www.militaar.net

Artikkel 10.09.07 Postimehest (http://www.postimees.ee/100907/esileht/ ... 282056.php)
Eestis on võimalus sattuda tulirelva kandva inimese otsa kordi väiksem kui kas või põhjanaabrite juures, kus 100 elaniku kohta on 56 tulirelva meie nelja vastu.

Vähestel eestlastel on kodus relv, üheks näiteks on endine rahandusminister Aivar Sõerd, kel on isegi kaks relva.

USAs on aga koguni üks relv inimese kohta, kirjutab Äripäev.

Šveitsis avalikustatud uuringu kohaselt on üle maailma erakätes ligi 650 miljonit väikest tulirelva, samas tunnistab uuring, et arv ei pruugi olla täpne, kuna arvatavasti on vaid 12 protsenti relvi registreeritud ning ülejäänud ringlevad mustalt.

Eestis relvi müüva Jahipauna poeketi omaniku Hanno Kirikali sõnul pole Eestis püstolite ostmine ühiskonna turvalisemaks muutumise tõttu enam eriti kombeks. Tean palju inimesi, kes on relvad ära andnud või lasknud need hävitada, rääkis Kirikal.

Endine rahandusminister ja praegune Tallinki hotellide juht Aivar Sõerd on Äripäeva andmetel aga lausa kahe relva omanik. Sõerdil on kaitsepolitseilt autasuks saadud nimeline püstol Glock ning pere ja vara kaitseks soetatud CZ. Ometi ta kumbagi pidevalt kaasas ei kanna.

Olukord, kui mul viimati relva vaja läks, tekkis Vene sõjaväes, märkis Sõerd, lisades, et käib praegu vaid lasketiirus tulistamas.



Et nii on siis lood. Mind paneb ainult imestama, et mis põhjusel küll võiks mõni inimene vabatahtlikult loobuda juba olemasolevast legaalsest relvast? Iseasi ehk veel siis, kui relv viimases hädas erakorralise rahahäda korral (nt. vaja kiiresti raha enda või lähedase ravikulude katteks vms.) maha müüa (kuigi, kust seda ostjatki kohe leida ja mingi suht tavaline relv ei maksagi suurt midagi).
Ja nii meil siin siis ka igat masti pätid möllavad: võimalus kuuli keresse saada on ju häbiväärselt väike.

Miks ei armastata?
Hääbuv elujõuetu rahvus loobub oma immuunsüsteemist (kaitsestruktuurid ja isiklikkus plaanis isiklikust kaitsevõimest) oma eksistentsi viimase agoonia üürikese venitamise nimel.
Vaimne AIDS on kahjuks pöördumatult meie iidse rahvuse organismi närimas ja tema immuunsüsteem on tegelikult juba peaaegu olematuks kahanenud. Vaid veel üks pisutki tõsisem välisinfektsioon (millisega tugev ja oma kaitsega, k.a. iga üksikkisiku kaitsega, tegelemist mitte ainult raharaiskamiseks pidav riik-rahvas mängleva kergusega hakkama saaks), ja kogu see väljapoole suunatud justkui särav fassaad kukub kolinal kokku paljastades õõnsa sisemuse. Ainult üksikutes(!!) kohtades selle rahvuse-riigi ihul tekivad nõrgad ja sporaadilised üürikest aega kestvad põletikukolded (kohalikud KL-üksused maapiirkondades, näiteks) ja - siis saabub sellele maailmamastaabis väikeselt ühiskonna organiseeritud struktuurile (meie rahvus ja riik) igavene rahu ja peagi ka igavene unustus.
Aga me võime end lohutada, et ajalugu on unustusse saatnud palju-palju suuremaidki ning kunagi võimsamaidki rahvusi.
Loodus ei salli tühja kohta ja loodusseadused (missugused on paraku vääramatud), meeldivad need meile või mitte, soosivad tugevaid. Nõrgad aga kaovad.

Ehk siis kokkuvõtvalt. Me ei pea relvi armastama, kuid need on täiesti normaalselt ja loomulikult vajalikud meie ühiskondliku organisatsiooni (EV ja eesti rahvas) edasiseks ja jäävaks eksistentsiks selle naturaalse osana.
Rahvuse püsimise määrab tema vaimutugevuse keskmine tase, missugune aga ei välista, et on olemas ka vaimult väga tugevad eesti mehed-naised (kuid nad ei tarvitse olla enamuses, ega tooni anda).



Kõik. Mu monoloog on lõppenud.

P.S. Ikka ei anna asi rahu.
Tuli meelde üks hiljaaegu taas esilekerkinud küsimus. Nimelt propagandaministeeriumi loomine. See ettepanek lükati taas seda naeruvääristades tagasi. Kummaline. Väga kummaline.
Kõik (just-just, nii see on) tõsiseltvõetavad riigid tegelevad oma kodanikkonna kujundamisega. Ainult meil, kus isegi pimedale on selliseid funktsioone täitva ametkonna (ja ka vastava tegevuse) vajalikkus ilmne, ei peeta seda vajalikuks. Ja pole üldse tähtis, kuidas me seda nimetaksime - kui sõna "propaganda" just kellegile meeldima ei peaks.
Seega on vaid aja küsimus (ja see aeg ei tarvitse mitte kaugel olla) kui see amorfne moodustis mingi tugevama organisatoorse struktuuri poolt täidetakse.

Manurhin kirjutas: Mind paneb ainult imestama, et mis põhjusel küll võiks mõni inimene vabatahtlikult loobuda juba olemasolevast legaalsest relvast?

Põhjuseks võib olla näiteks soovimatus relvaloa pikendamisega seotud bürokraatiat läbida või näiteks kehv tervislik olukord, hirm et lapsed või teised sobimatud isikud relvale juurde pääsevad jne.

Eesti vabariigis kehtib praktiliselt nõukogudeaegne suhtumine kodaniku
isikliku tulirelva ja sellest tulenevalt tohutu tüli relvaloa soetamiseks. Ja meie sedused praktiliselt ei luba enese, oma pere ja kaaskodanike
kaitseks ning ka kurjategijate tõkestamiseks tulirelva kasutada.
Niisiis puudub isikliku tulirelva omamisel igasugune mõte. Ja ka kohtupraktika näitab, et kurjategijate vastu tulirelva kasutanu jääb süüdi.

represseritu kirjutas:Eesti vabariigis kehtib praktiliselt nõukogudeaegne suhtumine kodaniku
isikliku tulirelva ja sellest tulenevalt tohutu tüli relvaloa soetamiseks. Ja meie sedused praktiliselt ei luba enese, oma pere ja kaaskodanike
kaitseks ning ka kurjategijate tõkestamiseks tulirelva kasutada.
Niisiis puudub isikliku tulirelva omamisel igasugune mõte. Ja ka kohtupraktika näitab, et kurjategijate vastu tulirelva kasutanu jääb süüdi.

see ytleb k6ik - kahjuks nii see on - 22rmiselt masendav !

Rohkem kui ühe relva omanikuna arvan, et relvade hankimine ei ole tegelikult nii raske kui enamus arvab. Autojuhiload eeldavad ikka kodades rohkem aega ja raha aga ARKis on järjekord ukse taga. Tõsi, viimasel ajal on ka kuulda olnud, et relvaeksamile pidi ka Tallinnas paarikuuline järjekord olema. Ei tea, kas Pronksiöö tagajärg või mis...

Aga üldiselt olen nõus, et suhtumine relvadesse pärineb nõukogude ajast, mil see suuresti keelatud ja kriminaalide pärusmaa oli. Võtame näiteks Soome, kes sõja tingliku võitjana sai meeletu enesekindluse ja relvade omamine pole mingi probleem, sest just nende relvadega võideti suurt vaenlast. See kaitsetahe elabki edasi nende rahvuse hinges ja vaba mehe sümbol on alati olnud õigus omada relva.

Ja lõpetuseks lisan, et tegelikult on Eesti seadused relvade koha pealt ühed leebematest Euroopa Liidus, nii et pole hullu midagi. Pigem on probleem just ühiskonna (mitte riigi) suhtumises.

represseritu kirjutas:Eesti vabariigis kehtib praktiliselt nõukogudeaegne suhtumine kodaniku
isikliku tulirelva ja sellest tulenevalt tohutu tüli relvaloa soetamiseks. Ja meie sedused praktiliselt ei luba enese, oma pere ja kaaskodanike
kaitseks ning ka kurjategijate tõkestamiseks tulirelva kasutada.
Niisiis puudub isikliku tulirelva omamisel igasugune mõte. Ja ka kohtupraktika näitab, et kurjategijate vastu tulirelva kasutanu jääb süüdi.

Milles väljendub tänapäeval nõukogudeaegne suhtumine kodaniku isiklikku tulirelva? Kas selles, et iga vaimselt ja füüsiliselt terve täiskasvanud kodanik võib endale täiesti vabalt koju mitu tulirelva soetada ning nendega vabal ajal lasketiirus kõmmutamas käia?

Ei ole küll kuulnud, et Eestis oleks kellelgi relvaloa saamisega probleeme olnud, kui tegemist pole just vaimuhaige, pimeda või kriminaalselt karistatud inimesega. Pigem vastupidi - teinekord on relvaloa saanud ikka püstihull inimene. Tuletagem kasvõi eelmisel aastal linnaametniku tapnud ja veel mitut inimest tulistanud Vladimir Mahhovit (nüüdseks sundravil), kes oli 2000. aastal täiesti legaalselt ja ilma igasuguste psühholoogiliste kontrollide jms saanud relvaloa ja seda veel kohusetundlikult 2005. aastal pikendanud.

Minu arvates ei ole erakätes olevate tulirelvade arv küll mingi näitaja ühiskonna turvalisuse vms kohta. Kui eestlastel oleks massiliselt kodus püstoleid ja revolvreid, siis näitaks see minu arvates seda, et me elaksime justkui mingis ülikriminogeenses ja haiges ühiskonnas, kus inimesed ei julge kodust ilma laadimata relvata lahkuda.

Mina ise elan Tallinnas (mis pole teatavasti just mitte kõige turvalisem Eesti piirkond), oman suhteliselt korralikku sissetulekut ja korterit (st pättidel oleks, mida võtta), kuid ma pole veel kunagi tundnud ennast Eestis nii ohustatuna, et oleksin kaalunud relva soetamisele. Võibolla oli relvi tõesti vaja metsikutel 1990. aastatel, kui maffia sekkus pidevalt füüsilise jõuga isegi ausate ärimeeste tegevusse, aga tänapäeval ei näe ma küll Eestis erilist vajadust omada isiklikku püstolit. Kui endal just südametunnistus must ei ole.

Milleks oleks koju relva vaja? Peamiselt selleks, et kaitsta ennast korterivaraste eest. Fakt on aga see, et korterivargad on relvastatud vaid üliharva ning korterisse sisse tungides teevad nad 99 juhul 100-st sääred, mitte aga ei otsi konflikti. Pigem võiksid inimesed 10 000-kroonise püstoli asemel selle raha investeerida mingisse enesekaitsekoolitusse (karate, sambo, džuudo vms), millest on abi igas olukorras, ka siis, kui püstolit parajasti käepärast pole. Ja ärgem unustagem, et relva omamine võib kokkuvõttes väga halvasti kätte maksta, kui see relv peaks rüseluse käigus kurjategija kätte sattuma.

Samas ei ole ma mingi lillelaps ja ei taha kindlasti öelda, et kõik relvad on halvad ja tuleks maapealt minema pühkida. Mina ei näe Eestis tänapäeval enam erilist vajadust kodu või omaste kaitseks mõeldud püstolite ja revolvrite järele, mis paljudele meestele on pigem omalaadseks peenisepikenduseks ja eputamise vahendiks. Relvahuvilised võiksid püstoli soetamise asemel liituda Kaitseliiduga ja saada sealt (kusjuures tasuta) tõelise lahingurelva, õppida seda kasutama ning sellisel juhul oleks neist tõsise konflikti korral riigile ja rahvale ka reaalset kasu. Sest püstolite ja revolritega pole tänapäeva sõjas enam suurt midagi teha ning riigikaitset eraomanike käes olevad püstolid küll kuidagi ei paranda.

represseritu kirjutas:Ja ka kohtupraktika näitab, et kurjategijate vastu tulirelva kasutanu jääb süüdi.

See juhtub siis, kui relvaseadust niisama sirvida ja koolituse ajal tukastada. Meile lugesid politseinikud küll sõnad peale ja andsid häid soovitusi, kuidas kohtust puhta nahaga välja tulla.

Esiteks: MITTE kunagi ei tohi relva välja võtta eputamiseks, kelkimiseks, ähvardamiseks, hoitamiseks, väljapressimiseks.
Teiseks: relva tohib kasutada AINULT siis, kui elu on tõsises ohus. Taskuvargus, solvang, poriga pritsimine jms. ei ole piisav põhjus relva välja võtmiseks. Isegi võõrastele appi minemine pole kohustuslik; seda enam, et tihti kasutavad kurjategijad omavahelisi lavastatud kallaletunge heausksete möödujate lõksu püüdmiseks.
Kolmandaks: kui juba relva kasutada, siis LÕPLIKULT. Parem olla ainus tunnistaja ning kannatanu, kui kahtlusalune ja süüdlane.
Neljandaks: tunnistusi andes ja kohtus esinedes tuleb hoida madalat profiili, kujutada end ohvrina, kahetseda oma tegu jne.
Viiendaks: süüdimõistev otsus tuleb ilmtingimata kõrgemas kohtuastmes vaidlustada, sest alama astme kohtunikud on... noh... endise seltsimeheliku kohtu kaasistujad, kellel seadustest erilist aimu ei pruugi olla.

Pealegi ei maksa unustada, et iga juhtum üldse kohtusse ei jõuagi. Ka politseinikud on inimesed ja neil on väga hea meel protokolli kirjutada, et pikka aega ümbruskonda terroriseerinud kurjategija on oma elu lõpetanud... tulistades endale jahipüssist kuklasse. Fakt!

Ja ega Soomes elu täna rohketele tulirelvadele selle võrra turvalisem siis ei ole.

Tsiteerin: Soome siseministeeriumi kinnitusel on Soomes keeletud relvi umbes 100 000 kuni 200 000 tükki.

Soomes sooritatakse isikuvastaseid kuritegusid kolm korda rohkem kui enamikes Lääne-Euroopa riikides, tulirelvad on nendes kuritegudes mängus umbes viiendikul kordadest.

Ka enesetappe sooritatakse enamasti tulirelva abil.


Allikas: http://www.postimees.ee/190407/esileht/ ... 256084.php

See juhtub siis, kui relvaseadust niisama sirvida ja koolituse ajal tukastada. Meile lugesid politseinikud küll sõnad peale ja andsid häid soovitusi, kuidas kohtust puhta nahaga välja tulla.

Hmm... Minul küll mingit koolitust ei olnud. Relvaseaduse ja esmaabi-värgi töötasin ise kodus läbi ja tegin omale selgeks, läksin tegin eksami ära, maksin riigilõivud ja polnudki rohkem midagi kui luba kätte, tukk tasku ja nägemiseni - vaata aga ise, kuidas hakkama saad.

A4 kirjutas:Ja ega Soomes elu täna rohketele tulirelvadele selle võrra turvalisem siis ei ole.

Tsiteerin: Soome siseministeeriumi kinnitusel on Soomes keeletud relvi umbes 100 000 kuni 200 000 tükki.

Soomes sooritatakse isikuvastaseid kuritegusid kolm korda rohkem kui enamikes Lääne-Euroopa riikides, tulirelvad on nendes kuritegudes mängus umbes viiendikul kordadest.

Ka enesetappe sooritatakse enamasti tulirelva abil.


Allikas: http://www.postimees.ee/190407/esileht/ ... 256084.php

Toredad näited asja mitte tundvate "asjatundjate" demagoogiast, kus peamine rõhk on kontekstist välja rebitud faktide väänamisel oma loba õigustamiseks. On au tunda paljusid soomlasi ning nende elukorraldust. Siin on mõmed põhjused, miks Soome on ja jääb EL kõige rohkem relvastatud riigiks:

1) Kogu terve meessugu on läbinud ajateenistuse ja kordusõppused, seega teavad kõik väga hästi, kus otsast püssist pauk tuleb. Enamik EU riike on läinud üle kutselise armee peale, mis on reeglina pisike, näiteks inglaste kogu armee koos reservistidega on vähem kui soomlased suudavad mobiliseerida. Soomlasi on poole vähem kui Londonis elanikke;

2) Soomes on 300 tuhat jahimeest, kellest enamik omab mitut relva. Näiteks naiskütte on soomlaste hulgas pea sama palju, kui Eestis üldse jahimehi (13 tuhat ja 14 tuhat). Lisaks laskesportlased. Oma tutvuste hulgas on jahimehi ja/või laskesportlasi palju ja nende relvade hulk kõigub 3 ja 17 vahel. Näiteks - optilise sihikuga karabiin jahiks + 9 mm püstol sportlaskmiseks ja vanaisa II MS aegne vintpüss, sest see on osake ajalugu;

3) Tegelikult on Soomes olevate erarelvade arv 2 miljonit, nendest mõned protsendid on stabiilselt kadunud. Relvaluba antakse Soomes reeglina välja ilma tähtajata. Need kümned või sajad tuhanded torud, mis on "ebaseaduslikud", on tegelt:
a) vanaisade sõjasaak, mida polegi kunagi registreeritud;
b) relvalubade kartoteegist ei ole võimalik välja lugeda relva omaniku või relva andmeid, sest kaart on kirjutatud ammu ja loetamatu käekirjaga või on seal andmed puudulikud;
c) relva omanik on surnud ja pärijad ei ole teadlikud, et tal on relv või kus see asub.

4) Relvaloa saamine Soomes on lihtne, selleks on vaja olla jahimeeste seltsi või laskespordiseltsi liige, kusjuures seda kontrollitakse. Näiteks nõutakse spordiseltsist andmeid, kas ja mitmel võistlusel on inimene käinud. Samuti kontrollitakse inimese tausta. Kui jääd politseile joobes vahele, siis võtab politsei tihti ka relvad hoiule. Kui jääd teist korda viinasena autoroolis või tänaval kakerdades vahele, siis võetakse relvad ära ja pannakse sundmüüki. See on suur kaotus, sest hea püss maksab mitukümmend tuhat krooni, samas sundmüügist saab omanik tagasi heal juhul veerandi relva hinnast;

5) relvaga sooritatud isikuvastased kuriteod on Soomes peamiselt kurjategijate omavahelise arveteõiendused, millel pole midagi pistmist relvahuviliste või seaduslike relvadega, relvakandmise luba enesekaitseks antakse Soomes üliharva, see eeldab, et oled näiteks politseinik või jääger, kes vajab relva oma ametikohuste täitmiseks. Peamine illegaalsete relvade allikas on Venemaa.

6) Soomlased lahendavad omavahelised tülid kakeldes ja pussitades, sedagi tavaliselt joobes, lastakse üliharva, sest siis on hetkega kohal politsei eriüksus ja need mehed nalja ei tee. "Kangelane" annab kiiresti alla ja kolib kinnimajja või saab politseilt kuuli.

Relvade omamine on normaalne osa soomlaste elukorraldusest ning see on ka idanaabrile selge, et jama korral keeratakse kogu see arsenal ida poole koos armee torudega. Soomes on lubatud osaleda kordusõppusel või minna sõtta oma relvaga, kui see ei sega võitleja ülesande täitmist. Näiteks soomlased korraldasid kordusõppuse oma täpsuslaskuritele, kus 90% meestest tuli oma püssiga, mis oli armee püssist parem.

Tegelikult on Soome EL kõige rahulikum maa, kus ka suurtes linnades võid suvalises kohas rahulikult liikuda, ilma oma elu ja tervise pärast pelgamata. Kui ise ei lähe purjus jõmmidega norima, või umbjoobes tänavale vedelema, siis niisama ei hakka keegi nokkima või pommima, nagu see näiteks Tallinnas on.

Üks fraas ühest eelnevast postitusest: Ha-ha-ha. Eesti on hoopis seksuaalpervertide ühiskond, kus vähemalt pool elanikkonnast on vägistajad. Seast igal mehel on olemas vastavad instrumendid seksuaalperverssuste teostamiseks. Ja see ju näitab, et siin just eelpoolnimetatud nähtusega tegu on.
Ja pealegi - Eesti on veel ohjeldamatu füüsilise vägivalla pesa, sest peaaegu igal selle elanikul on olemas potentsiaalsed vägivallavahendid - rusikad ja ka jalad, missuguseid mõni vägagi osavalt kasutada oskaks.

Tegelikult hoiab aga just võimaliku vastureaktsiooni tunnetamine ära vägivalla.
Näited: 1) Keegi ei näpi näiteks mesilast (see toimetab rahumeelselt oma toimetamisi ja meid ei puutu) kartes tema võimalikku vastureaktsiooni meiepoolsele vägivaldsele tegevusele. Samalaadse mimikriga kärbsele aga lajatab igaüks meelsasti, kas või lihtsalt ajaviiteks.
2) Iisrael, kui riik, oleks ammuilma maailmakaardilt kadunud, kui ta mitte preventatiivse meetmena end hambuni relvastanud ei oleks. Samas ei ole ta põrmugi ekspansiivse käitumisega ja tema vastavad aktsioonid on ikka ja alati vaid kaitseotstarbelised olnud. Ja et need aktsioonid üldse toimunud on, on tingitud seda riiki ümbritsevate metsikute hõimude liigkasinast mõtlemisvõimest.
3) Nii üksikisiku, kui suvalise sellest kõrgema organiseerituse astme (riik, riikide ühendus jne.) kaitsevõime (mis ei pea tingimata kogu aeg aktiveeritud seisundis olema) on lihtsalt üks osa organismi kaitsesüsteemist (immuunsüsteem).

Eelnevast lähtudes - Väide, et vabatahtlik oma immuunsüsteemist loobumine on justkui väga positiivne ja humaannes jne. on JAMA.
Mida endast kujutab AIDS ei pea vist kellegile seletama. Hiv-iga nakatanule on vaid aja küsimus, kui ta oma eksistentsi lõpetab. Loodus nimelt tühja kohta ei salli.
Kui veel keegi asjast aru ei saanud, siis rakendage samu loodusseadusi pisut kõrgemale organisatsioonivormile (inimene, riik jne.) ja siis peaks selge olema, mida ma just selgitada tahtsin.
Ajaloost on nii mõnedki tarkpead üritanud looduseseadusi väärata, kuid, paraku pole see veel seni õnnestunud. Ja vaevalt, et õnnestubki.
Kuid pole meiegi hulgast Mitšurinid kadunud.

A4 kirjutas: Milleks oleks koju relva vaja? Peamiselt selleks, et kaitsta ennast korterivaraste eest. Fakt on aga see, et korterivargad on relvastatud vaid üliharva ning korterisse sisse tungides teevad nad 99 juhul 100-st sääred, mitte aga ei otsi konflikti. Pigem võiksid inimesed 10 000-kroonise püstoli asemel selle raha investeerida mingisse enesekaitsekoolitusse (karate, sambo, džuudo vms), millest on abi igas olukorras, ka siis, kui püstolit parajasti käepärast pole. Ja ärgem unustagem, et relva omamine võib kokkuvõttes väga halvasti kätte maksta, kui see relv peaks rüseluse käigus kurjategija kätte sattuma.
-------------------------------------
Relvahuvilised võiksid püstoli soetamise asemel liituda Kaitseliiduga ja saada sealt (kusjuures tasuta) tõelise lahingurelva, õppida seda kasutama ning sellisel juhul oleks neist tõsise konflikti korral riigile ja rahvale ka reaalset kasu. Sest püstolite ja revolritega pole tänapäeva sõjas enam suurt midagi teha ning riigikaitset eraomanike käes olevad püstolid küll kuidagi ei paranda.

Elu on näidanud, et siis kui relva vaja on, ei ole võimalik minna seda taotlema. Eksole. Sest kui asi "kõvaks" läheb, st siseriiklik kriis peaks eskaleeruma, ei ole võimalik enam poodi relva ostma minna. Puhtfüüsiliselt ei ole kedagi su avaldust menetlemas, ja relvapood on ka kinni igaks juhuks. Seega mõistlik on olla selleks valmis ja las see tukk olla kodus relvakapis luku taga. Kodu kaitseks on relva omamine aga aktuaalne maapirkondades.

Point kaks - püstol ja revolver on jah tagavararelvaks sõjaväelasele. Kuid kaitseliitlane on ka politseinik, vähemalt uue kontseptsiooni järgi, ja seni kuni sõjaks peaks minema. Seega meil peab olema ka väiksemaid asju. Mis puudutab sõda, siis tänapäeva nö ebastandartse konflikti tingimustes ei ole eriti raske liiklusummikus seisva villise juhile "laks ära panna". Samuti ei tasu unustada kontaktlaske.

Mõningad mõtted, kõike ei saa ka välja rääkida...

Kas sellel karmil nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud mitte vahepeal võimalik siledaraudseid jahirelvi miilitsast saadud loa alusel igamees endale osta? Lubasid anti aga suhteliselt lõdva randmega. Ka väiksekaliibrilisi vintpüsse TOZ toodi vene poolt hulgaliselt sisse. Müüdi juttude järgi spordiseltside tõendite alusel. ENSVst ei olnud võimalik nii lihtsalt saada. Parandage, kes täpsemini mäletab! Rahva käes on veel seni palju tollase liberaalse relvapoliitika vilju. Põhiline jaht käis korrakaitseorganites ikkagi lahingrelvadele. Minu tuttavatest igatahes kedagi ka selle pärast istuma ei pandud kui vahele jäid.
Ehk on praegusel ajal siis usaldus oma rahva vastu väiksem. Seda, et lahingrelvad normaalsete ajudega meestel lihtsalt kodus võiks olla ei maksaks vist unistadagi. Elame ju väga "turvalises" keskkonnas. Paugutada saab maanteedel küll ja küll, kes tahab. Paar õlut sisse ja mõni õnnetu vastusõitev perekond kena pauguga kasti. Ehk hakatakse tulevikus kampaaniakorras autosid rahvalt kokku korjama. Ka väga ohtlikud relvad!

Enamikul eeskirjutajatel on õigus. A4-ga olen nõus, et korteris elades ei ole relvast tõesti ennast ja oma vara kaitses kasu. Olen ise pikalt kavatsenud relva muretseda kuna huvi on, aga seni pole seda teinud lihtsalt seepärast, et reaalne vajadus puudub ja ainult riistapikenduse eesmärgil pole asjal ka mõtet. Kui elaksin kuskil maal ja metsas, oleks teine asi. Seal oleks relv vajalik.
Leo ja A4 vaidluse kohta niipalju, et ehkki mul pole kahtlust kahelda Soome kõrges relvakandmis- ja omamiskulturis, on seal siiski kuritegevuse tase kõrgem kui paljudes muudes ELi riikides. Kas see on seotud tulirelvasid puudutavate reeglitega või mitte, ei tea.
Kõige olulisem ja positiivsem on aga see, et tänapäeval on peaaegu kadunud uudised, kuidas jälle keegi kaitseliitlane naabrimehe maha lasi ja kuidas taas ööklubis mõni mees paugu lakke lasi. Kas keegi veel mäletab kui sagedased need uudised 10-15 aastat tagasi olid? Mulle meenub üks aastatetagune artikkel Šveitsist , kus oli juttu asjaolust, et igal šveitslasel on relvaladu kodus. Ajakirjanik imestas: kas nad siis purjus peaga paugutama ei kipu ja ennast või teisi maha ei lase? Öeldi, et on juhtunud aga üliharva.Toona tundus see üllatav, kuidas selline imeasi on saavutatud?
Praegu on meilgi umbes sama seis- inimesed on näidanud, et oskavad relvadega vastutustundlikult ümber käia.