Leo Kunnas: ohvitserist poliitikuks

[A4]

Seda teemat ja (taas)tekkinud vaidlust "Kamin on süüdi- ei ole", "Kunnasel on õigus- Kunnas oli ise saamatu" vürtsitaks hea meelega nopetega nüüd juba pea legendaarseks muutunud kindral Roosimäe intervjuust Eesti Ekspressile:

Hästi lihtsalt seletades. Kui mina kaitseväelasena saan poliitilise käsu, et punktist A tuleb minna homme punkti B, siis sellega mulle öeldakse aeg, sihtkoht ja ülesanne. Aga see, kuidas ma lähen A-st B-sse, kas roomates, ujudes või Karlssoni propelleri abil, ja mis varustusega, see ei torgi kedagi teist. Seda otsustan mina. Aga meil mis toimub? Ametnikud annava ette punkti A ja B, ja siis hakkavad dikteerima, millise varustusega, mis taktikaga sinna minna. Kaitseväe ekspertidel kaob igasugune sõnaõigus kaitseväe küsimustes.

Mis on juhtimine? (loetleb püstiaetud näppudel) Sa juhid personali ning jagad ressurssi. Mind ajab alati naerma see tsiviilkontrolli asi. Kas KV täidab seadusi? Täidab! Kas KV-le eraldatud ressurss on kasutatud sihipäraselt? On! Ja see ongi kogu tsiviilkontroll. Meil aga mõeldakse, et see on see, kui tsivilistid hakkavad sõjaväelastele dikteerima, milline on taktika ja milline relvatus.



(Näitan Roosimäele kaitseministri kirja 12.veebruarist 2009, mis on saadetud KV juhatajale. Seal seisab lause "Käesoleval hetkel on käimas projekti "Investeeringute ja (suur)hangete projektipõhine planeerimise" elluviimine, mille teostamiseks moodustatud töörühma on kaastatud ka kaitseväe esindajad)

Kas see on esimene kord, kui sõjaväelasi kaasatakse?

Jah, esimene. Meie käest pole varem küsitud.

Meil on alati probleem relvastusega. Sõjaväelased ütlevad, et meil on nende ja nende ülesannete täitmiseks vaja sellist relvastust. Aga ametnikud ütlevad, et ei, teil pole vaja! Selles ongi point. Lõpuks muutub KV liivakastiarmeeks, kus otsustatakse nagu väikese lapse eest, mis ta mängib ja mis vahendid talle antakse.

A4, kuidas need nopped kogenud sõjaväelase mõtetest Sulle tunduvad Sinu enda kirjutatud ridade kontekstis? Intervjuu on minu arust nii hea, et kõlbab uuesti üle lugeda: http://www.ekspress.ee/2009/04/24/eesti ... tamata-ver

Nagu ma vist juba konkureerivas foorumis mõne aja eest viitasin, on paljud Roosimäe väited risti-vastupidised tegelikule elule. See ise-enesest seab vähemalt minu jaoks kahtluse alla suurema osa Roosimäe jutu tõsiseltvõetavusest.

Sinu poolt välja toodud hangete näide on ilmselt ehedaim näide sellest, et Roosimägi kas:
a)lihtlabaselt valetab;
b) ei oma isegi elementaarset ettekujutust sellest, kuidas kaitseväe hankeid ja ehitusprojekte ellu viiakse;

Roosimägi väidab, et kaitseväelasi on relvastuse- ja varustuse hangete läbiviimise juurde hakatud kaasama alles alates 2009. aastast ning varem nendega keegi kunagi nõu ei pidanud. Selline, ilma igasuguste konkreetsete näideteta väide jääb tema südametunnistusele.

Mina ei ole kuulnud MITTE ÜHESTKI relvastuse ja varustusehankest, mille juurde poleks kaitseväelist ekspertiisi kaasatud juba algusjärgust, samuti pole ma kuulnud MITTE ÜHESTKI juhtumist, kus ametnikud oleksid kaitseväelastele peale surunud mõnda relvasüsteemi, mida viimased ei soovi. Igasuguse elementaarse kaitseplaneerimise protsessi käigus käigus panevad kaitseväelased ja ametnikud üheskoos paika peamised võimearendusprojektid ja väevõime-eesmärgid. Seejärel ütlevad KAITSEVÄELASED, millist relvastust ja varustust nende võimete saavutamiseks tarvis on. Nimetatud relvastuse ja varustuse hanked kaasatakse mitme aasta peale ära jaotatud hankeplaanidesse ning hakatakse vaikselt hankeid ette valmistama. Enne, kui Kaitseministeerium hakkab firmadelt hinnapakkumisi võtma ja läbirääkimisi pidama, esitavad KAITSEVÄELASED hangitava relva või varustuse lähteülesande, millele hangitav vidin peab vastama. Iga relvahanke läbiviimiseks moodustatakse vastavad töörühmad, kuhu ALATI kuuluvad KAITSEVÄELASED, kes koos ametnikega käivad välismaal tutvumas toodangunäidistega, et anda kaitseväeline hinnang nende sobivusele; osalevad läbirääkimistel relvafirmadega, et hangetega kaasneks kaitseväele sobivaim hooldus- ja koolitusleping jne jne ning osalevad otsuse tegemisel selles osas, milline valitavatest relvasüsteemidest kaitseväele kõige paremini sobiks. Nii on see alati olnud ja nii jääb see ka edaspidi.

Sama kehtib ehitushangete kohta. Kui on vaja püsti lükata uus kasarmu, lao- või staabihoone, siis esitavad taaskord KAITSEVÄELASED rajatava hoone lähteülesande, kus on öeldud, mitu ja millist ruumi hoonel peab olema jne. Hanke läbiviimiseks ja projekti koostamiseks luuakse alati töörühm, kuhu kaasatakse alati KAITSEVÄELASED, kes ütlevad arhitektidele, millisel moel peavad ruumid nt kasarmuhoones paiknema, sest just nemad teavad kõige täpsemini, kus ja miks peab kasarmus olema peldik ja selline tsiviilelus mitte-esinev asi nagu relvaruum.

Arvestades seda, et Tapa VÕK-i pikaaegse ülemana tegi Roosimägi paratamatult ministeeriumiga koostööd nii Tapale uute hoonete ehitamiseks kui ka relvastuse-varustuse hangete läbiviimisel (Saksa haubitsad ja eriti Mistralid, mis on Roosimäe-suguse vana õhutõrjuja leivanumbriks), siis julgen oletada, et Roosimägi lihtsalt valetas. Või on tal tõsised probleemid mäluga? (Ma muide ei imestaks, kui me ei leiaks Roosimäge selle sama töörühma liikmete seast, kes kaitseväele Mistralide hanke läbi viis. Isegi kui Roosimäge ennast seal liikmeks ei olnud, siis olid seal kindlalt mingid natukene madalama rangiga tollase Õhutõrjedivisjoni võitlejad ja tegelased Maaväe Staabi ÕT-inspektori kontorist).

Kui keegi minu väidetes kahtleb, siis esitagu Kaitseministeeriumile teabenõue palvega anda ülevaade sellest, kui palju ja milliseid kaitseväelaseid minevikus hanke- ja ehitusprojektide läbiviimisesse on kaasatud.

Sama kehtib ka Roosimäe jutu kohta sellest, et mingid ametnikud ütlevad kaitseväelastele ette, kuidas mingeid taktikalisi ettevõtmisi läbi viia. Mingeid konkreetseid näiteid Roosimägi ei too. Mina ei oska ka tuua, sest mina pole sellistest juhtudest kuulnudki, et ametnikud hakkaksid sekkuma kaitseväe operatiivtegevusse, veel vähem taktikalise tasandi asjadesse. Siseriiklikult pole mina veel kuulnud ega näinud, et mingid tsivilistid õpetaksid kaitseväele, mitu jalaväekompaniid peab ühes linnakus olema või kuidas noorsõdurile söösthüpete sooritamist tuleks õpetada.

Välismissioonidega on asi muidugi natukene keerukam, aga ka siinkohal pole ma kuulnud, et mingid tsivilistid oleksid kaitseväelastele kunagi ette öelnud, mitu soomukit peab Estcoy'l Afganistanis olema või kuidas mässuliste vastu kuskil kolkakülas tiibmanöövrit tuleb sooritada. Asi käib nii - poliitilisel otsustustasandil (st välis- ja kaitseministeeriumis) määratakse kindlaks need välisoperatsioonid, kus Eestil oleks kasulik osaleda (st lippu püsti hoida), et kõige paremini kindlustada Eesti välispoliitilisi huve. Seejärel annab kaitsevägi hinnangu, milliste üksuste ja võimetega oleks mainitud sõjateatris Eestil mõistlik osaleda, pidades seejuures silmas kaitseväe võimalusi (nii tehnika kui inimressursi mõttes) ning seda, kuidas antud missiooni raames saaks kõige paremini koguda kogemusi kaitseväe arendamiseks. Kui Riigikogult on dabroo saadud, lendab üksus missioonipiirkonda ning alustab tegutsemist. Ning ükski Tallinna tsivilist ei topi enam oma nina üksuse igapäevasesse asjaajamisse, vaid tegevust juhib üksuse juhtkond vastavalt kõrgemalseisvate staapide suunistele. Tõsi - poliitilisel tasemel st kaitseministri poolt kehtestatakse nn jõu kasutamise reeglid (Rules of Engagement), kuid nende koostamisse kaasatakse taaskord alati kaitseväelased ning teatavasti meie ROE'd sõduritele erilisi piiranguid tegelikult ei pane

[hummel]

Mis puudutab seda kamina ametnike orgunnitud haubitsa hanget, siis ...

Tehing iseenesest oli muidugi väga soodne - 120 milli terve pataljoni kila-kola eest on võileivahind. Normaalselt ja uuemast peast võiks isegi 1 nulli otsa panna.

Samas ma ei süüdistaks kõigis maailma hädades ministeeriumi. Kaitseväes endas on ka palju küsimusi olnud ja mõju kestab osalt siiani. Teine asi, et ajude äravoolu põhjuseks kaitseväe juhtimises võis olla teatud sõjalise hariduseta isiku nimetamine etteotsa.
Aastakümneid sõjanduses veetnud ja kunagi algusest alustanud ohvitsere võib ehmatada, kui neid pannakse kamandama parketiohvitser. Aga siit läheb juba poliitika.

[A4]

Ma ei tea ka täpselt, kes kaitseväelastest omaaegse Saksa hankega vahetult tegeles, aga minu teada oli sellel hankel taga väga tugev kaitseväe poolne toetus. Seda ei saa tõepoolest välistada, et suurtükiväelaseid vahetult ei kaasatud, aga selge on see, et ilma kaitseväe-poolsete soovitusteta meil hankeid ei sooritata. Ise-enesest peame me Saksamaalt saadud odava ja hea kraami eest suure tänusõna ütlema tollasele kaitseatašeele Saksamaal, tänasele kantslerile Riho Terrasele - suurepärane näide sellest, kuidas atašee pole pelgalt mundris diplomaat, vaid ka praktilise kaitsekoostöö edendaja. Haubitsatest mitmes mõttes isegi olulisemad on üle 1000 veoki ja maasturi, mis samuti Saksamaalt 90% allahindlusega kätte saadi.

Suurtükivägi on hangete mõttes muidugi natukene kurb relvaliik. Ka Soome 122mm torude puhul oli asja taga tugev kaitseväe juhtkonna poolne soov, aga iseasi, kui palju selles asjas vahetute kaitseväelastega suheldi.

Saksa haubitsad olid mitmes mõttes tegelikult uue ajastu alguseks kaitseväes. Seni oli rahapuudusel toestatud vaid Iisraeli relvahange ningjumanitaarabina saadud relvastust-varustust peamiselt Soomes ja Rootsist. Seejuures oli suurem osa senisaadud varustusest suhtleiselt lihtsa ülesehitusega, kusjuures manuaalide eesti keelde tõlkimine polnud esmase tähtsusega (v.a. võibolla MAPATS-id) ning kus pika-ajalist hoolduslepingud polnud vaja sõlmida. Saksa haubitsad olid selles mõttes suhteliselt keerukad ja hooldust vajavad riistad. Õnneks on sellest kogemusest siiski omajagu õpitud ning üldjuhul vaadatakse uute hangete puhul üsna hoolikalt, et asjaga kaasneks ka korralik väljaõpe ja hooldus.

P.S. Saksa haubitsate lugu on muide ka järjekordne näide sellest, kuidas Roosimägi natukene udu ajab. Tema väitel olevat ministeerium ära öelnud mingist veelgi odavamast hankest ja tehing olevat seetõttu kuidagi kalliks läinud. Aga kui tegelikult saadi terve pataljoni tabelvarustust kätte 10 protsendiga tegelikust väärtusest (sh mitte ainult haubitsad ise, vaid kogu pataöjoni varustus kuni kokkukäivate klapptoolideni), siis kui palju odavamaks see asi üldse oleks võinud minna?

[hummel]

Et asjast ei tuleks suuri pahandusi, kavatsen selle temaatika peagi ära kustutada siit.

On teada ka ministeeriumi poolne isik, kes seda asja korraldas ja oma loorberid lõikas ja antud nimi peaks ka laiemalt päris tuntud olema. Aga ma ei hakkaks seda ja ehk muidki asju avaldama.
...

Aga no miks neid saksa suurtükke ka tõesti rohkem osta, kui kogu võitmatu riigikaitsestruktuur vajas 2004 a vaid 24 suurtükki 1 brigaadikese koosseisus. Kes selle gigantse suurusjärgu välja nuputas, ei tea, aga küllap ka ministeeriumi käsi mängus oli. Ma ei teagi, kas praegu asi ametlikult paremuse poole muutunud on.
Ja siis targem ajateenija küsib oma suurte siniste silmadega oma ohvitseri käest, et mis kasu on 24 haubitsast eesti kaitseks...

Hr. Terrasega on olnud ka väiksem kokkupuude ja tema rolli riikide vahelistes suhetes ei saa kuidagi alatähtsustada. Pigem kõrget autasu väärt. Minu arvates sebis ta meile seal olles pea iga kuu midagi uut ja huvitavat ning odavat välja - oleks vaid kodumaistel otsustajatel jätkunud otsustustusvõimet ja huvi kaitseväge arendada...

Ma ei süüdistaks ministeeriumi kõigis maailma pattudes, kuid ega see päris eesrindlik asutus ka pole olnud.
Teisest küljest toodab kaitseväe koosseis ka ülespoole staapidesse sageli ohvitsere, kes ei ole saanud saavutada väeosades piisavalt rivilise teenistuse kogemust ja seda tänu allüksuste vähesusest tulenevale selektsiooni puudumisele.
Nõuka kooliga ohvitseride puhul olen aga aru saanud, et nad ei usalda sageli kaitseväes välja kasvanuid - on üksi tipptargad. Eks neil ole ka omakorda teatud mõttes õigus, sest meie armeekese vilets süsteem ja ülesehitus ei suuda praegu midagi väga head toota. Ei tule neid teravaid ohvitsere niiviisi etteotsa. RA armeed oleks vaja lihtsalt (altpoolt) laiendada, aga eks personali arvule seab piirid... ministeerium.

[Kapten Trumm]

Eks siin saidil on ka üsna mitu inimest Tapa VÕK-ist, kellel Roosimäe kohta oma arvamus. Niipalju, kui ise uurinud olen, siis üldiselt arvatakse positiivselt. Kes peab vajalikuks, las kirjutab.

Sama ka Kunnase kohta - teadmata tema tegemisi peastaabis, vähemalt KVLK-s oli tegemist kahtlemata legendaarse ülemaga (või vähemalt ühega neist), hilisemad on nagu......noh hea kui nimepidi mäletatakse. Näiteks tema "individuaalsete kõnetundide" kommet mäletatakse tänaseni. Ka ei saa väita, et ükski tema x arvust KV probleemidest oleks alusetu või vale. Isegi Kamin reageeris sellele vaid mingi anonüümse kolumniga EE-s - ju seetõttu, et pole midagi eriti vastu öelda. Kui ikka öeldakse, et raskerelvastust on vähe, siis sellest saab ka kõige lollim ajateenija esimese kuu lõpuks aru.

Setõttu suhtun isiklikult tugeva skepsisega väidetesse igasugu eluvõõrastest reservkolonelleitnantidest. Kunnase loo tagamaad on ju avalikult teadmata (ilmselt omajagu salajasedki) ja asjast võib midagi arvata vaid taustsüsteemi arvestades. Taustsüsteem on võimalik kokku panna ka siin foorumis eri infokilde võrreldes.

On üsna selge, et kus suitsu seal tulnud ja ettekujutus modernselt mõtlevast ja riigikaitset fännavast kaminast ning stagneerunud, vanameelsest ja vastu töötavast peastaabist on (oli) väga vildakas. Murphy ütleb, et kui paljud inimesed arvavad sinust erinevalt, siis tavaliselt on neil õigus

Analoogiliselt Kunnasega, on Roosimäe jutus tõetera(d) sees, näiteks see teise kompanii Helmandi saatmine on tõepoolest tuleviku arvelt hetke käikude tegemine, mille tagajärgi helbitakse veel lähimad paar aastat. Ja indikatsioone, kuidas lipsumehed on asunud taktikat tegema, leiab ka siit kommentaaridest piisavalt.

[A4]

Eks siin saidil on ka üsna mitu inimest Tapa VÕK-ist, kellel Roosimäe kohta oma arvamus. Niipalju, kui ise uurinud olen, siis üldiselt arvatakse positiivselt. Kes peab vajalikuks, las kirjutab.

Sama ka Kunnase kohta - teadmata tema tegemisi peastaabis, vähemalt KVLK-s oli tegemist kahtlemata legendaarse ülemaga (või vähemalt ühega neist), hilisemad on nagu......noh hea kui nimepidi mäletatakse. Näiteks tema "individuaalsete kõnetundide" kommet mäletatakse tänaseni. Ka ei saa väita, et ükski tema x arvust KV probleemidest oleks alusetu või vale. Isegi Kamin reageeris sellele vaid mingi anonüümse kolumniga EE-s - ju seetõttu, et pole midagi eriti vastu öelda. Kui ikka öeldakse, et raskerelvastust on vähe, siis sellest saab ka kõige lollim ajateenija esimese kuu lõpuks aru.

Setõttu suhtun isiklikult tugeva skepsisega väidetesse igasugu eluvõõrastest reservkolonelleitnantidest. Kunnase loo tagamaad on ju avalikult teadmata (ilmselt omajagu salajasedki) ja asjast võib midagi arvata vaid taustsüsteemi arvestades. Taustsüsteem on võimalik kokku panna ka siin foorumis eri infokilde võrreldes.

On üsna selge, et kus suitsu seal tulnud ja ettekujutus modernselt mõtlevast ja riigikaitset fännavast kaminast ning stagneerunud, vanameelsest ja vastu töötavast peastaabist on (oli) väga vildakas. Murphy ütleb, et kui paljud inimesed arvavad sinust erinevalt, siis tavaliselt on neil õigus

Analoogiliselt Kunnasega, on Roosimäe jutus tõetera(d) sees, näiteks see teise kompanii Helmandi saatmine on tõepoolest tuleviku arvelt hetke käikude tegemine, mille tagajärgi helbitakse veel lähimad paar aastat. Ja indikatsioone, kuidas lipsumehed on asunud taktikat tegema, leiab ka siit kommentaaridest piisavalt.

Küsimus ei ole selles, kas Roosimägi oli Tapa VÕK-I ülemana õige mees õigel kohal või mitte. Minu arvates oli küll õige mees õigel kohal. Küsimus on antud juhul selles, miks ta oma suures intervjuus hangete koha pealt (ja veel mõnel muul teemal) rahvale pehmelt öeldes kärbseid pähe ajab.

Küsimus ei ole selles, kas Kunnas oli lahingukooli ülemana oma ümber-järve-jooksude ja individuaalsete kõnetundidega õige mees õigel kohal või mitte. Minu arvates oli küll õige mees õigel kohal. Küsimus on antud juhul selles, et kogu kaitseväe operatiiv- ja väljaõppe tegevust asus juhtima inimene, kes pole kunagi tegelenud ajateenijatest reservüksuste väljaõpetamisega. Ajateenijate paremikust väljavalitud meestele paarikuiste kursuste korraldamine Meegomäel (olenemata sellest, et ta sai sellega väga hästi hakkama) ja vabatahtlikult ennast ülesse andnud ja suure hulga kandidaatide seast väljavalitud Eesti rahva parimate poegade väljaõpetamine (Kõrgemas Sõjakoolis) ei ole teps mitte sama, mis olla paar aastat Viru või Kuperjanovi pataljoni ülemaks ja saada omal käel aru, mida ajateenija-reservväelane endast kujutab ja kuidas väljaõpet tuleks tegelikult korraldada.

Selles osas on sul täielikult õigus, et arusaam „modernsest“ kaminast ja „stagneerunud“ peastaabist on väga vildakas. Ministeerium ja peastaap astuvad täna oma tegevustest ja arusaamdes riigikaitsest tegelikult üsna ühte jalga ning tegelikult on vaid konfrontatsioon selline vaid kogu riigikaitsesektori üldise arengu ning Kunnase isiklike visioonide vahel (+ poliitikasse suunduv Roosimägi, kes suuresti kordab vaid seda, mida Kunnas varem rääkinud on).

Mis puudutab täiendava jalaväekompanii ajutist ja lühiajalist saatmist Afganistani, siis kuidas saab selle läbi kahjustada kaitseväe ülejäänud areng. Mida oleks kesmine ajateenija või reservüksuste väljaõpe kannatanud selle läbi, kui see täiendav kompanii oleks Helmandi asemel istunud pool aastat Paldiskis seljakottide otsas? Sisuliselt mitte midagi.

Ja ehk suunad sa ka teised foorumlased nendele huvitavatele kommentaaridele, kus kirjeldatakse „lipsumeeste“ poolt juhitud taktikalisi tegevusi. Mina küll ei ole selliseid kommentaare veel silmanud.

[Qtec]

Mis puudutab täiendava jalaväekompanii ajutist ja lühiajalist saatmist Afganistani, siis kuidas saab selle läbi kahjustada kaitseväe ülejäänud areng. Mida oleks kesmine ajateenija või reservüksuste väljaõpe kannatanud selle läbi, kui see täiendav kompanii oleks Helmandi asemel istunud pool aastat Paldiskis seljakottide otsas? Sisuliselt mitte midagi.

Vast ehk seda, et selle kompanii asemel oleks saanud kasvõi üks uus kasarm kodus püsti lüüa. Kasu riigikaitsele kordades suurem, tuleks suhteliselt odavalt praegusel ajal kätte ning aitaks vähemalt minimaalsel määral natukenegi mõnel firmal või inimesel tööd saada...

Reaalsuses kahtlustan aga, et lisakompanii Afganistanis tähendab tegelikkuses rohkem kui ühe kasarmu ehitamata jätmist...
Põhimõtteliselt oleks kokku hoitud summa olnud suhteliselt märkimisväärne ning selle raha eest oleks saanud nii mõndagi ehitada või soetada. Täpselt selle võrra kaotasimegi ning loodetavasti sellega vaid asi piirdubki ning kaotusi ei lisandu viga või surma saanute näol. Vastu aga saame praegusel hetkel oletatavasti järjekordse sahmaka kompanii jagu "võitmatu kergjalaväe" mentaliteeti...

[hummel]

Kui rääkida lisakompaniist Afgaanis, siis mul ei ole midagi inimeste vastu, kes seal on ja mõnda tunnen 15 a, kuid ma leian et antud juhul on siiani olnud tegemist sulaselge raha raiskamisega. Millal nad sinna sõitsid? Juuli algul vist ja siiamaani ei ole neil olnud mingi märkimsväärset tegevust peale mõningate treeningute. See on tulenenud suuresti asjaolust, et soomukid saavad lahinguvalmis alles praeguseks. Ka nende saabumine võttis kuu aega ja teise kuu vist paigutati neile kohapeal kasulikke lisaasju. Minu arvutuste järgi on riigi raha ära kulunud sellele puhtale turismile u 10 milj EEK. Nüüd ehk hakkab neist ka mingit kasu olema lõpuks.

Samas kasarmute ehitus oleks kindlasti olnud teema ja selle 10 milj eest oleks saanud näiteks ehitada 155mm haubitsatele hoiuangaari või viilhalli, et 50 milj EEK ei peaks (teist aastat vist) hoovi peal mädanema ja idanema. Jah käputäie saaks halli ajada. Hall projetkeeriti 105mm patareile ja kogu 155 patarei ei mahu halli normaalselt sisse ega parkima - kitsas. Samas sisustasime sinna haubitsahalli hoopis hädapärase remondihalli, sest seda oli ka väga vaja ja muidu poleks üldse võimalik midagi suuremat remontida. Ja lisaks ei ole veel ka korralikku kohta, kus hoida suurtükiväe allüksuste igapäevakasutuses olevat arvukat varustust. Bla-bla-bla...

[Lemet]

http://www.epl.ee/artikkel/481281

[Juhani Putkinen]

Ma palusin natukese aega tagasi kol.ltn Leo Kunnast kirjutama midagi sellele foorumile. Ta polnud minu ettepanekuga nõus, aga palus kopeerima oma artikleid siia foorumile, et neid võiks siin "lahata".

Ma kopeerin EPL 18.02.2010 artikli siia täielikult ja kommenteerin seda oma poolt.

Üks käsi annab, teine võtab

Kaitseministeerium valmistab tasahilju ette uut kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu.

Tegemist on seadusega, mis paneb aluse ja seab raamid kaitseväe personalipoliitikale ning määrab muu hulgas ka kaadrikaitseväelaste sotsiaalsed tagatised.

Lõppenud kümnend on näidanud, et kaitseväel ei tasu personali seisukohast oodata häid aegu. Majandusliku tõusu ajal oli potentsiaalsetel kaitseväelastel sageli teha muudki, palju ahvatlevamat, nii et mitme aasta jooksul kaadrikaitseväelaste hulk lausa vähenes. Praegusel kriisiajal leiduks teenistusse astuda soovijaid rohkem, aga paraku pole raha neile palka maksta. Säärane nokk kinni, saba lahti olukord jätkub tõenäoliselt ka edaspidi.

Kui oletada, et sõjategevus Afganistanis kestab veel 10–15 aastat ja me kavatseme ustava liitlasena jätkata operatsioonil osalemist praeguses mahus ja tingimustel, ei ole raske hinnata, kui palju peab kaitsevägi lähiajal sõdima. Igaüks võib ise arvutada, korrutades praeguse riigikogu poolt määratud Afganistani väekontingendi kaitseväelaste piirarvu (170) kahega (kuna aastas on kaks rotatsiooni) ja seejärel kümne või viieteistkümnega. Võib oletada, et igal aastal saab tõenäoliselt kaks kuni viis kaitseväelast surma ja kümme kuni viisteist haavata.

Mõistagi võivad liitlased Afganistani sõja ka erilist edu saavutamata varem lõpetada. Samal ajal ei saa välistada mõne uue samalaadse sõjalise operatsiooni alustamist. Igal juhul tasub arvestada, et lähima 10–15 aasta jooksul tuleb ilmselt mitmel tuhandel kaitseväelasel sõjategevuses osaleda. Paljud peavad minema sõtta korduvalt. Pole alust arvata, et kaadrikaitseväelase elukutse muutub vähem ohtlikuks, kui see praegu on.

See on kontekst, millest kaitseväeteenistuse seadust parandades ja kaitseväelaste sotsiaalseid garantiisid määrates peaks lähtuma.

Positiivse poole pealt tooksin esile, et uues kaitseväeteenistuse seaduse eelnõus on haavatasaamise tagajärjel täielikult või osaliselt töövõime kaotanud kaitseväelasele määratav riiklik toetus seotud kaitseväelase pensioniga, mille ta oleks vastaval ametikohal välja teeninud. Näiteks kaitseväeteenistuse töövõimetuspension täieliku püsiva töövõimetuse korral oleks 80% tema ametikoha arvestusliku pensioni summast.

Samuti on sätestatud toitjakaotuspensioni maksmine hukkunud kaitseväelase ülalpeetavatele. Kolme või enama ülalpeetava puhul oleks selle suurus 75% hukkunu arvestuslikust pensionisummast. Ka on määratud, kuidas tuleb korraldada haavatud kaitseväelaste tervise taastamiseks vajalike teenuste osutamine.

Haavatute ja hukkunud kaitseväelaste omaste eest hoolitsemine paraneks selle seaduseelnõu kohaselt oluliselt ja jõuaks tsiviliseeritud ühiskonnale omasele tasemele.

Mitu sammu tagasi

Paraku ei ole head ilma halvata. Uude kaitseväeteenistuse seaduse eelnõusse on sisse kirjutatud kaitseväelaste sotsiaaltagatiste vähendamine ja kaitseväe pensionisüsteemi redutseerimine.

Kui praegu on kaadrikaitseväelasel võimalik 30%-line kaitseväelase pension välja teenida 12 ning 50%-line pension 20 teenistusaastaga, siis uue seaduseelnõu kohaselt peab 50%-lise kaitseväelase pensioni väljateenimiseks olema teenistuses vähemalt 25 aastat.

See seadusesäte kahjustaks kõige rohkem madalamas auastmes kaitseväelaste, kaadrisõdurite ja nooremallohvitseride huve, sest nad kaotaksid võimaluse kaitseväelase pensioni välja teenida.

Eelnõus on sõdurite ja nooremallohvitseride tegevteenistuses olemise piirvanuseks kehtestatud 35 eluaastat. Lihtne matemaatika näitab, et isegi kui tõsta vanusepiir 40. eluaastani, ei oleks madalamate auastmetega võitlejatel kaitseväe pensionisüsteemis enam kohta. Ebakindlust lisaksid ka lühiajalised, kolmeaastase tähtajaga tegevteenistuslepingud, mida edaspidi kavatsetakse kaadrireameestele ja nooremallohvitseridele senise tähtajatu teenistuslepingu asemel pakkuda.

Oleks asjatu loota, et need meetmed aitaksid madalamas auastmes kaadrikaitseväelasi teenistuses hoida või neid muul moel distsiplineeriksid. Pigem vastupidi, antakse ju potentsiaalsetele kaadrikaitseväelastele selge signaal: kui teil õnnestub sõdades ellu jääda ja 15–20 aastat kaitseväeteenistust ilma raske haava või vigastuseta üle elada, olete jäetud iseenda hooleks ja võite 20-aastaste noortega ühelt pulgalt uut elu alustada.

On tähelepanuväärne, et mida auaste ülespoole, seda vähem kaitseväe pensionisüsteem muutuks. Kaitseväe juhataja ja peastaabi ülema jaoks ei muutuks sisuliselt midagi. Ka poleks uut süsteemi võimalik rakendada tagasiulatuvalt nende kaadrikaitseväelaste suhtes, kes on praegu teenistuses või teenistuse lõpetanud. Ilmselt just neid präänikuid pakutakse kaitseväele, et kaitseväe juhtkond muudatusettepanekutega nõustuks.

Kaitseväel on tulnud ja tuleb ka edaspidi osaleda meie liitlaste sõdades. Säärasest ühe käega andmisest ja teisega võtmisest pole kasu, kui Eesti riik soovib, et kaitsevägi ja kaitseväelased oleksid ka edaspidi võimelised meie rahvaesindajate poolt määratud sõjalisi ülesandeid täitma.

----------------------------------------------------------

Juhani Putkinen:

Milleks on üldse vaja kaadrikaitseväelastest sõdureid ja nooremallohvitsere?

Ma olen üldiselt ühel nõul Leoga paljudes asjades, aga see kord ma esitan küsimusi.

On selge, et Eestil ON VAJA:
- kaadrikaitseväelastest vanemohvitsere;
- kaadrikaitseväelaastest nooremohvitsere (nendest saa kunagi need vanemohvitserid);
- kaadrikaitseväelastest vanemallohvitsere;
- palgalisi spetsialiste.

Aga tõesti milleks on vaja kaadrikaitseväelastest sõdureid ja nooremallohvitsere?

Väeosade valve on ju kaitseliitlaste õlgadel, selleks pole vaja kaadrikaitseväelasi.

Nüüd mulle hakatakse karjuma, et missioonidele. Aga ma ütlen, et sinna missioonidele on vaja sõduriteks ja nooremallohvitserideks vabatahtlikke noori (20-35 aastat) reserviste - MITTE kaadrikaitseväelasi.

Need reservistid käivad missioonidel võib-olla ainult ühe korra, aga kui nendele see meeldib, nii mitu korda. Pärast nad võivad valida kas lähevad õppima allohvitseriks, ohvitseriks või mingi tsiviilameti endale.

ps. moderaatoritele: ma paremat kohta ei leidnud sellele artiklile. sama

[tolkkk]

Kaadrikaitseväelastest sõdureid on vaja selleks, et osadest neist saaks kaadrikaitseväelastest nooremallohvitserid, kellest osadest saaks jälle kaadrikaitseväelastest vanemallohvitserid.

[Juhani Putkinen]

Kaadrikaitseväelastest sõdureid on vaja selleks, et osadest neist saaks kaadrikaitseväelastest nooremallohvitserid, kellest osadest saaks jälle kaadrikaitseväelastest vanemallohvitserid.

Ma pole sellega nõus.

Ajateenistuse läbinud reservistid võivad käia missioonidel ja ka nendest saa vanemallohvitsere ja ohvitsere.

Leo Kunnas näitas probleemi ära. Missioonil reasõdur peaks olema noorem kui 36 aastat. On täiesti mõttetu võtta kaadrikaitseväelaseks mehi kes peavad erru minema 35 aastasena - ja peaks hakkama nendele pensioni maksma. Lollus kuubis.

On oluliselt parem, et mehed õppivad noorena endale mingi ameti selgeks ja ainult vahepeal käivad mingil missioonil "puhkamas", ning lähevad tagasi oma tsiviiltööle.

[tolkkk]

No praegu saab ohvitseriks ikka KVÜÕA põhikursuse lõpetaja ja vanemallohvitseriks KVLK vastava kursuseid läbinu, üks umbes aastane missioonitsükkel seda väljaõpet ei asenda ja vastupidi.

[Juhani Putkinen]

No praegu saab ohvitseriks ikka KVÜÕA põhikursuse lõpetaja ja vanemallohvitseriks KVLK vastava kursuseid läbinu, üks umbes aastane missioonitsükkel seda väljaõpet ei asenda ja vastupidi.

Loomulikult.

Ajateenistuse läbinud reservist käib missioonidel ära ja kui tunneb huvi elukutselise kaitseväelase ameti vastu, nii ta läheb õppima kas Meegomäele või Tartu.

Aga POLE VAJA kaadrikaitseväelastest sõdureid ja/või nooremallohvitsere. See on Ligi ja taoliste palgaarmee tahtjate poolt tekitatud probleem.

Palun seletage mulle miks oleks palgaline sõdur parem kui reservist, kes on juba mingi ameti endale selgeks õppinud?

Mis kasu riigile on maksta talle palka sellest, et ta on näiteks "vedelemas" Paldiskis? Vabandan kui ma kedagi solvan - aga mõelge selle peale. Reservist see vastu teenib tsiviilis palka oma tööl ja maksab riigile maksusid - üks kord teda huvitab minna missioonile ja ta võtab töölt palgata puhkust, läbib missiooni eelse väljaõpe, käib missioonil ära ning läheb oma tööle tagasi eraellu (või läheb õppima näiteks Lahingukooli).

[Juhani Putkinen]

Aga kui ei leita reserviste kes huvituks Afgaani missioonist?

Siis tehakse nagu Soomes otsustati - tõstetakse missioonisõduri palka korraga 500 euri (7800 EEK) kuus.