Ehk siis 2024 aasta lõpuks tahetakse Donetski ja Luganski oblastit. 2026. aasta lõpuks juba Harkiv, Zaporižžja ja Dnipro kätte saada. Aktsepteeritavad kaotused aastas: 100 000.
Hea mees kes lubabki. Vaevalt et ka ülima soorituse korral reaalsus plaanituni küüniks. Sellegipoolest näitab päris hästi, mis ressursse vatid sõjaks planeerivad. Kavas ei ole lühike sõda, ja kahjuks on 3 aastat täiesti piisav aeg, et eeldada et nii mõnegi asja tootmise saavad vatid paremini käima kui praegu.
Ehk Läänel oleks samuti vaja pikaajalist strateegiat, mitte jääda kinni relvastuse abi andmisse - mõeldes parimal ühe aasta korraga.
Minu meelest võttis Emil Kastehelmi oma viimases artiklis selle teema päris hästi kokku. Tõlgin (tõlkimisrobotite abiga)
tema säutsulõime, mis on vähe lühem kui artikkel:
Julgeolekupoliitikast nüüd veidi tumedama nurga alt:
https://www.iltalehti.fi/ulkomaat/a/0a5 ... 5b194129be
Ukraina soovib endiselt tagasi oma 1991. aasta piire ning Lääs noogutab sellele heakskiitvalt kaasa. Kuid Lääs ilmselt ei mõista päris täielikult selle eesmärgi ambitsioonikust.
Analüüs: Lääs peab valima, kas võtta äärmuslikke riske või vanduda Putinile alla.
Ukraina püstitatud eesmärkide saavutamine tähendab Venemaa relvajõudude löömist igas suunas. Tasub küsida, kas sellist eesmärki on tõesti võimalik saavutada pelgalt relvade ja laskemoona saatmisega või tuleks mõelda muudele vahenditele kui relvaabi.
Muude vahendite kui relvaabi all pean ma praktikas silmas koalitsiooni loomist ja sõjalist sekkumist. Selleks, et Venemaa relvajõud tõesti purustataks nii, et kogu Ukraina kuni Krimmini vabaneks,
ei pruugi see ilma otsesema sõjas osalemiseta olla võimalik.
On raske öelda, milliseid ülesandeid koalitsioon enda peale võtaks. Sõltuvalt koalitsiooni liikmetest kuuluks ükesannete nimekirja ilmselt väljaõpe, lennukeelutsoonid, piiride turvamine ja õhuväeoperatsioonid.
Teise võimalusena võiks lääs proovida üleminekut sõjamajandusele. Ainus probleem on selles, et tegemist oleks aastatepikkuse projektiga, millele vaevalt piisavalt pühendumist jätkuks. Juba praegu on mõned riigid Ukrainat toetavast koalitsioonist lahku löömise äärel. Sõjast on raskem pääseda, kui seda alustada.
Selle valikuga kaasnevad äärmiselt tõsised riskid. Üheks võimalikuks stsenaariumiks on konflikti eskaleerumine sõjaks Venemaaga, kus tuumariigid oleksid vastakuti. Teisest küljest võib juhtuda, et Venemaa sõjaline võimekus kukub lihtsalt kokku, sest tal ei ole jõudu uute rindade avamiseks..
Meie vastaseks on Venemaa, kes juba elab sõjamajanduses ja talub kaotusi. Kui Lääs ei ole valmis rakendama meetmeid selle jõu ületamiseks on mõttetu oodata vaba Ukrainat (1991. a piiride mõistes). Praegusest panusest lihtsalt ei piisa.
Jämedalt lihtsustades võiks öelda, et on kaks võimalust:
Esimene hõlmab võidu edendamist kooskõlas Ukraina eesmärkidega, sõltumata riskist ja kuludest. Kasutatakse kõiki vahendeid ja kui tulemusi ei tule, siis neid vahendeid suurendatakse.
Teine variant töötab tegelikult Ukraina eesmärgile vastu, toetab Venemaa osalist võitu ja Venemaa jaoks soodsamat julgeolekukorraldust. Lõpptulemus, kus Venemaa saab sõja tulemusel endale jätta osa Ukrainast, tähendab alandavat kummardust diktaatori ees.
Kui Venemaa ei saa Ukrainas otsustavalt lüüa, saab ta kinnitust, et endale soodsat julgeolekuolukorda saab ülesse ehitada jõuga. Ta saab teada, et lääneriigid on nii nõrgad ja ei julge diktatuuri ekspansiivsetele ambitsioonidele vastu seista.
Venemaa mõistab ainult jõudu. Lääne argus võib julgustada Venemaad proovima veel järjsemaid provokatsioone NATO idapoolsete riikide vastu. Juba praegu on Venemaa rünnanud kriitilist infrastruktuuri ja korraldanud hübriidoperatsioone NATO idapiiril.
Lääne noomitused ei ole heidutuseks, kui Venemaa tahab kiusata neid, keda ta tajub nõrgemana. Ka USA poliitilised arengud võivad ohustada NATO heidutusvõimet. On naeruväärne eeldada, et Ukraina tükeldamine pakub kuidagi helgemat tulevikku.
Kõik sõja tulemused on teadlike poliitiliste otsuste tulemus. Venemaa osaline võit tähendaks, et lääneriigid soovisid valida kõigi võimalike variantide hulgast selle, kus Venemaa saaks vähemalt osa sellest, mida ta soovib. See oleks häbiväärne otsus.
Tahaks otsustajatelt kuulda, millise plaani kallal Soome praegu töötab.
Millised on konkreetsed sammud Ukraina võidu edendamiseks, kui relvaabi ei anna piisavaid tulemusi? Kui kaugele oleme valmis minema?
Hea oleks seda selgemalt edastada.
Ehk täpselt see millest ka mina olena vähemalt aastakese jauranud.
Ka Euroopa peaks mõtlema ka 3-5 aasta perspektiivis, mitte lootma lotovõidule. Juba tänastes plaanides tuleb arvestada sellega, et venelane kavatseb jätkata sama (või kergelt kasvava intensiivsusega)
miinimum 3 aastat ning vahendid selle jaoks pigem leiab.
Loomulikult ei näe me keegi mis tulevik toob, asi võib isegi muutuda ootamatult meie kasuks, aga sellele
lootusele oma pikajaline strateegia ehitada on ülim idiootsus. Inglise keeles on ütlus:
"If You Fail to Plan, You Are Planning to Fail!" (mitteplaneerimine tähendab planeerimist ebaõnnestumiseks).
Nii "ennekuulmatu,skandaalne ja ohtlik" kui see ka ei tundu. Ainus realistlik viis Ukraina seatud eesmärke täita on siiski limiteeritud sõjaline sekkumine (treening ukraina pinnal, õhukaitse, kui aru ei saada siis ka pommitamine). Riskivaba see kindasti ei ole, aga riskivabalt ei ole võimalik tänapäevase Venemaa kõrval enam elada. Ja kõik lühiajalisi riske minimaliseerivad käitumisnormid tegelikult tõstavad pikaajalisi riske.
Ehk vastav diskussioon: kui kaugele me siis läheme ja kuidason hädavajalik ära pidada. Esmalt kõigi NATO riikide sees ja seejärel ühiselt.
Kokkuvõttes on ju asi lihtne:
Aeg lootusteks et Venemaal saab toss otsa ja konflikt vaibub ise on möödas (narr võis see lootus algusest saadik olla, aga nüüd peaks see olema kõigile selge). Kui Lääs tõmbab aga punase joone ainult abi andmise juures (olgu siis kasvõi 0.25% SKPst) on see tegelikult strateegilises plaanis
otsene järeleandmine Venemaale ja
de-facto Ukraina tükeldamise lubamine (eriti kui relvaabi struktuur ei muutu tundmatuseni - sisaldades suurel hulgal hävituslennukeid, tiibrakette, ATACMSied jms).
Igasuguse sõjalise sekkumise välistamine ei tähenda ju, et meile sõda ei tule. Tähendab vaid seda, et vastane valib selleks eskallatsiooniks siis ise endale soodsaima koha ja aja (näiteks baltikum circa 2030). Kõik praegused (tegelikult veel üsna madalad) riskid tuleks ikka koju kätte, ja märgatava intressiga! Siis poleks Läänel ka enam mugavat vabandust, "et miks me üldse peaks selle Ukraina pärast nii palju võimlema" (jutt mis ka siin foorumis aegajalt kõlab). Hetkel on tõesti selline olukord kus
de jure saab seda jura ajada - Baltikumis seda juttu aga enam ajada ei saa, tunnistamata et kollektiivkaitset tegelikult ei eksisteeri (mis muuseas ei pruugigi olla enamikele Lääne-Euroopa kodanikele nii vastuvõetamatu nagu me tahaks).
Ma ise olen täiesti veendunud, et kui kasvõi mõneriigiline rahvusvaheline koalitsioon USA juhtimisel asuks
päriselt ettevalmistusi tegema Ukraina õhukaitseks (mis tähendab ka Venemaa radarite ja õhutõrje mahasurumist) ja selle ebapiisavusel järgnvaks massiivseks pommituskampaaniaks Vene vägede vastu Ukraina territooriumil - Ei tuleks mitte mingit tuumasõda või NATO ründamist vaid Putin oleks välgukiirusel laua taga "kompromisse välja kauplemas".
Putinil puuduvad sõjalised väljavaated sellest olukorras võitjana välja tulemiseks. Sitta saaks ta keerata kuhjaga (aga siiski astmeliselt vähem kui eelviidatud 2030 a. Baltikumi stsenaariumis!) ja seda vältimatum tuleks järgnev sõjaline kaotus.
Seega need teemad ei tohiks (enam ammu) olla tabuteemad, vaid vastavat arutelu tuleks kulisside taga valjuhääselt nõuda.
Eriti meile, kes peaks arvestama, et kui üldine konsensus saab olema "kindel ei!" oleme loosungitest ja kinnitustest hoolimata just meie need, kes järgmisena draakoni hammaste vahele lükatakse.
Bavovna 
