iFly kirjutas:Mis Türgi hotell?
Kui Mustamäe esimene ots sai valmis ehitatud, tuli santehnikuil aeg-ajalt tegeleda ääreni täis situtud kraanikaussidega, kuna WC potis hapendati kurke. Ka vannis peetav siga polnud teab mis imeasi.
Nojah, kui me juba nende mägedeni jõudsime, siis meenub üks lugu, kui majavalitsusse laekus teade, et ühes korteris korsten kohe üldse ei tõmba. Majavalitsuse inimene ajas küll algul silmad punni - mis kuradi korsten? Sel aadressil on ju uus üheksakordne maja? Igaks juhuks otsustas siiski töömehed asja uurima saata. Mingi ventilatsioonijama äkki? Läksid siis töömehed kohale. Ukse avas üks äsja ida poolt siiamaile saabunud babuulja, kes murelikul ilmel seletas, et tal suur häda, tahtis süüa teha, aga pliit üldse ei tõmba, ajas terve korteri ainult suitsu täis. Kutsus mehed kööki, tõmbas gaasipliidi praeahju ukse lahti ja näitas poolpõlenud tahmaseid puuhalge seal sees...
Või siis teine lugu. Kes seda nüüd enam päris detailselt mäletab, juhtus see võibolla juba isegi enne sõda. Või siis üsna varsti peale sõda. Ühe eestiaegse kortermaja kojamees avastas ühel kenal päeval, et keldris on uputus. Solk lahmab põrandal ja hais ka muidugi vastav. No selge - kanalisatsioonitoru ummistus. Võttis siis selle toru lahti, urgitses, urgitses... Sai lõpuks kätte hea hulga partjankasid, trussikuid, maikasid ja ehk veel muudki. Viis lõpuks selle haisva puntra välja prügikasti, läks oma korterisse, pesi ennast puhtaks. Ja siis korraga nõudlik koputus uksele. Ukse taga seisis üks äsja majja kolinud kultuuritoojast ohvitser, kes avaldas rahulolematust majas pakutavate teenuste kiiruse üle. Et tema visanud juba eile õhtul oma pesu tsentraalpesumasinasse, kõik läks ilusasti veega alla, aga miks pole talle ikka veel puhtaks pestud asju tagasi toodud?
Vannis sigade pidamist ei oska kommenteerida. Aeg-ajalt üks tuttav pere toob oma kaks siga minu juurde hoiule, kui ise reisimas käivad. Mina pean neid köögis. Praegugi teised seal. Kui kööki lähen ja nad parajasti ei maga, siis teevad uik-uik-uik ja küsivad kurgijuppi või salatilehte. Üllatavalt intelligentsed tegelased on. Ühesõnaga, siga on siga. Olgu siis kodu-, mets-, tüügas-, okas- või meri-
.
Aga rääkides veel linnaloomadest, ega see polnudki väga ammu, kui mõnes Tartu linnaosas võis vaiksel suvehommikul lausa mitmelt poolt kuke kiremist kuulda. Ja kes kohalike oludega rohkem kursis, peaks hästi mäletama neid Saekoja tänava otsas elanud mustlasi, kes veel vist selle sajandi algulgi hobusega ringi sõitsid. Päris kentsakas oli vaadata, kuidas hobune, kummiratastega vankrilogu järel, mööda Turu tänavat liikus, vanamees röötsakil vankril, jalad üle ääre rippu. Kas ta sealjuures kaine ka oli, selles võib pisut kahelda
. Üheksakümnendatel karjatasid mustlased oma hobust tihtilugu tollase Raua tn. pritsimaja taga haljasalal. Mul ema töötas tol ajal sealkandis ja tema töökoha aknast oli see hästi näha. Ja siis ühel päeval märkas, et hobune külili maas ja kuidagi väga kahtlaselt vagusi. Veidi hiljem ilmunud mehed kohale ja... Ühesõnaga, kuri kahtlus leidis kinnitust - suksuke oligi lahkunud. Nülitud ja tükeldatud tema maine keha sealsamas. Kuhu see viidi, ei tea. Ei välista, et läks nt. burksikotlettideks. Ainult pea oli millegipärast maha vedelema jäetud. Varsti oli mustlastel aga juba uus hobune. Meediasse see lugu ei jõudnud, kuigi paljud nägid. Juhtuks midagi taolist tänapäeval, siis oh seda kisa, mis sellest tõuseks. Ületaks küllap vist rahvusvahelise uudiskünnisegi.
http://kinogo.eu/13659-afera-serial-2021.html
