Lennuvahendid EKV-le ehk õhuväe oleksoloogia

[toomas tyrk]

Olemasolevaid angaare keegi ära lõhkuda ei kavatse. Minu teada on neist osa ka praegu kasutuses helikopterite angaaridena.

See toodud joonis võib olla mistahes tehnika jaoks mõeldud angaar. Seal tuleb neid ikka üsna erinevaid
Mingi loetelu administratiivalasse tulevaist hoonetest
http://uudised.err.ee/index.php?06182706

Samuti on valminud või valmimas hooldusangaar. Mis peab mahutama ka siin maanduvaid transpordilennukeid. Seega ühtegi olemasolevat angaari selleks kohandada ei saanud.

Ja nüüd siis tulemas veel see õhuturbe angaar. Millegipärast ma kipun arvama, et see ei tule samuti pommikindel. On mõeldud vaid lennukite hooldamiseks.

Ilmselt mingis veel järgmises etapis tehakse korda veel mingi osa olemasolevaid betoonangaare...

[Kapten Trumm]

Teadjamad räägivad, et Ämaris on suur osa angaare juba lagedaks lükatud.

Nende angaaride kasutusega on nii, et sellesse tüüpangaari mahub sisse Gripen ja nibin-nabin F-16 (siis jääb kummalegi poole tiivaotsa pool meetrit ruumi). Kui arvestada, et õhuturbes käib ka kopsakamaid masinaid, siis kõik sellesse vene angaari ei mahu. Eestis olid nimelt swing-wing lennukid, nii Haapsalus, Tapal, Pärnus kui Ämaris.

Käisin sügisel Haapsalu lennuväljal sellist angaari uurimas - tänu eest ära varastatud ustele on angaarid seest kuivad ja üsna mitmest angaarist ei leidnud ühtegi vee läbijooksukohta, mis tähendab, et konstruktsioon on seal OK. Ehk angaari kasutamiseks tuleb sinna vedada küte, elekter, uued uksed ja koorida pealt ära pinnas ning teha lagi korralikult SBS materjaliga üle.

Eespool mainitud 2000 m2 angaar on plekkangaar. See on juba püsti. Selline nagu lennujaamas kopteritele juba on. St sõjalises mõttes olematu kaitsefaktoriga.

[toomas tyrk]

Ma pole küll neid Ämari angaare ega nende uksi ise mõõtmas käinud, aga teatavasti baseerusid seal ka Su 24-d. Mis on teatavasti ülatiivaline lennuk, tiiva siruulatus äärmises kokkupandud asendis pea 12 m.

Või seisid need seal tänaval?

[Kapten Trumm]

10,36 meetrit. Vene tüüpangaari laius tiibade kõrguselt on 11 m kopikatega. Niipalju, kui pilte olen vaadanud, tundub olevat tegemist mingi tüüpangaariga.

Angaari kitsus võib olla ka (üks) põhjus Eestis baseerunud lennukite valikus. Su-9, MiG-19 ja Su-7 järgi ehitatud kitsastesse angaaridesse peale swing-wing lennukite muud sisse ei mahtunudki. 80ndatel oli juba uuemaid-paremaid masinaid, kuid siia nad ei tulnudki.

[toomas tyrk]

OK, kui isegi oli 10.36 ning arvestada, et tegemist oli ülatiivalise lennukiga (ning angaar paraku oma kujult poolkaar - samasse angaari mahuvad vabalt nii F-16, Grippen kui Eurofighter. F-4 läheb vast kitsaks. Ja F-15 ei mahuks...

[Lemet]

OK, kui isegi oli 10.36 ning arvestada, et tegemist oli ülatiivalise lennukiga (ning angaar paraku oma kujult poolkaar - samasse angaari mahuvad vabalt nii F-16, Grippen kui Eurofighter. F-4 läheb vast kitsaks. Ja F-15 ei mahuks...

F-16 mahtumine ei pruugi nii väga vaba olla, arvestades, et SU-24l pole erinevalt F-16 tiivaotste juures vaja askeldada, lennukite laius on aga praktiliselt kattuv (9,8 vrs 10,3), tiibade kõrguse vahe on silma järgi 1.80 vrs 2.40. Sama lugu ka Eurofighteriga- tiibade laius pea 11 meetrit, tiivad küll kuskil 1.60 peal, aga tiivaotstes taas vaja majandada.

[Kapten Trumm]

Kui angaari laius on lennukist pool meetrit suurem, siis tähendab see, et nt kiirstardid angaarist tuleb unustada, eriti kui tiiva otsas on relvastus (mis Gripenil ja F-16-l on, EF-l on seal sensorid). Sellisel juhul tuleb lennuk auto slepis ettevaatlikult välja meelitada. Rahuajal saab muidugi lahendada karponiiride või eraldi angaaridega.

[Lemet]

Vähe segane uudis...
Maroko sõlmis 2008 aastal tehingu Lockheed Martiniga 24 F-16 ostmiseks. Tollase tehingu maksumus on 233,9 miljonit dollarit. Lennukid saadi kätte sel aastal ja tehingu hinnaks nimetatakse juba 841,9 miljonit dollarit. Koos relvastuse ja vastava varustusega on tehingu maksumus 2,4 miljardit dollarit.

http://www.lenta.ru/news/2009/12/23/f16/

[Gideonic]

Vähe segane uudis...
Maroko sõlmis 2008 aastal tehingu Lockheed Martiniga 24 F-16 ostmiseks. Tollase tehingu maksumus on 233,9 miljonit dollarit. Lennukid saadi kätte sel aastal ja tehingu hinnaks nimetatakse juba 841,9 miljonit dollarit. Koos relvastuse ja vastava varustusega on tehingu maksumus 2,4 miljardit dollarit.

http://www.lenta.ru/news/2009/12/23/f16/

Ei tea jah mida need ajakirjanikud seal soperdasid. Mujalt on sellest $ 2,4 miljardist kuulda olnud juba 2 aastat (ilma relvastuseta). Näiteks:

http://www.defenseindustrydaily.com/mor ... ads-04469/

Mis omakorda tsiteerib ametlikke Defense Security Cooperation Agency PDF'e mis on vabalt kättesaadavad:

http://www.dsca.osd.mil/PressReleases/3 ... _08-20.pdf

Dec 19/07: The US DSCA announces [PDF] Morocco’s formal request for 24 F-16C/D Block 50/52 aircraft as well as associated equipment and services – but not weapons. The total value, if all options are exercised, could be as high as $2.4 billion. The proposed sale includes:

24 F-16C/D Block 50/52 aircraft with either the F100-PW-229 or F110-GE-129 Increased Performance Engines (IPE), and APG-68v9 radars;
24 Conformal Fuel Tanks (pairs);
5 F100-PW-229 or F110-GE-129 IPE spare engines;
4 APG-68v9 spare radar sets;
30 AN/ALE-47 Countermeasures Dispensing Systems (CMDS)
30 AN/ALR-56M Radar Warning Receivers (RWR)
60 LAU-129/A Launchers;
30 LAU-117 Launchers;
6 Joint Helmet Mounted Cueing Systems;
12 AN/AAQ-33 Sniper ATP, or AN/AAQ-28 LITENING advanced surveillance and targeting pods. Even the choice is surprising, as Northrop Grumman’s LITENING was jointly developed with RAFAEL of Israel; DID predicts a Sniper ATP purchase.
5 Tactical Air Reconnaissance Systems (TARS) or DB-110 Reconnaissance Pods (RECCE); Goodrich’s DB-110 is already integrated into Poland’s F-16s, an eventually won here, too.
4 AN/ARC-238 Single Channel Ground and Airborne Radio System (SINCGARS) radios with HAVE QUICK I/II;
4 Link-16 Multifunctional Information Distribution System-Low Volume Terminals (MIDS-LVT);
2 Link-16 Ground Stations;
4 Global Positioning Systems (GPS) and Embedded GPS/ Inertial Navigation Systems (INS);
4 AN/APX-113 Advanced Identification Friend or Foe (AIFF) Systems;
28 AN/ALQ-211 Advanced Integrated Defensive Electronic Warfare Suites (AIDEWS); or 28 AN/ALQ-187 Advanced Self-Protection Integrated Suites (ASPIS II); or 28 AN/ALQ-178 Self Protection Electronic Warfare Suites (SPEWS)
1 Unit Level Trainer
Associated support equipment, software development/integration, tanker support, ferry services, CAD/PAD, repair and return, modification kits, spares and repair parts, publications and technical documentation, personnel training and training equipment, U.S. Government and contractor technical, engineering, and logistics support services, and other related elements of logistics support.
The principal contractors (and some of their key offerings) will be:

Lockheed Martin Aeronautics Company in Fort Worth, TX (F-16 prime)
Lockheed Martin Missile and Fire Control in Dallas, TX (Sniper ATP)
BAE Advanced Systems Greenlawn, New York (Electronic Warfare, IFF, TARS)
Boeing Corporation Seattle, Washington
Boeing Integrated Defense Systems (three locations) St Louis, MO; Long Beach and San Diego, CA
Raytheon Company (two locations) Lexington, MA; Goleta, CA
Raytheon Missile Systems in Tucson, AZ
Northrop-Grumman Electro-Optical Systems in Garland, TX (LITENING)
Northrop-Grumman Electronic Systems in Baltimore, MD (AN/APG-68v9)
Pratt & Whitney in East Hartford, CT (F100 engine)
General Electric Aircraft Engines in Cincinnati, OH (F110 engine)
Goodrich ISR Systems in Danbury, CT (DB-110)
L3 Communications in Arlington, TX
Implementation of this proposed sale will require multiple trips to Morocco involving U.S. Government and contractor representatives for technical reviews/support, program management, and training over a period of 15 years.

Relvastuse hinnanguliseks maksumuseks on veel $ 187 miljonit:
http://www.dsca.osd.mil/PressReleases/3 ... _09-25.pdf

Sept 9/09: The US DSCA announces [PDF] Morocco’s formal request for F-16 C/D Block 50/52 aircraft support equipment and weapons at an estimated value of $187 million.

DSCA said that the proposed sale will allow the Moroccan air force to modernize its aging fighter inventory, thereby enabling Morocco to support both its own air defense needs and coalition operations (emphasis DID’s). Morocco is a major non-NATO US ally. The proposed sale includes:

40 LAU-129A launchers;
20 AGM-65D infrared-guided Maverick air-to-surface missiles;
4 AGM-65D Maverick training missiles;
4 AGM-65H TV-guided Maverick training missiles;
60 Enhanced GBU-12 Paveway II kits, which include GPS-aided, laser guidance systems for the 500 lbs GBU-12 bombs;
28 M61 20mm Vulcan cannons;
28 AN/ARC-238 Single Channel Ground and Airborne Radios (SINCGARS) with HaveQuick I/II (a frequency-hopping system used to protect military radio traffic) or Saturn I/II;
1 ground based simulator;
40 LAU-118A missile rails;
6 AN/AAQ-33 SNIPER targeting pods with ground station. Previous DSCA requests had included 12 SNIPER ATP or LITENING pods;
16 Air Combat Maneuvering Instrumentation (ACMI) pods that record an aircraft’s in-flight data during dogfighting exercises;
4 ACMI ground stations:
8 Joint Mission Planning Systems (JMPS);
2 Remotely Operated Video Enhanced Receivers (ROVERs);
30 AN/ALR-93 radar warning receivers;
30 AN/AVS-9 night vision goggles.
Other items included in the request are containers, bomb components, support equipment, repair and return, spares and repair parts, publications and technical documentation, personnel training and training equipment, US government and contractor technical, engineering, and logistics support services, and other related elements of logistics support.

Tea nüüd kust see 233,9 miljoni dollari jutt üldse võeti, kui ametlikud dokumendid on ühe kliki kaugusel ja räägivad hoopis midagi muud. Äkki mingi venelaste katse, tekitada õhust uudis näitamaks, et näe näe, neil on ka nagu meil Gorškoviga. Et lähevad läänes ka tehingud paari aastaga 10 korda kallimaks ja nii peabki.

Lihtsam seletus on muidugi, et artikli autor on sõjanduse vallas lihtsalt samal tasemel meie võrgu-väljaannete ajakirjanikega

[Lemet]

Aga türklased lendavad F-4 "Fantoomidega ja upgreidivad neid. Pole nii väga midagi vanaraud...

http://www.flightglobal.com/articles/20 ... antom.html

[Kilo Tango]

Aga türklased lendavad F-4 "Fantoomidega ja upgreidivad neid. Pole nii väga midagi vanaraud...

http://www.flightglobal.com/articles/20 ... antom.html

Aga kes on öelnnud, et F4 on vanaraud? Kui terve hulk infrat on püsti pandud ja piloodid välja õpetatud on vananevate lennukite puhul pmst. peamine küsimus selline, et kas seda lennukit saab uuendustega viia nõutavale tasemele või on mõistlikum uue tüübi peale üle minna. Eesti valikud on lihtsamad, kuna meil tuleb kogu infra nullist luua ja sellisel puhul on kasulikum uuema tüübi peale minna.

[Lemet]

Aga türklased lendavad F-4 "Fantoomidega ja upgreidivad neid. Pole nii väga midagi vanaraud...

http://www.flightglobal.com/articles/20 ... antom.html

Aga kes on öelnud, et F4 on vanaraud?

Aeg-ajalt on siin selliseidki arvamusi kõlanud...

[Kapten Trumm]

F-4 saatuse määrab ära pigem tema jääkressursi suurus. Vaatamata venelaste katsetele igasuguste 3D nozzlede vms teemal on JHMCS ja tema analoogide tulemusega puuduliku manööverdusvõime probleem võimalik leevendada.

Teine nõrk koht on J-79 tüüpi turboreaktiivmootorid, millele tänapäevast asendust keegi ei paku. Need mootorid on tõhusad üksnes ülehelikiirusega lennul (nagu turboreaktiivmootorid üldiselt). Tänapäeval kasutatakse aga turboventilaatormootoreid, kuid sellist upgrade keegi ei paku. Iisrael eksperimenteeris kunagi F-100 turboventilaatormootoritega, kuid ju polnud siis turgu. J-79 rüüpab tohutult kütet ja lennuki enda aerodünaamika nõuab tihedat järelpõleti kasutamist, siis lõppeb küte ka kiiresti. Kui võtta kütusekulu õhulahingus, siis F-16 varu kestab samakaua kui kolme F-4 varu (USAF on demoga tõestanud).

Kolmas nõrk koht on konstruktiivne - liiga väike ninaosa, mis võimaldab paigaldada üksnes kergemat tüüpi hävitajate radarikomplekte (F-16, F-18), mis jäävad oluliselt alla "raskema" klassi hävitajate radaritele (F-15, F-22). See halvendab paljugi tema väljavaateid keskmaa õhk-õhk platvormina, kuna keskmaarakettide laskekaugus on juba kasvanud suuremaks (160 km) kergete radarikomplektide tegevusulatusest (kuni 130 km). Radariga on paraku nii, et suurema kauguse saamiseks on vaja ka suuremat antenni ja ka kuna F-15 nina on kõvasti jämedam kui F-4 oma, siis on siin suured piirangud. Nii näiteks on upgraded seni kasutanud AN/APG-65 (F-18A) või AN/APG-66 (F-16) radarit.

Siiski kavatsevad osad riigid neid ka õhusõjaks kasutada. Näiteks Kreeka F-4E AUP (kõige kõvem F-4 upgrade maailmas), Jaapan ja Saksamaa (F-4F ICE).

On ka plusse. See lennuk on TUGEV, kannatab hästi ÕT kahurite tuld, kuna ta on disainitud lennukikandjatel kasutamiseks, siis tema maismaakasutuses kujunevad lennutunnid tublisti suuremaks (ilmselt näeme ka 50 aastat vanu lennukeid lendamas), tiibade all on palju-palju ruumi, kaks mootorit ja kaks meeskonnaliiget, mis lubab võtta ette keerulisi ülesandeid ja on nii suure telikurööpme kui -baasiga ning võimsate tagatiibade tõttu stabiilne väikesel kiirusel, mis võimaldab teda kasutada väljaspool lennuvälju (Saksamaa on kasutanud). Lisaks vana, suuremahulise analoogelektroonika ja juhtmete jaoks disainitud siseruum võimaldab igasugu moodsamat nasvärki hunnikuna sinna peale monteerida.

[Kilo Tango]

F-4 saatuse määrab ära pigem tema jääkressursi suurus. Vaatamata venelaste katsetele igasuguste 3D nozzlede vms teemal on JHMCS ja tema analoogide tulemusega puuduliku manööverdusvõime probleem võimalik leevendada.

Teine nõrk koht on J-79 tüüpi turboreaktiivmootorid, millele tänapäevast asendust keegi ei paku. Need mootorid on tõhusad üksnes ülehelikiirusega lennul (nagu turboreaktiivmootorid üldiselt). Tänapäeval kasutatakse aga turboventilaatormootoreid, kuid sellist upgrade keegi ei paku. Iisrael eksperimenteeris kunagi F-100 turboventilaatormootoritega, kuid ju polnud siis turgu. J-79 rüüpab tohutult kütet ja lennuki enda aerodünaamika nõuab tihedat järelpõleti kasutamist. Kui võtta kütusekulu õhulahingus, siis F-16 varu kestab samakaua kui kolme F-4 varu.

Kolmas nõrk koht on konstruktiivne - liiga väike ninaosa, mis võimaldab paigaldada üksnes kergemat tüüpi hävitajate radarikomplekte (F-16, F-18), mis jäävad oluliselt alla "raskema" klassi hävitajate radaritele (F-15, F-22). See halvendab paljugi tema väljavaateid keskmaa õhk-õhk platvormina, kuna keskmaarakettide laskekaugus on juba kasvanud suuremaks (160 km) kergete radarikomplektide tegevusulatusest (kuni 130 km). Radariga on paraku nii, et suurema kauguse saamiseks on vaja ka suuremat antenni ja ka kuna F-15 nina on kõvasti jämedam kui F-4 oma, siis on siin suured piirangud. Nii näiteks on upgraded seni kasutanud AN/APG-65 (F-18A) või AN/APG-66 (F-16) radarit.

Siiski kavatsevad osad riigid neid ka õhusõjaks kasutada. Näiteks Kreeka F-4E AUP (kõige kõvem F-4 upgrade maailmas), Jaapan ja Saksamaa (F-4F ICE).

Ma ei tea, kuidas upgradega on, kuid RollsRoyce valmistas Phantomile originaalist võimsamat ja puhtamini põlevat mootorit nimega Spey. RR valmistab Spey-sid siiamaani briti mereväe jaoks.

[Kapten Trumm]

Spey ei istunud eriti hästi sinna lennukisse ja seepärast on arvamused vastukäivad. GB variantidel oli isegi miski väike luugike leiutatud, kust mootorile õhku ammutati.