www.militaar.net

Ma kahtlustan, et küsija on silmas pidanud linna, mille nimi tuletab "tõlkimatus sõnademängus" kolme soome-ugri keelegruppi kuuluva rahvuse esindajat.

Kuna aga uut küsimust mõistatada ei viitsi, siin palun minu arvamist "külm" "soe" stiilis vihjeks lugeda...

Päris häda kohe. Oleks nii Itaalia kui Austria-Ungari õiged, siis sobiks Veneetsia või Trieste.
The centre of the military development was at the beginning in Venice but after the proclamation of the Independent Venetian Republic in 1848 it was moved to Trieste where also the Military Navy Academy was active for the period of ten years. After 1856 Pulj became the most important Austrian military port and as well as the military navy base hosting practicaly all the most important Austrian military navy institutions. The ports of Šibenik and Boka Kotorska also hosted military navy bases, Rijeka was since 1865 the seat of 4-year Navy Military Academy.
Itaalia vist pole oma mereväe põhibaasist kunagi ilma jäänud. Jääb Austria-Ungari, kelle baas läks ilmselt Jugoslaaviale. Pula ja Kotor on nüüdseks välistatud. Šibenik või Boka Kotorska?

EOD kirjutas:Päris häda kohe. Oleks nii Itaalia kui Austria-Ungari õiged, siis sobiks Veneetsia või Trieste.
The centre of the military development was at the beginning in Venice but after the proclamation of the Independent Venetian Republic in 1848 it was moved to Trieste where also the Military Navy Academy was active for the period of ten years. After 1856 Pulj became the most important Austrian military port and as well as the military navy base hosting practicaly all the most important Austrian military navy institutions. The ports of Šibenik and Boka Kotorska also hosted military navy bases, Rijeka was since 1865 the seat of 4-year Navy Military Academy.
Itaalia vist pole oma mereväe põhibaasist kunagi ilma jäänud. Jääb Austria-Ungari, kelle baas läks ilmselt Jugoslaaviale. Pula ja Kotor on nüüdseks välistatud. Šibenik või Boka Kotorska?

Õige vastus on tegelikult käes. Antud juhul pidasin silmas Veneetsiat.

Riikidega on selline nüanss, et Austria ja Austria-Ungari pole päris üks ja seesama. Kuni 1867. a-ni oli Austria, siis algas Austria-Ungari. Ametlikult olid need nimetused keerulisemad, mulle endale meeldivad mitteametlikud nimed Tsisleitaania ja Transleitaania.

Ehk siis, Veneetsia oli Austria peabaas vist ikka a-ni 1849. Siis viidi peabaas tõesti pingelise asukoha tõttu Pulasse. 1866 anti Veneetsia Itaaliale. Ja siis 1867, nagu öeldud, sündis Austria-Ungari.
Viinis on praegu üks ütlemata tore näitus, sealt ka kogu seda teavet:
http://www.wienmuseum.at/de/ansicht/aus ... -meer.html

Itaalia baaside tähtsuse võtsin siit:
http://www.regiamarina.net/detail_text. ... =124&lid=1

Vastus oleks eeldatud seega Austria, Itaalia ja Veneetsia. Minu viga, et küsisin riiki, mitte riike.

EOD, küsi.

Seal Aadria mere ääres juhtus 19. ja 20. sajandil tõesti nii mõndagi. Riigid tekkisid ja kadusid üksteise järel.
Kui juba jutt meresõja peale läks, siis küsiksin kahe Eesti väikesaare nime, kus EW ajal oli sõjaväekomandantuur. Loodetavasti termin "väikesaar" on nende saarte puhul korrektne. Mõni küla seal ikka oli.

Naissaar ja Aegna...

Kähku tuli ära. Jätka.

Ennast ise üles haipinud "parim lennukikonstruktor" Jakovlev sattus peale suure sõja lõppu ühe suure tehnilise probleemi ette, mille ta oli juba Jak-1 loomisega ette programmeerinud.
Mis probleemist on jutt?

Kehvapoolsed mootorid, mis vahest pritsisid õli klaasile?

Kehvapoolsed mootorid olid jah üks probleem - samas isegi NSVL-s poleks selle eest lennuki loojat süüdistanud, vaid ikka mootoritootjaid.

Umm, raske küsimus... Jak-1 oli siuke lennuk, millega lendurid eelistasid avatud kabiiniga lennata, sest alla kukkudes polnud seda võimalik avada. Siis oli eri Jak-idel probleeme pneumaatiliste seadmetega, mis olid küll kergemad kui hüdraulilised aga paraku märksa vähem töökindlad. Üks vahva agregaat mida saksa lennukitel polnud, oli kabiinis asub käsitsi pumbatav õlipump, mida pidi enne starti vähemalt 25 korda pumpama. Või mõtlesid lennuomadusi? Jakid olid üsna kiired horisontaallennul aga tõusukiiruselt jäid konkurentidele alla.
Äkki panin miskit täppi

Küsimusele vastuse saamiseks tuleb läbi lugeda Solonini "Rahulikult magavatel lennuväljadel".
NSVL lennuväele oli omane tohutu avariilisus ja erilist lagunemist näitasid üleks Jakovlevi hävitajad, millede lennuomaduste üks aluseid oli kerge kaal, mis sõja aja tootmiskvaliteedi juures tuli pahatihti tugevuse arvelt. Peale sõja lõppu avastati, et kuigi sakslased enam ei lennanud, siis kaotused jäid.

Aga kuna küsimus jäi vastamata, siis ka uus küsimus kodusest lugemisvarast:

Supermarine Spitfire, millele lääne populaarteaduslikus meedias on omistatud vaat et imeomadusi (elliptiline tiib jne) oli oma loomise ajal mahajäänud kontseptsioon. Messerschmitt-109 aga mitte. Milles seisnes nende lennukite põhiline kontseptsiooniline erinevus?

Spitfire oli nn "vana" hävitaja, hiiglasliku tiivapinna ja vastavalt tillukese koormusega pinnaühikule.Kui mälu ei peta, siis kuskil 22 ruutu oli seda pinda. Bf-109 aga oli uue põlvkonna masin, suure erikoormusega tiiva pinnaühikule ja kuue-seitsme ruutmeetri võrra väiksema tiivapindalaga. Koos kõige sellest tulenevaga.

Vastus on jah õige.
Täpsustades, et Spitfire oli tegelikkuses Hurricanest mitte väga suur edasiminek - suure tiivapinnaga (st väikese tiiva erikoormusega) lennuk aeglaseks lahinguks horisontaaltasapinnal, Me-109 oli aga väikese tiivapinnaga (st suure erikoormusega) lennuk dünaamiliseks vertikaalmanöövriks. Kahtlustan, et see oli tegelikkuses ka peamine põhjus, miks "messeril" õnnestus pikeerimisel Spitfiredest lahti rebida - tema õhutakistus oli lihtsalt väiksem, mitte see karburaatori jutt, mida History Channel tüüpi kohtades kõikide hädade põhjuseks tuuakse. Et Spitfire sai võrreldavaks masinaks "messeriga", selle põhjuseks pole mitte elliptiline tiib, vaid piisavalt võimas Merlin mootor. Merlini mootor aga polnud midagi imepärast, vaid tänu lääne üleolekule naftakeemias tehti see tavalisest suurema ülelaadimisega. Edasine on lihtne, Spitfire edu saladus oli tegelikult piisavalt võimas, kuid samas piisavalt kerge (mida oli võimalik saavutada üksnes ülelaadimise, mitte mootori suurendamise abil) mootor, mis suutis seda mahhiinat piisavalt kiiresti vedada.

Tegelikult elas see "brute force" kontseptsioon isegi peale suurt sõda, kui horisontaalmanöövri kontseptsioon oli ammuilma koos sõjaeelsete lennukitega unustusse kadunud, näiteks 1946 relvastusse võetud Spitfire Mk24, mis oli varustatud 2050 hobujõulise Rolls Royce Griffon mootoriga, mis arendas kiirusi kaugelt üle 700 kmh.

Küsiks sedapuhku siis nõukogude laevastiku kohta. Ühe ametikoha täitja kandis nõukogude laevastikus mitteametlikult nimetusi dust, himar või kitajets? Mis oli selle ametimehe ametlik nimetus? Nimetusi oli teisigi, kuid need oleks juba liiga otsesed vihjed...

Ma täpset auastet ei oska nimetada aga mingi keemiaohvitser ta oli. Himar siis nagu Himik - keemik.