www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas:Itta peaks olema läinud toorliha, külmutatud kujul. Venemaal oli endal samasuguseid haisvaid vorstivabrikuid piisavalt.
Või on keegi Eesti vorste seal poes näinud?

Piiterisse, või täpsemalt Leningradi, läks tol ajal, õhtul komplekteeriti, et hommikuks kohal oleks, tootevalik seinast seina. Kuhu seal täpsemalt edasi läks, kes seda teab.
Tolleaja olusid tuleb vaadata/arvestada märksõna -> Toitlusprogramm raames.

nuhk.Albert kirjutas:Kolhoosis kasvatatud teravili-juurikad võisid keemiat kohati tänapäevasest rohkem sisaldada. Lihtsalt tehnoloogia ja töö omapära tõttu sattus mõnele maalapile väetist-mürki topelt ning samas mõni põllusiil jäi hoopis ilma. Kuid tänapäevasest erinevalt sõi rahvas valdavas enamuses omakasvatatud juurikaid, potipõllundus oli levinud ja isegi väikelinnas omati väikest peenramaad. Põhiline toit oli looduslähedasem ning ilma keemiata.

Mis aga lihasse puutub, siis igatahes tolleaegne sealiha oli parem (kui õnnestus saada) tänapäevasest. Sest siis ei olnud kasvuhormoone ning muud jama mis sea õhupallina paisuma paneb ja kiirelt kaalu juurde annab. Kui õnnestub talus vabalt kasvanud sealiha tükk saada, siis võta ka poest tükike ja pane koos ahju - vahe on mäekõrgune. (Ääremärkusena - gurmaanid peavad parimaks metslooma liha, sest on kasvanud mitmekülgse toiduga ja looduslikus keskkonnas).

Kui aga võrrelda noorte füüsilisi võimeid, siis näiteks alevikus kasvaval noorel ei olnudki toas midagi teha - telekast ju midagi vaadata ei olnud ja raamatuid sai kehvade ilmadega niigi tülgastuseni loetud. Üksi kodus konutada ei viitsi ja nii sai omasugustega õues trallitatud. Talvel suusad-kelgud-uisud, suvel jalgratas või niisama lipatud ja turnitud. Lihtsalt olude sunnil sai rahmeldatud ja enne magamaminekut kõhu ägisemiseni täis pugimine küll mingit rasva ei tekitanud.

Kogu see võrdlus on mõneti vägivaldne. Olud ja kombed on muutunud kuid inimloomus samaks jäänud. Siis nõudis lodev eluviis teatud eneseületust, nüüd vastupidi. Ja üldse - vanasti oli lumi valgem, rohi rohelisem ja mesi magusam... Vähemalt minule tundub nii.

Täiendus:
Tänapäeval massiliselt levinud allergia peapõhjuseks ei pea mitte niivõrd keemiat vaid liigset puhtust. Kui õieti mäletan, siis inimene kannab pidevalt kaasas üle kilo baktereid. Enamasti seespool, välimised hävitatakse liigse pesemisega. Mõõdukas räpasus tugevdab organismi, heaks näiteks on kehval järjel perede lapsed - näljas, pesemata ja paljad kuid terved kui purikad. Seega - kui tahad terveid lapsi ja ise terve olla, siis ära liig steriilselt ela.

Keemiaalane võimekus on tänapäeval oluliselt suurem, samas tootmine on oluliselt puhtam, kontroll on ühtlasem ja pretensioonide esitamise võimalus on oluliselt parem.
Allergiate levimise taga on ilmselt mitmed üheagsed põhjused, keemia, "liigne" puhtus, muutunud elustiil jne.

Kapten Trumm kirjutas: Lihtsalt see "valitud lihatükk" on täna suuresti fiktsioon.

Käegakatsutav ja konsumeeritav tõsiasi ei saa mitte kuidagi fiktsioon olla.
Nõukaajal absoluutselt puudus (mina ei näinud poeletil mitte kordagi), enne ja pärast nõukaaega on suures valikus ja piiranguteta. Küsitakse veel, et ehk tahate ka masinast läbi lasta..

Kristalselt aus olles oli siiski 60-ndate lõpus ja 70-ndate algul nähtud(varasem aeg minu mälus puudub)... hulluks läks asi "päris lihaga" minu mäletamist mööda vast ikka alles 80-ndatel, eriti teises pooles. Ja sedagi neile, kel puudus maavanaema ja kes pidid puht kaubanduse najal elama.

Nõukaaja omapära oli selline - poed tühjad, kuid külmikud täis. Märgusõna - tutvused. Kellel sõber kaubabaasis, kellel sugulased maal...
Rahvasuu rääkis, et kõrgeim karistusmäär ei ole mahalaskmine, vaid kõigi tutvuste äravõtmine viieks aastaks. Inimene määratakse vaiksele hääbumisele.

Aru ma ei saa, mis kuradi virin igal pool nende hamburgerite ümber käib. Mis suutäiel häda on?
Balti jaamas vahetevahel süües olen kuulnud kolleegidelt märkusi sellise toiduvaliku pärast, ise aga pugivad kuivi pärmitaigna viineripirukaid. Mõni on julend ka tšurbanitelt miskit beljassi osta ja pärast pool sõitu rongi peldikus veetnud.

Või on Eestissegi tekkinud kaadrit, kes tööle minnes ja koju tulles MacDonaldsist läbi käivad, nagu Ameerikas, mille nägemisest se hamburgerivastane zajopp tekkinud on?

Muidu need vöökohad on seotud pigem hea-parema kättesaadavusega. Kuni polnud krooni ja krõpsud-küpsised olid vaid valuuta eeest ja rubla eest ei saanud midagi, püsis rahvas vormis. Nii kui kroon tuli, hakkasid tüdrukute pepud kumeramaks minema.

Soobel kirjutas: Kuni polnud krooni ja krõpsud-küpsised olid vaid valuuta eeest ja rubla eest ei saanud midagi, püsis rahvas vormis. Nii kui kroon tuli, hakkasid tüdrukute pepud kumeramaks minema.

Isiklik kogemus räägib vastupidisest. Kui ei pidanud enam igat rublasolki sisse ajama, läksid kaal ja enesetunne kiiresti normi.

Lemet kirjutas: kes pidid puht kaubanduse najal elama

Teistsugustest me ei saagi rääkida, et võrdlusmoment õige oleks. Võrrelda tuleb puhast ja ausat kaubandust, mitte nihverdamist.

Lemet kirjutas: Kristalselt aus olles oli siiski 60-ndate lõpus ja 70-ndate algul nähtud

Nähtud siis mida? Praeguste lettidega võrreldavaid?
Või siiski paroodiaid? Et kui praegu on mõne liha küljes moe pärast pisut pekki, siis tollal oli mõne peki küljes moe pärast pisut liha.

Nii kui kroon tuli, hakkasid tüdrukute pepud kumeramaks minema.

Pigem ikka selliselt, et - " ... hakkasid tüdrukutel pepud vormist välja minema (laiali valguma e. amööbistuma)."

Nähtud siis mida? Praeguste lettidega võrreldavaid?

Praeguse aja lettidega loomulikult mitte, küll aga ei saa mina siiski väita, et pole nõuka ajal

poeletil mitte kordagi

liha näinud. Ilmselt piirdub lugupeetava mäletamisaeg lihtsalt lühema ajaga kui minul. Ja kui ma toidukaubastus autojuhina töötanud taadi jutte meenutan, tuleb tõdeda, et ilmselgelt oli 50-ndate lõpp ja 60-ndate alguse valik linnakaupluste lettidel veelgi rikkalikum. Näiteks puudub minu mälust toidupoes täielikult kalamari ja suitsuvorst, milliste poodivedamisest taat pajatas. Nagu ka sellest, et kombinaadist sai peale võetud saatelehest suurem kogus vorsti, mis siis mõnes poes müüki läks ja mille eest tuli raha, millest naine midagi ei teadnud.
Ja veel noistsamadest 50-ndatest ja sellest, mis "head" oli- kandealustel hommikune pitsiga viinamüük meenus seda juttu siin kribades. Mis nii mõnegi mehepoja hommikuse olemise inimlikumaks muutis.

Seda kalamarjakest oli ikke küll. Mustamäel Ehitajate tee väikeses "gastronoomis" seisis letil kaks kõrget neljakandilist juudiplekist konservi, mahutavus kusagil 8-12 kg. Üks oli must, beluuga kalamari, teine punane, mingist lõhelisest pärit.
Mäletan et hind oli krõbe. Must maksis 80 rubla kg, punane 60. 1960-ndate alguses oli koristaja-kojamehe palk 45 rubla. Kui aga luuale sai teise võru pääle, tõusis palk 60-ni.
Suitsuvorste rippus liha leti taga konksude otsas kümmekond sorti. Poolsuitsust mis oli külmletis rõngas-virnades rääkimata.
Mu kadunud taat kes armastas õllekest kuumaks aetud vorstijupiga, kurtis ikka et seda rublast lambalihast Krakovi poolsuitsu on natuke piinlik osta, (kilo oli rubla kümme kopikat), ja taat ise juhtival tööl.

Sho kirjutas:

Soobel kirjutas: Kuni polnud krooni ja krõpsud-küpsised olid vaid valuuta eeest ja rubla eest ei saanud midagi, püsis rahvas vormis. Nii kui kroon tuli, hakkasid tüdrukute pepud kumeramaks minema.

Isiklik kogemus räägib vastupidisest. Kui ei pidanud enam igat rublasolki sisse ajama, läksid kaal ja enesetunne kiiresti normi.

Isiklikke kogemusi on palju. Minu oma räägib sama, mis Sooblil. 20 a tagasi oli ülekaaluline teismeline pigem erand kui norm, praegu kipub ülekaalulisus normiks olema.

Sho kirjutas: Või siiski paroodiaid? Et kui praegu on mõne liha küljes moe pärast pisut pekki, siis tollal oli mõne peki küljes moe pärast pisut liha.

No ei mäleta ma vene ajast nälginud nägusid ja üldiselt levinud toidupuudust. Ju siis poed, mida mäletan olid ulmeliselt varustatud(Pärnus Rae, Raeküla, Olevi, Viiburi, Jelgava, Siaulai). Jah, leivasaia järgi pidi kella peale minema kui sooja tahtsid, jah, töölt tulijatele kippus jääma kõvem sai. Tõsi küll, siis leib ja sai ei seisnud poes, varustatuna n päevase säilivusajaga. Liha ja vorsti õnnestus mul neist ülalnimetatud poodidest isiklikult osta tavapärasel moel ja seda ilma erilise sabata. Liha pekisisalduse kohta tänapäeval on eelpool juba kirjutatud.

Jäin siin selle ülekaalulisuse ja noore vohava tselluliidi teemal mõtlema- 70-ndate teine pool ja toonase keskkooli klassid- meil oli kuskil 28 inimese peale vaid üksainuke ülekaaluline noorsand(temagi tervislikel põhjustel, mitte eluviiside tõttu) ja veel üks, keda patuga pooleks vähe priskemaks kannataks pidada, tüdrukutest polnud ühtegi vormist väljavalgunut. Kehalisest kasvatusest vabastatuid poiste hulgas peale selle ühe samuti mitte, normide täitmisega said kõik osalejad hakkama. Samas ei saa öelda, et tegu oleks olnud mingi eriliselt sportliku seltskonnaga. Paar aastat tagasi järeltuleva põlvkonna põhikooli lõpuaktusel täheldasin silmaga märgatavat ülekaalulisust märksa rohkem, seda nii poiss- kui tütarlaste hulgas.

Noh, see kehaline degradeerumine pole ainult päästerõngad vöö ümber, ka täiesti normaalkaaluliste hulgas on jõuetuid isendeid kenake kogus tänapäeval. Vabastatud kehalisest allergia, skolioosi, luude hõrenemise jne tõttu, 10 km kiirmarssi väikese 20 kg patrullkotiga ja kogu moos mõneks ajaks (ise näinud kohe hulgi taolisi).

Jah, leivasaia järgi pidi kella peale minema kui sooja tahtsid, jah, töölt tulijatele kippus jääma kõvem sai. Tõsi küll, siis leib ja sai ei seisnud poes, varustatuna n päevase säilivusajaga.

Minu rida oli meie 2-3 lehmaga "talu" lehmadele leiva toomine poest, kuskil 14.00 paiku kui kolhoositöö lõppes - sai kaks suurt turuvõrku täis laotud ja müüjad ei kehitanud õlgugi - seda odavamat, ümbetöödeldud leiba sisaldavat 12 kopkast vormileiba nagunii keegi eriti ei ostnud ("inimese leib" oli 16 kopkat).

mutionu kirjutas: Isiklikke kogemusi on palju. Minu oma räägib sama, mis Sooblil. 20 a tagasi oli ülekaaluline teismeline pigem erand kui norm, praegu kipub ülekaalulisus normiks olema.

Tuleb vahet teha sundmenüül ja vabatahtlikul menüül. Kui inimene jätkab harjumuspärast rämpsu tarbimist (mis nüüd on üle kolinud kirevasse pakendisse), siis on see tema probleem.
Erinevalt nõukogude ajast on meil juba võimalik valida, mida sisse ajame.

mutionu kirjutas: No ei mäleta ma vene ajast nälginud nägusid ja üldiselt levinud toidupuudust.

Aga ülesöömisest tingitud "näljapaistetust" mäletad?
Aga jah, et kui ikka poest kõva saia saada oli, siis toidupuudust polnud? Ka niimoodi võib arutleda..
Neegritel on veelgi hullem.

mutionu kirjutas: Liha pekisisalduse kohta tänapäeval on eelpool juba kirjutatud.

Mida saab kirjutada liha pekisisalduse kohta?
Liha on liha ja pekk on pekk. Kuigi mõned millegipärast armastavad ka läbikasvanud liha..

Vorst ja muu säärane ei ole liha. Tegemist on lihasisaldusega tootega.

Sellega seoses kaldun ma arvama, et ka Lemeti jutud sellest, et ta on poes liha näinud, viitavad valestimõistmisele.
Ka mina olen nõukogude poes näinud lademes vorste ja pekki.
Aga vaat liha ei ole näinud.
Üldse nägin ma nõukaajal liha väljaspool kodu ja erapidusid ainult kaks korda, siis kui juhuslikult restorani sattusin.
No ja loomulikult ka kinnistes kaubandusasutustes. Aga jutt saab käia ikka ainult avalikust ja üldligipääsetavast kaubandusvõrgust.

Isiklikke kogemusi on palju. Minu oma räägib sama, mis Sooblil. 20 a tagasi oli ülekaaluline teismeline pigem erand kui norm, praegu kipub ülekaalulisus normiks olema.

Vaadake! Norm kujundatakse enamuse järgi ja seega on see ajas muutuv. Näiteks seesama kehamassi indeks tekitati meie arvepidamisse 90-ndate algul ning kuna meil endil polnud taolist väärtust seni kasutatud, siis võeti aluseks Soome, kui meile kõige lähema naabri, vastav väärtus. USA-s on selle sama indeksi normväärtused märgatavalt kõrgemad, ehk siis - mida lääne poole seda suurem number. Rahvakeeli öeldes - mida lääne poole, seda rohkem rasvas.

Ja fakt on fakt, et ülekaalulisus ja kehalise võimekuse allakäik on viimase 20 aasta jooksul olnud märkimisväärne. Ja sellel kõigel on otsene seos nii toitumise, kui eluviisiga. See on samuti fakt.
Mis erinevatesse allergiatesse puutub, siis nende võidukäik ja aina nooremas elueas ilmnemine on samuti tõsiasi. Üldiselt võib öelda, et - inimesed on reklaami ohvrid. Olete ju isegi TV-s/raadios tülgastusesni kuulnud teksti, mis lubab erinevatele hügieenitarvetele vaata-et 100%-list bakterivabadust jne., jne. Veel 10 aastat tagasi polnud see Eestis probleem, kuid praegu juba on see selleks kujunenud. Täpsemalt - allergiad lausa tavapärastele olmeainetele ja, mis eriti katastroofiline, erinevad haavainfektsioonid kirurgiaosakondades, mis on otseselt tulenevad liigbakterivabast elust, kus keha ei saa enam elementaarsegagi hakkama.
(Läänes sai rahva immuunsüsteem katstroofilise põntsu pealesõja ajal, kui massiliselt segati penitsiliini, mida imeravimiks peeti, kõikvõimalike hügieenivahendite ja isegi toiduainete hulka. Ikka selleks, et saavutda seda kiidetud bakterivabadust, mida meile praegugi reklaami abil uksest ja aknast peale surutakse. Keskkonnas töötusid välja antibiootikumidele tundetud või vähetundlikud mikroorganismid, millistel olid endistega võrreldes hoopis-hoopis "teravamad hambad". Samaaegselt kadus isenditel vastupanuvõime isegi endistele bakteritüvedele. Eesti elanikkond jäi toona sellest kõigest kõrvale ja lausa tragikoomiline oli 90-ndate alguses lääneriikide haigemajades näha suremas inimesi operatsioonijärgsetesse tüsistustesse, milliste põhjuseks olid mikroorganismid, millised meil siin Eestis täiesti kahjutud olid. Praeguseks on olukord hakanud meil selles valdkonnas nende kiidetud lääneriikidega ühtlustuma. Ja ikka on selle taga seesama reklaam - s.t. suurema kasumi jahtimine inimeste psüühika mõjutamise abil salakavala reklaamiga.)

P.S.
Ja mis jama see on, et kui keegi ütleb midagi, et ka toona võis miskit paremini olla, kui praegu, siis kukuvad teatavad tegelased tänitama ja vaata-et rahvavaenulikkuses süüdistama, et kuidas ikka üleüldse julges keegi miskit taolist öelda.
Vaatame ikka faktidele näkku ja tunnistagem seda, et mõned asjad olid ka siis paremad, mõnikord isegi tunduvalt paremad.
Mul on millegipärast tunne, et need kõige suuremad liiduaegse elu kritiseerijad on patoloogilisest enesekindlusest pungil tüübid, kes ise sellest ajast vaid kellegi juttude põhjal teavad, kes omakorda seda kellegilt kuulnud olid.
Mõne taolise tegelase arvates võiks olla elu toona ikka üks lausa piin, viletsus ja vaevu elusolek olnud. Mida krdit? Elati ka siis, ja normaalselt elati. Lihtsalt pingepunktid ja taussüsteem olid teised. Ka siis armastati, abielluti ja tehti lapsi, elati oma elu, sai ennast teostada nii loomingus, enesekujundamises jne., jne. Mõne meelest olla sellel ajal inimesed just-kui tänavatel näljakurnatusest paistes ringi roomanud ja kommunistide tallalakkujad nende turjal terasogadega piitsa vibutades lõbusõitu teinud. Jah, tõsilugu see, et "Vaprad ja ilusad"-stiilis see elu ei käinud, aga inimesed olid tunduvalt vähem neurootilised, oli ikka määratult suurem kindlustunne homse päeva suhtes ja, kui ikka ise mingi kuritegelikult konstitutsiaalne luuser ei olnud, siis oldi ilma ülejõukäiva ponnistuseta elus, mida praeguses ühiskonnas mitte just väita ei saa. Eelneva tõestuseks on ka viimase 20 aasta jooksul mitmekordistunud enesetappude suhtarv Eestis.
Ühe sõnaga - kui teema nimetuses esitatakse küsimus ja keegi foorumlastest suvatseb oma ausat arvamust avaldada ning selles ajas seda või teist head või, mis veel hullem, praegusest paremat leida, siis ei tasuks neile hagijakarjana, kui rahvavaenlasele ja riigivastasele, kallale karata. See kirjapandu on olnud lihtsalt selle foorumlase arvamus. Seda enam, et - vaadake ikka natuke ka iseenda peale, et kas ikka ollakse selle aja kohta nii kompetentne, et teisi verbaalselt pihuks-põrmuks teha üritada.