

Tegelikult on paar põhjust, miks „Moskvitšid“ on nii kaua pildil olnud. Ilmsesti sai asi alguse 60-te- 70-te vahetusel, kui liinilt hakkasid saabuma uued ja tunduvalt suuremad „Moskva“ tüüpi jõetrammid http://fleetphoto.ru/projects/6/
Neid hakati jagama kõigepealt suurematele ja tähtsamatele sadamatele, eelmistest aegadest oli aga neile jäänud hulk „Moskvitše“, millest osa nüüd ülearuseks muutus. Et alused olid aga igati hoitud ja korras, leiti, et pole niisama mõtet metalliks saata, vaid hakati pakkuma Volga jõestikus väiksemate jõgede ääres asuvatele sadamatele. Varem oli neile jagunud nö näpuotsaga ja neis sõitis palju teist tüüpi jõetramme. Lisaks juba nimetatud projekt 543-le oli veel paar väikeprojekti + niisama kohalikku toodangut. Aga olid kasutused järgmised kaks päris suurt seeriat, kusjuures mõlema esindajad on ka Peipsi basseinis olnud täiesti esindatud.
http://fleetphoto.ru/projects/96/
http://fleetphoto.ru/projects/100/
Vaatamata sellele, et „Moskvitšid“ on palju suuremad ja mahutavad rohkem reisijaid, oli neil kõigi peal samasuguse võimuga mootor ja kiirused ka täiesti võrdsed. Loomulikult võeti pakutud laevad vastu ja teisi hakati südamerahuga otsast utiili saatma.
Hiljem, kui tõusis küsimus M-laevade väljavahetamisest, selgus, et pole millegi vastu vahetada! Tuligi neid elus hoida.
Sama asendamisvõimatuse moment tuleb kõne alla MO ja OM laevade puhul ehk siis „Vanemuise“ ja „Lermontovi“ analoogid, mida samuti palju veel alles. Neile plaaniti vahetuseks sellist asja http://fleetphoto.ru/projects/39/
mis sai aga praktikas oma sõiduomaduste tõttu (pealisehitised liig kõrged ja suurema tuulega halvasti juhitav) üsna halva hinnangu ja ülisuurtes kogustes teda välja ei paisatud.
------
Ja ühest leiust.
Foto aastast 1985. Herson ja Dnepri jõgi Reisisadamas on näha vasakul „Zarja“ tüüpi laeva, Hersonis oli neid kaks ja kumbki kandis ühe nõukaaegse luuletaja nime. Mõlemad pidasid 80-tel aastatel edukalt ühendust mõnekümne kilomeetri raadiuses olevate suvila- ja puhkepiirkondadega.
Et laeva ahtris oli aimata nime, palusin ksf zoigil katsuda pilti nii palju teravustada, et mõne tähe välja loeks.
Niipalju saigi selgemaks, et pildil on kindlalt „Samuil Maršak“. Meisse puutub niivõrd...et see on endine Tartu „Zarja-2“! Laeva ehitusaastaks on küll praegu märgitud 1977, aga ehitusnumber 028, näitab, et ta on siiski valminud 1976.a. Oli ainuke sobiv ukrainlane ja et 1976.a. ehitatud Zarjad on ehitusnumbrite kaudu kõik nö üles leitud, siis nagu polnudki teist võimalust.
Mis ta edasine saatus on, ei tea mitte, võib-olla läks rauaks, aga võib-olla müüdi kusagile edasi. Isegi Slovakkias ja Tšehhis on lähiminevikus olnud (ja võib-olla on praegugi) sellised „Zarjad“ liikvel, mille varasemast eluloost pole õieti miskit teada.
Võib ka päris kindel olla, et „Zarja-1“ ehitusnumber oli 203. 1971.a. laevadest on selle koha peal tühik ja sobib sinna ideaalselt.
„Raketa-2M“ on ilmsesti nr 409. Teoreetiliselt klapiks ka 415, aga arvestades aluse Tartusse jõudmise aega ja ühte sisemist loogikat, mille järgi selle numbriga oli pigem tavaline 340 projekti järgne alus, ei ole see eriti tõenäoline.

Illustratsiooniks üks vana ida poolt pilt. Ega vist enam kedagi juurde ei mahuks. Nõrganärvilistel pole vaja vaadata
http://fleetphoto.ru/photo/157423/

Kommentaariks niipalju,et kunagiselt Ranna jaanitulel tapmisega lõppenud kakluse eest põgenenud linnarahvast olla laeval olnud ca. kolmsada.

Sattus ette üks huvitav foto, tehtud bioloog ja loodusfotograaf Aare Mäemetsa poolt ja ripub üleval suures Eesti veekogude sarjas. Äratas kohe tähelepanu sellega, mis seal peal on ja sellega, mida seal peal ei ole. Esiplaanil olev kohviklaeva pontoon tühi, selge, et tegu Santa-Maria põhjamineku ja äraviimise aastaga. Foto hilissügisene, sest jõesadam viis tühjad randumispontoonid talveks alati sadamasse. Väga madal veeseis ja taamal paistev üksik pontoon (tavapärase kahe asemel) piiritlesid võimaliku aja ära.
Igaks juhuks uurisime ksf zoigiga järgmist udust, aga see eest aasta ja kuuga dateeritud fotot. http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=390223
Idee poolest peaks kohviku tagaots eemal näha olema, aga mida polnud, seda polnud.
Nii et põhja läks laev 1977.a. varakevadel (tegelikult oleks foto järgi võimalik ka, et 1976, aga siin võin küll pea pakule panna, et oli alles). Varem arvasin, et asi toimus ikka mõni aasta hiljem. Samal suvel koristati ta ära ja viidi kuhugi ülesvoolu. Esimesest peatuspaigast (võib-olla oli Ranna, aga võib-olla midagi muud) aga rabeles ta vastu talve lahti ja triivis tagasi, kuni praeguse vabaujula juures jäässe kinni jäi ja seal ületalve seisis. Mõni neist, kellel olid ujula taga või Tähtvere all suusatunnid või kes niisama sealkandis lauad alla pani, ehk isegi mäletab? Kevadel siis viidi lõplikult Rannale ja aheldati jõesoppi väga kindlalt kinni.
Veel tuli vahepeal välja, et „Lermontovi“ viimane aasta Tartus hotellina oli 1988. Ju siis viidi ära Pihkvasse kohe järgmise aasta kevadel. Navigatsioonide vahelisel ajal oli justkui paigal.

Tartu teisest suurest praamist

aurik kirjutas: Toomas Sein siis annab teada, et Tartu sadama tõugatavad praamid on hävitatud. Kolm tükki neid oli. Kaks neist siinsete vete jaoks päris suured, selline projekt http://fleetphoto.ru/projects/450/ See, et ühe ehituskohaks on märgitud laevaregistri järgi Tartu, on võtnud mind kukalt kratsima. Üks neist saabus 80-te lõpus juppidena ja keevitati seal, kus praegu Veeteede Ameti kai, kokku, Teine tekkis Emajõele juba uue vabariigi ajal, aga mis valemiga, on minu jaoks mõistatus. Kahju, et praeguses laevaregistris, kus nad alles, ei ole ehitamise aastat. Äkki ongi nii, et seda vanemat peetaksegi Tartus ehitatuks ja teine hangiti hiljem hoopis Pihkvast! Seal ka selliseid kasutati. Palju neid seal kokku oli, mina ei tea.

Ja oligi nii, varasemat praami loeti Tartus ehitatuks, hilisem toodi tõesti Pihkvast, kusjuures on ehitusajalt varem Tartus olnust kümmekond aastat vanem. Praami endine nimi 9202 langeb kokku Loode Jõelaevanduses kasutatud numeratsiooniga ja mõnede väljaujunud andmete järgi võib olla enam-vähem kindel, et Pihkvas oli neid 5 tk. Rohkemat hästi ei taha uskuda, see eeldaks tunduvalt suuremat puksiirlaevastikku, kui seni teada. Kui palju pihkvalased 80-te alguseks väiksemaid ja vanemaid praame alles jätsid, seda ei tea. Mõne vast ikka.
Taipasin alles hiljuti laevaregistrist lähemalt lugeda, et täiendav praam ilmub Eesti laevaregistri kannetesse alles 1998.a. See oli aeg, kui Rein Kilgil olid sadamaga optimistlikud plaanid ja kavatsus hakata nende kolakatega Venemaalt põhiliselt puitu tooma. Vanametallist oli ka juttu.
Pihkva omaaegsest elust veel niipalju, et kohaliku laevastiku ajas arvult suureks see, et mitmetel ettevõtetel oli oma laev täitsa olemas. Parajast hulgast (kala)transpordilaevadest on nagunii olnud varem juttu, kahel tehasel oli kummalgi oma korralik reisilaev- vastavalt siis „Zarnitsa“ hõljuk ja 70-te algupoole kohaliku jõesadama jaoks mittevajalikuks osutunud praegugi liikumas olev „Burevestnik“ ehk vana nimega „Admiral Makarov“. Ja mitmel ettevõttel olid oma väikesed- nii u 20 tonnise kandevõimega kuivlastilaevad. Arvestades tollast Peipsi-Pihkva järve ääres olemasolevat teedevõrku ja teede seisundit, oli veetransport kohalikus elus paratamatult suurema rolliga kui Eesti poolel.
Pihkva mineviku asjadest on veel uut materjali välja tulnud, aga sellest millalgi hiljem.
Sissejuhatuseks aga üks pilt veel kindlasti 50-tel Pihkva järvel tegutsenud 70-kohalisest reisilaevukesest.

Õnnestus käia nädala sees Võrtsjärvel, üheks peatuseks oli Tänassilma jõel Oiu sadam. Sadamast allavoolu oli kaldasse pargitud Bioloog, olevat veel täiesti kasutuses kuigi välimuse järgi mitte eriti hiljuti. Oli olnud müügis ja ähvardati metalliks lõigata, kuid keegi kohalik oli selle ära ostnud ja Oiule tarinud.

http://tartu.postimees.ee/4216195/galer ... ge=7008759

Facebooki "Nostalgiline Tartu" gruppi ilmus üks vana pilt kunglast. Tehtud umbes samal hooajal kui ksf Auriku slaidipakis olev Kungla pilt, kuid erineval ajal.

Kus see Emajõe põhja puhastamine täpsemalt toimus, kas keegi teab? Piltide järgi otsustades oleks nagu kusagil Võidu silla ja Turusilla vahel? Teab keegi ka midagi sellest siiamaani veel jõepõhjas vedelevast laevavrakist?

«Näe, terve laeva sain! Köis on käes,» hüüatas Maremarki sukeldusklubi sukelduja Kristen Salve, tõusnud pinnale, käes tugev laevaköis. Tõsi, sukeldujatel oli kavas sügavamast veest ka laev kätte saada, kuid see plaan oli eelmisel õhtul aga kahjuks vett vedama läinud.

Maremarki ja Tartu linna koostöös korraldatud koristamisettevõtmise «Emajõgi puhtaks!» eestvedaja Alo Toomi sõnul lebab kümnemeetrine laevavrakk endiselt kalda lähedal paksu muda all väikese tehnilise valearvestuse tõttu. Kui kõik läheb hästi, tuuakse see veest välja augusti lõpus.

http://tartu.postimees.ee/4216581/sukel ... ge=7008759

Pärast sõda. Pilt Facebooki kommuunist Dorpat.



A.

Kordamine on tarkuse ema. Lk 41 on sama stseen, ainult mitte foto vaid viitena.
Laevast on meil siin pilti ja juttu küll olnud. Kokkuvõtvalt paar linki
http://sovinformburo.com/photo/detail/? ... f_count=17
https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%28 ... Ckipaat%29
Eestikeelne on muidugi nõrgem, aga seal on toodud ära tema olek Eesti Omakaitse valduses. Vähemasti 1943.a. kandis siiski nime "Kodumaa" ja sõitis mh Tartu-Pihkva reisiliini.
-------

retti kirjutas:Illustratsiooniks üks vana ida poolt pilt. Ega vist enam kedagi juurde ei mahuks. Nõrganärvilistel pole vaja vaadata
http://fleetphoto.ru/photo/157423/

Kommentaariks niipalju,et kunagiselt Ranna jaanitulel tapmisega lõppenud kakluse eest põgenenud linnarahvast olla laeval olnud ca. kolmsada.

Hakkas huvitama, mis aastal see tegelikult toimus. Ühes sajandialguse arengukavas oli kaudne vihje 1968.aastale. Tegelikult oli 1969 ja parajasti oli mänginud "Fix"

Rahvasuu räägib, et Peipsil sõitnud uurimislaev Maru (miite piirivalve oma) oli eile meie seast transporditavate tükkidena lahkunud.

Aspelund kirjutas:Rahvasuu räägib, et Peipsil sõitnud uurimislaev Maru (miite piirivalve oma) oli eile meie seast transporditavate tükkidena lahkunud.

Eks ta vast kõige kaduva teed läks. Juba kolm aastat tagasi olid teated, et seoses uue uurimislaeva saamisega üritatakse temast lahti saada.
Iseenesest tegu sovetiaja lõpul leiutatud БКТ tüüpi mitmeotstarbelise töölaevaga
http://fleetphoto.ru/projects/1932
Tunnistan, et mina pole "Maru" ihusilmaga kunagi näinud. Paaril pildil on ta siiski silma hakanud. Ametlik kodusadam oli hoopis Kallaste ja püsipaik Praaga. Üks pildiviide temast veel http://www.sea.ee/public/images/maru.JPG
------
Ma ei välista, et "Rosetta" alias "Raketa -3M" Soomes sel suvel siiski veele pääses. Firma laevasõidukuulutustes reklaamiti ka teda päris aktiivselt ja pole eriti reaalne, et seda tehtaks aluse puhul, mis on kindlalt kaldale jäetud.
-------
Lõpuks jõudis üks vene infoportaal niikaugele, et inf meie "Lermontovi" kohta loeti usaldusväärseks ja riputati üles. Võtsin sealt siis 1965.a. Pihkva pildi. Lühieluloo tekst on minult, saatsin selle neile kolm aastat tagasi....päris kaua võttis edasine aega.
http://fleetphoto.ru/ship/74906/ ------
Lubasin suvel, et valgustan natuke Pihkva asju. Nimelt toimus mullu suvel traditsiooniline konverents " Aurulaevade ajastu. Laevaliikluse ja laevaehituse ajalugu"
Kokkusaamiste sari sai alguse 2011.a. Luuga kandi kodu-ja laevandusuurijate initsiatiivil ja on sealtmaalt toimunud igal aastal mõnes Loode-Venemaa linnas. Pihkvas oli seega kuues omataoline. Konverentside teemad on nö kahesuunalised- üks põhisuund pühendatud kohapealsele laevandusele ja teine on siis laiem teema. Aga muidugi on ettekandeid, mis nende kahe alla ei lähe. Pihkvas oli teiseks põhiteemaks valitud nõukogude kiirlaevade ajastu. Päris loogiline, arvestades seda, et Tartu-Pihkva kiirlaevaliini on loetud tagantjärgi üheks põnevamaks. Ka ühe eesti laevandusloolase nimi jookseb ettekandjate nimekirjast läbi. Meie foorumiga on ta tuttav, aga ma ei ole välja peilinud, kas ta on siia midagi kirjutanud ka- vist kahjuks mitte.
Sel suvel ilmus Pihkva konverentsi materjalidest kaheköiteline kogumik, kokku veidi vähem kui 600 lk. Ma ei tea, kas mul õnnestub see kunagi ka endale hankida. Sisukorrad siiski leidsin. Mõned just Peipsi-Pihkva piirkonnaga seotud ettekanded pakuksid küll huvi. Õnneks on paar tükki neist otse netis üleval ja mingitest asjadest on publitseeritud teatav kokkuvõte.
Sai seega ära lahendada ühe asja. Vana suure ratasauriku "Sofia" (hilisem "Ilmatar") omanike kohta. Üks muidu soliidne sealne aastaid tagasi ilmunud artikkel tsaariaegsest laevandusest nimetas teda Liivimaa aurikuks. Aga Tartuga ta seotud polnud ja arvasin pikka aega, et eks ta siis Vasknarva Abramov&Gromov firmale võis kuuluda- ega pihkvalane ei pruugi Eesti-ja Liivimaa vahel vahet teha. Aga ühest uuest artiklist selgus, et aurik kuulus hoopistükkis Zinovjevi äriimpeeriumile ja kodusadamaks oli antud Narva, ehk seega Peterburi kubermang. Ksf Susi abiga sai selgeks, et esimesed 20 aastat oma elust kuulus ettevõtja Kamarovile ja 1878 omandaski laeva Zinovjev ja Ko. Nende käest siis 1915.a. suve lõpus rekvireeriti. Paraku ei ole välja tulnud, kas ja kuivõrd ta tsaariajal reisijate veoga tegeles, temaga seoses mainitakse ikka vaid kaubavedu ja parvede ning praamide pukseerimist.
Mõni aeg tagasi kirjutasin, et Pihkva sadama arhiiv pandi millalgi põlema. Arvata, et see toimus sajandivahetuse paiku, kui otsiti uusi võimalikke omanikke ja hr Kilk ise käis ka sadamat noolimas... Ma ei tea muidugi, milline on Venemaal asjade suurde arhiivi üleandmise kord, aga karta, et kannatada said just stagna -ja perestroikaaja materjalid. Ei suuda muidu seletada, miks pihkvalastele endile "Raketa -156" viibimisest seal (tervelt kuus aastat) mälestust pole jäänud.
Publitseeritud on lühiülevaade reisilaevadest ja pikematest laevaliinidest 50-te II poolel. Ega seal laevade osas siis midagi hõisata ei olnud. Väikesed alused, osa neist ehitati aurikutest mootorlaevadeks ümber ja isegi üks kaubapargas on saanud jõuallika ja pandud inimesi vedama. Pihkva järvest ulatus välja kaks 131 km kaugusele ulatuvat laevaliini. Sihtpunktiks oli mõlemal mingi müstiline Kola. Mõtlesin, mis see võiks olla ja kõige tõenäolisem tundus Oudova külje all asuv Kolokolovo külake. Üks laevaliin neist olla peatuse teinud ka Võõpsus. Üldse oli tolle aja laevaliinidel väga palju peatusi. Mõnesse sadamasse sõideti sisse aga mõne puhul peatuti küla kohal ja inimesi toimetati kaldale-laevale paatidega (Tartu-Pihkva liinil "Lermontovi" ja "Vanemuisega" oli vist Mehikoorma viimane selline) Ka "Aleksander Nevskil" ,mis 1957.a. suve lõpul Tartu vahet sõitma hakkas, oli algselt liinil 10 peatuskohta.
Edasise aja suhtes muutub publikatsioon väga fragmentaarseks. Ehkki on teada, et Pihkvasse tuli kõigepealt mitu nõukogude väikest tüüpjõetrammi, mainitakse ära vaid kaks Luuga jõe äärses Tolmatševos ehitatut. Kiirlaevadest on rohkem juttu vaid meie R-1-st ja pihkvalaste nr 143-st, teistest vaid möödaminnes.
Fotosüüdistus ka . Dateering 1955. Kandvat nime "Udarnik" aga et sellenimelist Pihkva materjalides mainitud pole, siis tundub, et on ikkagi tegu suvel üles riputatud "Udarnitsaga", tõsi, nüüd juba natuke ümberehitatud kujul. Sõitis reisiliine Pihkva järve lõuna ja edelaosas. Pihkvalased said sel suvel veel ühe asjaga hakkama. Nende jaoks on omamoodi sümboliks "Aleksander Nevski" kui esimene laev, mis hakkas Venemaa poolelt Tartu vahet käima. Ja et tal täitus vettelasmisest 60 aastat, siis korraldati laeva praeguse seisukoha juures väike miiting http://www.pskovgorod.ru/news.html?id=13327
Üldse, paistab et pihkvalastel on pisut huumorimeelt. Neil sündis idee panna kaldale selle koha juurde, kus asus Tartu-Pihkva liini laevapeatus, mälestustahvel.
R.I.P.

Sel sügisel 175 aastat tagasi lasti vette "Juliane Clementine"....
Ümmarguse tähtpäeva puhul "Hilara" ja "Komeet" jälle müügis. Pisut üllatav, et "Komeet" nii palju odavam, aga ega vist klaasplastist kere väga Peipsile ei sobi
http://soov-ee.postimees.ee/3294125-vai ... tails.html
http://soov-ee.postimees.ee/3253545-vee ... tails.html
Jõelinna värk.

Tere,

Mul on küsimus ühe Raketa kohta, mida mäletan lapsepõlvest ja samuti on ka mainitud selle teema 11'ndal lehel, mis leidis oma lõpu Anne kanali ääres(kanali ja emajõe vahelisel alal oli kuivale tõstetud). See oli pildi allkirja järgi 1994 aastal. Lõpuks läks või pandi ta põlema aga mind huvitab, et kas ennem põlengut sel ajal kui ta seal maa peal oli seal mingi asutus ka tegutses? Mäletab keegi? Kas oli kohvik vms seal?


Rain