Lemet kirjutas:Huvitav, kuidas on see eluaseme probleem lahendatud teistes riikides? Näiteks USAs, Saksamaal, Soomes, Rootsis. Oskab keegi võrdlusmomente tuua. Niipalju kui mulle silma on jäänud, ei ole meil siis sõjaväelastel enam ei ametikortereid ega tasuta toitlustamist. Kas ka vormiriided tuleb oma kulul soetada? Ja kuidas on vormis ohvitseril ühistranspordis liikumisega on mingeid soodustusi või tuleb maksta täie rauaga?
Küsimus pole mitte niivõrd selles, et KUIDAS see asjandus on teistes riikides korraldatud, vaid selles, et MIKS on üks või teine asi justnimelt selles konkreetses riigis just niimoodi korraldatud; ning mis põhiline, KUI PALJU SEE KOKKUVÕTTES MAKSAB. Kõrvalküsimusena võib veel filosofeerida selle üle, et kas me tasume inimeste töö eest rahas, või siis talvekartulites, ahjupuudes ja bussipiletites jms. Aga viimasele küsimusele – kas palk või „loonustasud – on kaitsevägi juba tänaseks ise üheselt vastanud, et päeva lõpuks huvitab inimesi teenistusse tulles ikkagi konkreetne ja tsiviilsektori erialadega võrreldav palganumber.
USA-s on minu teada tõepoolest niimoodi, et suur osa kaitseväelaseid elabki pool-kinnistes kaitseväe linnakutes, kus on korterid ja individuaalelamud (vastavalt auastmele ja ametikohale), koolid ja lasetaiaid laste jaoks, „sotsiaalsed töökohad“ abikaasade jaoks, allahindlusega armeepoed, kinod jne. Seejuures suudetakse nt. otse keskkoolipingist tulnud ja süsteemi sisenevale inimesele sellist palka, millega võrdset ta erasektorist ilme eelneva hariduse ja töökogemuseta küll ei saaks. Väga uhke värk. Aga kui küsida, MIKS, siis on vastus järgmine: USA armee paikneb laiali üle terve maakera, kui inimene roteeritakse nt USA-st Jaapanisse, Koreasse või Alaskale, siis teab kaitseväelane ühest küljest, et see käsk on täitmiseks ja vastukobiseda ei saa, kuid teisalt tagab armee talle ja tema perele selle vastuvaidlematu rotatsiooni eest ka igal pool samal tasemel majutuse, eripoed jne. Kui küsida, et PALJU MAKSAB – siis maksab see lõbu väga palju, kuid tänu maailma suurimale per capita SKT-le, kaitsekuludele tasemel 4,5% sellest üüratust SKT-st suudavad ameeriklased selle pulli kinni maksta ning hoida kõik personaliga seotud kulud ikkagi kuskil 30-40% vahel kogu kaitse-eelarvest, mis on väga hea tulemus. Kui neil oleksid kaitsekulud 2% või alla selle SKT-st, siis peaks armee olema samade hüvede juures kas poole väiksem, või siis kogu kaitseeelarve nendest palga- ja korterikuludest paraku ainult koosnekski.
Lähemate Euroopa riikide kohta väga täpselt ei tea. Üldiselt aga liigutakse läänes minu teada vaikselt selle süsteemi poole, et kroonukortereid eriti ei ole, pigem antakse roteerijatele ja kolijatele mingit eluasemetoetust (ja selle võrra väiksemat palka), või makstakse korralikumat palka, ja eeldatakse, et inimene saab sellega hakkama. See on ka loogiline sellistes suuremates riikides nagu UK, Saksamaa, Soome, Rootsi, kus vahemaad on puht-kilometraaži mõttes sellised, et ühest riigi otsast teise ei sõida kord nädalas paari tunniga ära.
Vaatame nüüd Eestit, ja küsime endalt küsimuse, et milleks meil neid kortereid vaja oleks, ja kui palju see maksab? Esiteks, miks: välismaal alalisi baase ja garnisone meil ei ole. Teises ajavöödnis olevat Kaug-Ida sõjaväeringkonda meil ei ole. Kõik väeosad on üksteisest maks. 3 sõidutunni kaugusel. Kõik väeosad lähimatest „tõmbekeskustest“ (Tallinn, Rakvere, Tartu, Võru, teatud kontekstis ka Narva) 0-45-minutilise autosõidu kaugusel. Nii era- kui ka riiklikus sektoris on paraku täiesti tavaline, et inimesed sõidavadki tööle iga päev 2x45 minutit, kui nad just ei ela või ei soovi elada töökohaga samas linnas (mida ei saa Tapa, Jõhvi ja Paldiski suguste asustuskeskuste puhul just pahaks panna). Välismaal tööl käimisest ei hakka ma rääkimagi, kuigi ega see viimane pere-elu mõttes just päris normaalne asi ei ole, aga igatahes pole üheski KV väeosas tööl käimine võrreldav Põhja-Soome ehitussoojakus elamise-töötamisega. Seega – kui inimene on teadlikult valinud elukutseks tegevväelase ameti (ja saades selle eest enamvähem konkurentsivõimelist palka + eripension + 35-45 puhkusepäeva + töökohaga seotud suur stabiilsus ja suhteline vallandamiskindlus), siis tekib küsimus, et kas meie tingimustes on üldse vaja kõigile korterid osta-anda-kinni maksta. On võimalik (eriti nooremohvitseride puhul) korraldada asi visiitabielu moodi (elades nädala sees ühikas või kasarmus), või kolida oma pere kas väeosaga samasse linna või lähimasse, kolmveerendtunni kaugusel olevasse tõmbekeskusesse. Saab vajaduse ja soovi korral oma elu korraldada ka niimoodi, et kolmeks aastaks väeossa suundudes üüritakse oma alaline elukoht ajutiselt välja ja üüritakse teenistuskohas selleks kolmeks aastaks uus eluase. Lisaks – äkki suurem osa tegevväelasi ei tahagi ka töövälisel ajal oma teenistuskaaslastega samas trepikojas elada. Äkki enamik tegevväelasi mõtlevad selle peale, et kus nad hakkavad elama siis, kui 20 aastat kroonuelu ja kroonukorterit läbi saab? Kas on mõistlik ja üldse võimalik alles siis endale 30-aastane eluasemelaen võtta, või on äkki mõistlikum see investeering teenistuse alguses tiksuma panna ja siis hiljem eripensionil olles suhteliselt murevaba ja jõukat (võrreldes „rahvapensionäriga) elu elada?
Kui nüüd tulla asja maksumuse juurde, siis sarnaselt palga ja eripensioniga ei ole kroonu kortermajad, ega ka söök, ega bussipiletid riigi jaoks „tasuta“, vaid maksavad riigi jaoks täpselt sama palju, kui eraisikule. Küsigem endalt, kui palju maksaks 2500 tegevväelasele ja nende peredele korter- ja individuaalmajade ehitamine ja korrashoidmine? Kui palju kortereid oleks vaja nendele, kes pärast 25-aastast väärikat teenistust erru lähevad ja siis „avastavad“, et neil ei olegi enam kuskil elada ja pank enam majalaenu ka ei anna? Kui me siiski otsustame kõik need asjad ehitada, siis kas on mõistlik ja kui palju maksaks see, et me endiselt tegevväelastele korralikku palka + eripensionit maksame? Ja siis veel need Lemeti bussipiletid ja „tasuta“ kroonutoit… Lõpuks leiamegi end samast olukorrast, nagu Venemaa, kus riik justkui lubab nii kõigile tegev- kui ka eruväelastele anda kroonu kulul korteri, kuid „vaatamata suurtele edusammudele ja seltsimees Putini isiklikule tähelepanu“ kordub aastast-aastasse seal üks ja sama nutulaul – endiselt ei suudeta anda kroonukorterit kõigile tegevväelastele ega ehitada piisavalt pindu nendele, kes erru läinud. Kuigi riik ju lubas…. Teine näide – ka Ukrainas „maksti“ ohvitseridele palka mitte ainult grivnades, vaid ka korterites. Tulemus – kroonu antud korter muutus Krimmis selliseks väärtuseks, et märtsis otsustasid väidetavalt paljud Ukraina armee (venestunud või vene taustaga) ohvitserid teenistusest deserteerida ja jääda Krimmi elama vaid selleks, et jumala eest seal olev korter alles jääks.
Äkki oleks aeg hakata ka meie tegevväelastesse suhtuma kui iseseisvatesse ja normaalse elatustasemega inimestesse, kes saavad konkurentsivõimelist palka ja suudavad selle palga eest iseseisvalt teha valikuid ja nende eest maksta – millises korteris või majas ma elan, kas ma sõidab bussiga või liisin auto, kas ma õhtust söön sööklas või ostan poest süüa, kas lapse lasteaiatasu üldse saab maksta kroonu poolt antava talvekartuli ja -puudega jne. Rahaliselt teeb see kokkuvõttes sama välja, kui ehitada kortereid, eripoode jne, kuid kokkuvõttes saab tegevväelane tsiviilinimesega võrdset palka ja suudab iseseisvalt oma elu kohta otsuseid langetada.
Lõpetuseks – ei taha öelda, et tegevväelase elu on kole kerge ja alati võrreldav teiste elualadega ning et Eesti sees roteerumine on muretu ja lihtne ettevõtmine. Ei, kaitseväelane teeb teistsugust, raskemat, riskirohkemat, tervistkahjustavamat tööd, kui suurem osa tsiviilsektori inimesi. Aga mina usun, et tasuda selles töö eest tuleks inimestele ikkagi eelkõige rahas + hilisema eripensioniga, mitte „natuuras“. Teiseks, roteerumise ja eluasemetega on probleeme, kuid kõigile korterite ehitamine neid probleeme eriliselt ei leevenda – vaadata tuleks üldist karjääriplaneerimist, sotsiaalselt võrgustikku, mis toetaks elukaaslaste ja laste kolimist (töökohad, lasteaiad, koolikohad, seltsitegevus) jne, kuid taaskord – kroonukorter või kroonutoit neid muresid ei lahenda.
Mis puudutab selle korteriteema "poliitilist" tundlikkust, siis ei saa siin süüdistada ainult otsustusvõimetuid poliitikuid, sest kuni viimaste aastateni pole ka KV ise soovinud seda probleemi sisuliselt lahendada. Ja pigem on see ka täna kaitsevägi ise, kes teema tundlikkust kardab – on sümptomaatiline, et minister peab julgema oma nime alt välja öelda, et praegune süsteem tuleb lõpetada, aga Kaitseväe poolt kommenteerib asja ikkagi keegi „anonüümne inimene Peastaabist“ (kes iseenesest räägib täiesti õiget juttu).
)
