www.militaar.net

Et Herr Aspelund servapidi asja puudutas,siis kuidas on lugupeetavate kogemused kütusemüügi osas? Ja üleüldse kütmisega sõjaväes.Meil endal oli kolmekordses kasarmus kahhelahjudesse gaasitorud sisse väänatud,mida siis korrapidaja ohvitser õhtuti passimas käis,et va reod põleti otsa tuld ei jätaks.Nimelt kadus öösiti aeg-ajalt ära surve,tule toit sai otsa ja kui gaas tagasi anti,oli terve toatäie saatus letaalne.Paar korda olla Prik.VO-s selliseid asju ka juhtunud,selle tõttu oli mure arusaadav.Teine hea asi oli selle ahju süütamisega,nimelt tuli kõigepealt panna põlev ajaleht ahju ja alles siis kraan lahti keerata.Paar korda sai näha ka vastupidist toimingut,kõige markantsem oli meetrine leek ahjusuust välja nagu reaktiivmootori järelpõletist,ja õnnetul ahjukütjal polnud enam pikemat aega juuksurimuret.Läksid enam-vähem kõik harjased,kuklapoolelt allesjäänud ajas ise maha.

Kohe esimesel nädalal, kui Kamtšatkale jõudsin, sain kah osaliseks (küll pealtvaatajana) ühes kütmisloos.
Asi oli nimelt selline, et olla remonditud vana karaulkat ja kogu selle sisemus oli siis suhteliselt värske värvi all. Küte sellel majakesel oli aga piidi ja ahjuga. Pliidi alla aga viskasime seal kivisütt, missugune kvaliteediga eriti silma ei paistnud ja seega ka kütteväärtuselt eriti ei hiilanud.
Parasjagu üritati siis seda kupatust ahjus põlema panna ja üks "tark" hakkas tšainikust ahjusuhu petrooli kallama. Noh, edasine oli juba prognoositav. Tšainik haaras tule külge ja kukkus käest maha, seda põlevat vedelikku laiali pritsides (küll kaunis vähe, tegelikult). Mees, kes selle maha pillas, aga tegutses edasi ja lõi kiirelt välisukse lahti ning andis põrandal põlevale kannule jalaga, et see uksest välja virutada. Aga seda poleks ta küll pidanud tegema, sest just see jalahoop lõigi kogu selle värgi mööda seina ja põrandat laiali. Ja kui kenasti värskeltvärvitud kuiv puu tuld võtab, seda ei pea vist enam seletama.
Lõppkokkuvõtteks põles kogu karaulka kuni vundamendini maha ja hea, et mehedki kõik ellu jäid, sest tuli olla levinud ikka lausa välgukiirusel. Puhkevahetuse mees lohistati veel viimasel sekundil läbi tule välja ja sellel ei kasvanud veel pool aastat hiljem mõnele kohale juukseid. Relvad, salvetaskud ja muu staff jäi kõik muidugi sisse. Lisaks sellel hoiti seal veel ka ZPU laskemoonavaru. See lendas kah muidugi vastu taevast.
Meie, kes me sinna justkui kustutama viidud olime, nautisime seda tulevärki ca 700-800m kaugusel kõhutades. Kaunis oli see aga tõepoolest. Erinevates suundades tõusvad värvilised signaalraketid ja välkuvad trasserid kord tõusvatest kord langevatest leekidest.
Vaat, selline oli üks kütmine suures ja võimsas Nõukogude Liidu Sõjalaevastikus.

Ja üks teine kütmislugu oli tegelikult veel, missugune eluks ajaks meelde jäänud on ja millises ma ise peategelane olin, kuid sellest olen ma siin foorumis juba rääkinud mingis teises teemas.

Kütusest ja selle müümisest veel,pajatas kamraad,kes oma kaks aastat sisustas Pärnu lennuväljal.Nimelt olid nad vahetult enne kojusaamist tegelenud bensiini ümbervillimisega oma materiaalse olukorra parandamise eesmärgil,millise tegevuse juures neid ka üks eraisik tabanud oli.Väidetavalt kogu sündmust pildistades,nii et kõik asjaosalised äratuntavalt pildil.Ja valik väga lihtne-kas toimub mõlemaid pooli rahuldav vahetus elik fotod ja film versus viis vaati bensiini,või toimub ühte poolt äärmiselt mitterahuldav vahetus,kus teisel poolel pole loota mingeid materiaalseid tulemeid,küll aga moraalne rahuldus ja tõelise nõukogude inimese oreool.Aga et enne saabuvat demblit olid kõik vahendid realiseeritud oli hüva nõu kallis.Ja et haritud inimes tunnuseks pidi olema mitte ainult teadmiste hulk,vaid oskus ka neid teadmisi igapäevaelus rakendada,siis võib öelda,et vähemast füüsikaõpetaja oleks oma õpilastega rahule jäänud Nimelt võeti kätte ja täideti viis vaati sulaselge kaevuveega,millele valati peale paat ämbrit bensiini.Mõlema poole rahuloluks tehing toimus,ja oleks tahtnud näha seltsimehe nägu,kui vaadist kütus paaki jooksma hakkas.