Ei eksisteeri mingeid vene liberaale, vene demokraate.
Üle lihtsustamine = enda analüüsivõime pimedaks löömine.
Artiklis esineb sõna "liberaal" ühe korra. Kontekst: liberaalide olemasolu ei eitata, vaid juhitakse tähelepanu, et lähemate aastate muusikat ei telli nemad.
Metafüüsilise sõja lõpetamiseks võib eeldada kolme võimalust. Liberaalide ihaldatavat ilusat homset Venemaad ei ole. Esimene võimalus oleks Kremli pealiku enese olemise lõpp. Pole mõtet mediteerida, millal ta lahkub. Ta on olemas ajani, mil teda enam ei ole. Seejärel võib ilmuda uus Hruštšov, nagu pärast Stalinit, ja režiim hakkab otsima isolatsioonist väljapääsu.
Teine variant on USA ja Hiina lähenemine, kus mõlemad ütlevad, et nüüd aitab. Kuid see kõlab uskumatult. Kolmas variant oleks Ukraina täielik väljakurnamine. Kuid ükskõik kui kaua sõda kestab, võib seda õuduste poolest juba praegu saja-aastaseks lugeda. Unustuste rohi ei kasva kuigi kiirelt.
Sõna "demokraatia" esineb artiklis samuti ühe korra. Kontekst: rahvas ei ole seda mõistnud, selle väärtust ühiskonnale tajunud.
Jerofejevi arvates ei saa Euroopa kunagi lõplikult nägijaks. Euroopa teadvuses on Venemaa osa euroopalikust kultuurist. Ei mõisteta peamist: Venemaal on jõuametite tegelased tugevamad kui intellektuaalid. Rahvas ei ole seevastu kunagi mõistnud, mis on demokraatia. Euroopalik loogika ei ole Vene maailma puhul tihti kohandatav. Suur Gopnik tunneb end mugavalt ainult sõjateel. Tema jõud ei ole ideoloogias, ta kaifib seda, et ta ise ongi Venemaa kõrgeim väärtus ja sellest rollist loobuda ta ei kavatse.
Isiklik arvamus:
Jah, eksisteerib vene liberaale (nad on hetkel mänguväljakult kõrvale lükatud). Eksisteerib vene demokraate (samad sõnad). Eksisteerib ka mõtteviiside esindajaid, mis kompassil demokraatiast allpool ja liberaalsusest vasemal - neid on veel vähem, aga paistavad rohkem silma, kuna võtavad kergemini kokaraamatu ja teevad midagi.
Võib julgelt üldistada, et demokraadid, liberaalid ja antiautoritaarsed jõud on Venemaal võitluse kaotanud - autokraatia ja autoritaarsus võitis. Kaotuse tõttu on jõukamad neist läinud emigratsiooni, vähem jõukad valinud vaikimise ja taandunud põranda alla.
Meedia on võimukandjatel jätkuvalt peos. Juba Navalnõi eluajal oli. Kontaktpind välismaal tegutsevate venekeelsete infoallikatega on muutunud internetis kehtestatud tsensuuri tõttu õhukeseks ja nõrgaks.
Enamus inimesi - venelased pole erand, sama võib homme juhtuda ameeriklastega ja ülehomme meiega - on piisavalt mugavad ja laisad, et kui neile söögi alla ja peale propagandat määrida ja teisitimõtlejate "näidispoomisi" teha, siis lihtsameelsemad usuvad propat ja teravama pilguga isikud usuvad, et valitseja võim on kahjuks liiga suur - vastuhakk pole perspektiivne.
Sõja mõistmisel on sest teadmisest ainult niipalju kasu, et mõista - kuni sõda kuumalt käib, revolutsiooni oodata ei maksa. Pärast sõda võib tulla sisemisi kriise ja võimujagamisi, aga õnneliku revolutsiooni tõenäosus on väga madal. Kõige suurem mässamise potentsiaal - relvade näol - on sõjaväeüksustel. Nende seast kõige mässualtimad on ilmselt "mobikud". Ühel või teisel viisil - pettusega või sunniga - palgale saadud "kontraktnikud" on ilmselt vähem mässualtid, välja arvatud enne sõda lepingu sõlminud ja tänaseni sõdinud tüübid (kes on ilmselt psühholoogiliselt mustas augus nüüdseks).
Mässamise meelsus on suurim noortel, aga neil pole potentsiaali - pole ligipääsu relvadele ja moonale. Ja noorte osakaal Vene ühiskonnas ei ole selline, nagu sada aastat varem. Ühiskond on vananenud ja riskialteid noori ei ole nii palju.
Mulle meeldis see "suure gopniku" lugu tegelikult, aga lihtsalt manitsen, et lugege hoolsalt ja pidage meeles, et see on ilukirjanduslik üldistus. Mingit tõesarnast toodet - niipalju kui seda saab - annab ehk välja kammida Levada uuringutest. Ja sealne üldistus on "soovime rahu - aga veel rohkem soovime võitu". Nii et tulemus on esialgu sõja jätkumine.