Teema suure tähtsuse tõttu ning seetõttu, et tavalugejal puudub võimalus videot näha, teen siinkohal erandi. Kui artikli autor või PM seda soovib, siis loomulikult eemaldame.
Iisraeli saatkond ja Eesti Juudi Kogukond näitasid neljapäeval Tallinnas filmi Hamasi 7. oktoobril toime pandud rünnaku kohta. Vähem kui 50 minuti pikkust filmi on näidatud mitmel pool maailmas nii ajakirjanikele kui ka poliitikutele. Film ei ole avalik, seda levitada ega salvestada ei saa. Ülekande ajal ei tohi teha fotosid, kõik kaamerad ja mobiiltelefonid tuli ukse taha jätta. Tegu on üsna sirgjoonelise materjaliga. Sisuliselt kompilatsioon turvakaamerate ja auto pardakaamerate salvestustest, terroristide endi mobiiltelefonide ja GoPro kaamerate abil filmitust, lisaks ka ohvrite telefonidest leitud materjalid. Kuigi see on ainult fraktsioon 7. oktoobri terrorirünnakust, ainult väike osa tapmistest jäi kaamera ette, annab see ikkagi aimu, mis toimus, ja võimaluse mõne järelduse tegemiseks.
1. Tapeti kõiki. Filmis näeb kõigi mõrvamist: meeste ja naiste, noorte ja vanade, laste ja raukade. Näeb mahatõmmatud pükstega naisi, näeb tapetud rasedaid. Lastakse maha ka koeri. On üksikuid laipu siin-seal, majanurkadel ja kõnniteedel. On laibakuhjasid. Näiteks kuhugi kitsasse ruumi põgenenud seltskond, kes on lihtsalt hukatud, ja seejärel terroristi kontrollimas (sobramas) verises laibahunnikus, kas keegi on veel elus.
Need pole võitlusvideod. Lahingut ei näe. Näeb nottimist. On neid, kellele surm tuli ootamatult. Ühes kaadris ilmub mõrtsukas (kes ise filmib) akna taha ja laseb maha toas istuva inimese – ägina ja surmakorina järgi jääb mulje, et vanema naisterahva, aga täpselt ei saa aru. On aga ka neid, kes teavad, mis ees ootab, ja püüavad põgeneda. Ühe maja turvakaamerad filmivad hetke, kui majast jookseb välja isa koos kahe pojaga (umbes kümneaastased). Kõik on aluspükstes, ilmselt otse voodist välja hüpanud. Pere varjub hoovis kuurilaadse hoone ukse taha, nende järel tuleb terrorist, kes viskab neile granaadi. Isa varjab oma kehaga lapsi, poisid jäävad ellu, kuigi üks kaotab silma.
2. Briti kommentaator Douglas Murray ütles hiljuti, et Hamas on hullem kui natsid, sest Hamasi liikmed naudivad tapmist, samas kui natsid üritasid oma tapmisi pigem varjata. Ei tea, kas Murray võrdlus on päris korrektne, aga seda, et paljud Hamasi liikmed naudivad tapmist, näitab video küll. Seda rõõmujoovastust ja kilkeid ja omavahelist vaidlustki, kes saab surmahoobi anda. See pole külmavereline tapmine, vaid midagi muud. Rõõm ja nauding. Lisaks tapmisele muidugi ka piinamine, oimetute, haavatute ja juba surnute peal hüppamine, kaadrid (Hamasi enda kontodelt), kus surnuid, haavatuid ja pantvangi võetuid veetakse Gazasse juubeldava rahvasumma ette, kes neid seejärel taguma asub.
Muidugi mitte kõik pole ekstaatiline karjumine, kostab ka ratsionaalsemaid hääli. «Säästke padruneid», «teda ei tapa, vaid võtame kaasa». Ka pahameelt, miks tema tapeti, oli ju käsk, et tema tuleb ellu jätta ning Gazas avalikult hukata. Ühesõnaga, mitte vastumeelsus relvastamata naiste ja meeste mõrvamise vastu, aga soov tapmist suunata. Taktikalisel tasemel võis 7. oktoober minna stiihiliseks tapmiseks, aga videotes on selgelt ka natuke vanemad, kogukamad, parema varustusega tüübid. Nende täpsed auastmed pole selged, aga ilmselt on nad autoriteedid, kes asja juhivad. Kui omavahel läheb nagelemiseks, mida teha, keda tappa, keda võtta, mis edasi, siis need autoriteedid otsustavad.
3. Eesti ja läänemaailm üldiselt on niivõrd sekulaarne, et enam ei suudeta ette kujutada, kuidas keegi võib usku tõsiselt võtta. Et kui keegi viitab oma tegude puhul religioossetele motiividele, ega ta siis seda tõsiselt ei mõtle, see on lihtsalt sõnakõlks, päriselt motiveerib teda midagi muud. Nii on ka Hamasi püütud kujutada rahvusliku liikumisena, vaata et nagu metsavennad Eestis. Videos ei kõla terroristide suust aga ühtegi rahvuslikku argumenti. Ainult korra käib läbi sõna «asunik». Aga pidevalt ja korduvalt ja igas vormis viidatakse religioonile – mida Allah tahab ja mida ei taha. Eelnevast ei maksa välja lugeda, et islam on süüdi, aga usu politiseerimine või poliitika usustamine on vaieldamatult Hamasi tegutsemisloogika üks nurgakivisid.
4. Teine, aga võib-olla lausa esimene põhjus tapatalgutele on räme-räme antisemitism. Juut, juut, juut. Ema, ma tapsin juudi. Isa, ma tapsin juudi. Tapsin täna kümme juuti, mu käed on veel nende verega koos. Tuleb tappa juute, juute, juute. Ühes videolõigus – terroristid jälle ise filmivad – toimub omalaadne riitus, sest keegi saab tappa oma esimese juudi. Olgu ajalugu mulle tunnistajaks, tapan täna oma esimese juudi, teatab peakangelane. Otsitakse nuga, sest esimene tapmine võiks olla pea mahalõikamise vormis. Nuga ei leita, selle asemel kasutatakse labidalaadset tööriista. Aga ainult filmides lendavad pead esimese mõõgahoobiga. Nii muutub riitus «minu esimene tapetud juut» võikaks materdamiseks, kus labidaga üritatakse pead maha saada ja igat hoopi saadab «Allahu Akbar».
5. Huvitava nüansina paistab silma, kuidas Hamas väljaspool Gazat ja Gazas võitleb. Hamasi enda propagandavideod praegu Gazas käivast sõjast ja kuidas nad Iisraelile vastu panevad, näitavad oma sõdureid praktiliselt sada protsenti tsiviilriietes. Dressid, tossud, jakid ja automaadid-granaadiheitjad käes – see on võitlus Gazas. Miks nad seda teevad, on samuti arusaadav. Nad ei taha eristuda tsiviilidest. Mis tähendab omakorda, et Hamasi tervishoiuministeeriumi järgi hukkuvadki Gazas ainult tsiviilisikud.
7. oktoobri rünnakus aga – mitte küll kõik ja võibolla mitte ka enamik –, kanti siiski äratuntavat militaarvormi. Kas klassikalisem laiguline või siis tavapärasemad peapaelad, embleemid. Igal juhul on aru saada, et need on võitlejad. Üks Hamasi allikaid püüdiski paar päeva pärast rünnakut õigustada (võib-olla ta tajus PR probleemi), et nemad ründasid ainult sõjalisi sihtmärke, aga kaasa tulnud rahvamass läks kuidagi käest ära ja sealt need tapatalgud tsiviilide seas. 7. oktoobrist kokku pandud video näitab selgelt midagi muud, see polnud suvaline rahvamass, vaid relvastatud jõud, kes massimõrva toime pani. Miks nad seekord ennast niimoodi äratuntavalt tähistasid? Võib-olla oli neil vajadus üksteist ära tunda? Võib-olla oli ka mingi omavaheline mõõduvõtmine ja ülesannete jaotamine, sest videos ei räägi terroristid kordagi Hamasist, vaid ikkagi konkreetsetest allüksustest, et brigaad X tegi seda ja brigaad Y tappis seal.
