www.militaar.net

Saaremaa sadamast on leitud sadu lõhkekehi
Saaremaal asuva Mõntu sadama süvendustööd on toonud päevavalgele sadu lõhkekehi, mille on sinna jätnud viimase maailmasõja ajal punavägede eest taganenud Saksa sõdurid.
Eesti seni kõige suurema siruulatusega ekskavaatori juht Meelis Elbre on oma tööst Mõntu sadamas vaimustuses – iga päev toob uusi üllatusi, eile sai ta merepõhjast kätte neljasajanda lõhkekeha.
«Olen Sõrve kohta üsna palju lugenud ja siia tööletulek pakkus mulle tõsist huvi,» rääkis 27-aastane Virumaa mees Elbre Meie Maale. «Siit on ajaloo vältel palju üle käinud, minu jaoks pole siin kaevamine lihtsalt töö, vaid nauding.» Tema ekskavaatori haardeulatus on 17 meetrit jakaevesügavus 14 meetrit.
Pakendis mürsud
Saaremaa päästeteenistuse lõhkekehade spetsialist Ranno Aau viis ainuüksi üleeile ennelõunal Mõntust ära 12 suuremat, 105-millimeetrist ja kaks 81-millimeetrist miinipilduja miini.
Kuressaare Ehituse töömehed, kes aitasid lõhkekehi kallurauto kastist ja ekskavaatorikopast välja võtta, rääkisid, et mürsud olid veel pakendis, miinid kolmekaupa kastis.
Kõige rohkem oli miine vana kaiosa juures ja ühe auto laadimisel tuli välja ligi70 lõhkekeha.
Saksa päritolu mürskude kohta pakkus ajaloolane Bruno Pao, et need võisid sakslased 1944. aasta sügisel Sõrvest taganedes merre uputada.
Kaasa võeti vaid inimesed ja isegi hobused lasti taganedes maha.
Veel on sadama akvatooriumi süvendamisel välja tulnud ilmselt sõjaväebaaside ehitamise ajast pärit tsemenditünne, armatuurrauda, punaseid telliskive, raudteerööpaid, vagunirattaid, rääkimata uuematest asjadest, nagu kahveltõstuk ja hapnikuballoon.
Palju ohtlikku kraami
Meelis Elbre on Sõrves ringi käies kogenud, et seal on sõjast veel palju ohtlikku järel.
«Kui sa metsas liikudes just kaitsekraavi kõhuli ei käi, siis pommiauku kindlasti,» rääkis ta ja meenutas, et Stebeli patarei juures kolades lõi ta mürsu otsa varba ära. (PM)

Vaino Kallas
14.04.2005 11:21
Teatavasti võtsid Sõrve lahingutest (25.10. kuni 24.11 1944) osa ka Pärnumaalt lennuväe abiteenistusse võetud noormehed. Siinkirjutaja oli oma õhutõjesuurtüki rühmaga kuni 22. novembrini Mõntu sadama kaitsel ja panen kahtluse alla ajaloolase Bruno Pao arvamuse, et sakslased võisid Sõrvest taganemisel lahingumoona ise merre uputada.
Mõntu sadamas lahingumoona ei hoitud. Varustuse juurdevedu toimus Vindavi (Venspilsi) sadamast praamlaevadel öösiti. Päeval laaditi laskemoon ja muu varustus autodele ja veetsi otsekohe rindele, väeosadesse laiali. Pealegi ei jätkunud sakslastel laskemoona. Kuue viimase päeva jooksul toimunud lahingutes kulutati 1639 tonni laskemoona. Alates 21. novembrist transporti Mõntu sadamasse enam ei toimunud. Kuna Mõntu langes 23 novembril venelaste kätte, moodustati üksuste evakueerimiseks laadimispunktid Sääre piirkonnas, üks idas, teine läänes. Nende laadimispunktide kaitseks loodi kaitseliin “Raudne värav”.
Mis puutub hobuste hukkamisse, siis osa neist hukkus 23. novembri öösel, jäädes taandumisel Iide küla alt Sääre randa venelaste kahuritule alla. Hobuseid kasutati põhiliselt suurtükkide veoks. Neid oli aga kokku järel 22 välisuurtükki, 17 tankitõrjekahurit ja 68 õhutõrjekahurit. Viimaseid veeti aga vaid autode või liikurkahurite järel.

Mõntu sadama süvendamisel väljatulnud raudteerööpad ei pruugi olla nõukogude ajast. Mõntu sadamast Sõrve rannakaitse patareisse käis I ilmasõja ajal kitsarööpmeline raudtee, millel sõitis ka kaks auruvedurit. Vaguni rattad ja rööpad võivad olla pärit sellelt raudteelt (vt. M. Helme "Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896-1996").

Mis puutub rauteerööbastesse, siis on enam vähem kindlalt tegu I ms aegse väliraudtee jäänustega.On kurb, et keegi nende vastu huvi ei tunne peale kohaliku ainuvalitseja Undresti, kelle väitel kõik kalad meres ja rauakolu sadamas on tema oma.Ju ta oleks need pommid ka endale jätnud, kui kisa liialt suureks poleks läinud.Vanemate meeste jutu järgi visati 1941 kõik üleliigne venelaste poolt üle kaiääre ja sama tehti ilmselt ka pärast sõda.Igatahes olid mehed saksa ajal villkopaga vene vaskkopikaid sealt ammutanud.Paberrahad põletati Stebeli patarei katlamajas.Veider on see, et mingi aeg süvendati ja ehitati kai väidetavalt ümber allveelaevade jaoks.Kuidas need mürsud kailaienduse alla ei jäänud.

Isand Undrest saab rööpaid ja vagunirattaid õigusega endaomaks pidada kui tal on ametlik dokument, et ta on need ostnud endiselt omanikult, siis Tsaarivenemaalt või esimeselt Eesti Vabariigilt. Vastasel juhul lähevad leiud asjaõigusseaduse paragrahv 105 või muinsuskaitseseaduse paragrahv 30 alla sõltumata kelle maal leiud asusid. Seega oleks need riigile kuuluvad leiud. Saaremaa Muinsuskaitse Selts või selle sõjaajaloo sekstion peaks kindlasti leiud ohutusse paika toimetama, neil ka ju militaarmekk juures. Edaspidi saaks leide kusagil muuseumis eksponeerida.See oleks minu, kui selle ala spetsialisti soovitus. Kui Undrest hakkab vastu punnima, tuleks kohalik muinsuskaitseinspektor appi paluda.

Eks me homsel koosolekul aruta seda asja, aga aastase tegevuse jooksul Sääre ajalootoas pole veel õnnestunud temaga mõistliku juttu ajada.

Esialgu võiks Undertile vastavate seaduste paragrahvid ette lugeda ja väike arutelu sel teemal läbi viia. Kui sellest ei piisa siis tuleks ikkagi riigi muinsuskaiste poole pöörduda. Neil on olemas hoovad, millega põikpäist inimest mõjutada (ettekirjutused, kriminaalvastutus).