Mul tekkis neid inimkatseid jälgides täiesti õigustatud küsimus, et kas end Õpetatud Kõigesööjaks tituleeriv Svejk silmu sööb? (Silm - no see on sihuke kala. Mitte väga ammu pidi üks tuttav nooremapoolne Võrumaa mees googlest abi otsima, et aru saada, millest ma räägin. "Silm?????, kelle silm?... mina tean ahvenat, forelli ja eeringat ka, aga see viimane meil ei kasva")
Ma olen oma pika ja kannatusterohke elu jooksul aru saanud, et maailma rahvastel on silmuga eriskummalised suhted. Mõned söövad isuga ja mõnel läheb juba vaadates süda pahaks. Narva kandis seda ikka liikus ja ma ise üldiselt söön kui keegi reveranssiga serveerib, aga päris enda töö ja vaevaga teenitud higiste töömeheeurode eest osta hästi ei raatsiks.
Soomes ütlesin töö juures ükskord pooleestistunud soomlasele, et ma lähen käin Narvas, toon ka midagi väää? Kas silmu sööte? Tema ütles küll, et muidugi too, võta kohe terve märsitäis! Märsitäis oleks olnud liig mis liig, võtsin ühe purgi - omatehtud ja ilus piltki oli peale kleebitud. . Hommikuse kella-üheksa-kohvi ajal panin lauale, et mis lürbite siin paljast vett, hammustage midagi tahedamat ka peale! Terve jõuk karjatas nagu ühest suust "NAHKIAISET!" ja jäi jõllitama nagu kuulipildujatorusse. Tekkinud vaikuses keeras seesama Eestit näinud soomlane kaane pealt, virutas umbropsu kahvliga, õngitses ühe välja, haukas ja kiitis, et päris head! Ma kokisin purgist ka ühe, keerasin neljaks ja pistsin suhu - soomlaste pilkudesse ilmusid uued noodid: nagu oleksin käe kiviaeda pistnud, sealt rästiku välja tirinud, pea otsast väänanud ja sisu isuga keresse luristanud.
Vaatasin korra üle õla, et kas esmaabikapp on vanas kohas, juhuks kui keegi toolilt peaks varisema või lihtlabaselt jala pealt kukkuma, nihutasin purki lähemale küsisin, et ka te siis tõesti seda ei söö? Kala nagu kala ikka ja need on veel oskajate meest poolt tehtud. Mitte vabrikukraam kus liiv hammaste vahel krigiseb! Sarvikud hakkasid neljameetriste kätega vehkima, nagu oleksid pakkunud tuleleeki pihku võtta ja väitsid, et kuskil rahvavalgustaja Elias Lönnrothi märkmetes olevat tõesti kirjas olnud, et lapi või saami nõiad neid söögiks tarvitanud kuid see episood olnud nii jube, et "Kalevalast " jäi välja. Rohkem ei tea keegi kedagi kes neid sööks! Ma ütlesin, et eestisoomlane ju proovis ja selle peale löödi lootuselt käega, et mhh, tema - ta sööb kõik ära, kes end vähegi liigutavad! (ilmselt siis keegi herr Svejki hingesugulastest? )
Ma arvasin alguses , et soomlased teevad mulle jõululõuna lugu tagasi. Jõululõunaga oli Soomes selline asi, et kui sinna läksin, hakati vist juba septembrikuus mingist müütilisest Jõululõunast rääkima ja ma sain on viletsa keeleoskuse kiuste aru, et see on sealmail midagi Püha Õhtusöömaaja sarnast, mida isegi kõige viletsam ja pankroti äärel vaaruv firma töötajatele kord aastas välja teeb. Rääkimasta siis jõukamatest ettevõtjatest. Siis kui Jõululõunapäev kätte jõudis, kanti kuskilt baarist või restorianist terve kohvitoa laud igasuguseid vaagnaid, kandikuid, totsikuid ja kausikesi täis. Soomlased küsisid maial ja kiitustnuruval häälel, et kas teil Eestis ka niisuguseid asju süüakse? Ma venitasin pilgu üle laua, kus aukohal troonis vannitäis kaalilaatikot (kartulipudru sarnane asi, aga oranz) ja mühatasin, et mhh, INIMESED küll ei söö!
(See konstateering ei seganud mul loomulikult esimeste seas kopaga laatikost ammutada ja pärast juurdegi võtta)
Aga mõne päeva pärast hakkas tunduma, et nad tõesti ei söö silmu. Ma panin purgi silma alt ära külmkappi ja veel mõne päeva pärast hakkasid soomlased külmkappi vältima. Tavaliselt hoidsid nad seal oma lõunasööke, lasid eed mikrolaineahjus soojaks, vitsutasid veerand tunniga keresse ja andsid jälle tööle pihta. Selle asemel tekkis trend hakata väljas söömas käima ja pikemas perspektiivis oleks see hakanud tööviljakust, soome pensionisüsteemi ja üldse riigikorra alustalasid õõnestama, sest trahtris või mõnes söö-palju-jaksad tüüpi asutuses ära alla pooleteise tunni arvesta kui sõiduaeg ka sisse lugeda. Mul oli veel hinges lootus, et anomaalia on ajutine - no võib-olla läksid kodus naisega tülli ja ei võtagi enam sealt lõunat kaasa või on pliit rikkis või midagi. Kuigi ebaloogiline, et kõigil korraga. Silmupurki külmikust keegi ära visata ka ei tahtnud, sest heast südamest toodud ja "from Narva with love"
Kõva kahe kuu pärast hakkas üks setu (päris õige setu, mitte selline kellesuguseid pool Tallinnat ja veerand Eestit täis on ) end kodumaale sättima - pidada mingi kirikukalendri püha või juubel või pulm tulema kuhu kõik elavad ja surnud kokku tulevad ja häda sellele, kes aega ei leia. Ta ütles, et on näljaaega näinud inimene ja võtab selle purgi külakostiks kaasa - muidu lasete veel väärt kraamil hukka minna. Olevatki seal oma presendist seljakotist silmupurgi haaranud ja uhkelt keset pidulauda virutanud..... ma päris täpselt ei tea ja ta ise ka ei tahtnud hästi rääkida kuid lõpuks olevat korralikult tappa antud. Kas nüüd just nende silmude pärast või on see sealsete pidustustega kaasas käiv ilus traditsioon - ei julge kommenteerida.
Niipalju ta ikkagi valgust heitis, et ennemuiste kui loomad veel rääkisid ja ta ise poisike oli ning Peipsi ja Pihkva järvest ämbritega silmu tuli, keedeti nende külas seda kala ainult sigadele.
Millegipärast hakkas mulle tunduma, et isand Svejk siiski sööb silmu
)
