Vana päevik...
Postitatud: 04 Okt, 2007 14:09
Panen siis siia lihtsalt näiteks ühe peatüki ühest päevikust, mis 3klassi haridusega inimese poolt kirja pandud. Tegemist polnud muideks linnainimesega, vaid maainimesega, kes enne seda 10 aasta voodihaige olnud...
Elukutselt rätsepp maal kolkakülas. Panen selle lõigu lihtsalt üles, et nii mõnedki kahtlejad, kes arvavad, et eestlased olid lollid...
Päevikud selle mee sulest algavad 38ndal aastal ja jooksevad 45ndani välja, kus ta siis luutiisikuse tõttu ise manalateed läks... Kui aega saan, siis võib-olla riptan siia veel midagi üles... Head lugemist.
"17. juunil 1940
Tuleb aga jällegi ärevaid päevi üleelada, mida vast kunagi tulevikus saab mäletada.
Eile õhtul teatati raadio kaudu uutest N.vene nõudmistest Eesti valitsusele ja need on ka meie valitsuse poolt vastuvõetud. Selle uue leppe kohaselt tuleb veel hulgaliselt vene vägesid Eestisse, kes asuvad kõigisse tähtsamaisse keskustesse, ka sinna, kus neid senini veel ei olnud. Ühes sellega on ka meie senine prof. Uluotsa valitsus esitanud lahkumispalve, mis ka presidendi poolt on vastuvõetud.
Täna õhtul kell 18.00 avaldati erakorraline teade, mille kohaselt on nõukogude väed juba hommikul mitmest piiripunktist sisse tulnud. Elanikke kästakse rahus oma tööd edasi teha. Kuidas see küll õnnestub, ei tea. On ju üldine kartus, et see hulgaline vägede koondamine siia võib tähendada meie iseseisvuse lõppu. Leedule anti vene poolt süüks, et ta on nende vägesi halvasti kohelnud, kas ka meie suhtes sarnane süüdistus on esitatud, ei tea. Üht aga nähtub, et venel on nende vägede saatmisega äärmiselt kiire, sest eile anti meie valitsusele nõudmine ja juba täna on väed kohal.
Mina isiklikult teen kolm oletust nende vägede saatmise kohta, milline neist õige on, näitab tulevik:
1) Esimene ja kõige ohtlikum oletus on, et Vene püüab nii baltimaad ilma sõjata vallutada ja enda võimu alla võtta.
2) Teine oletus oleks, et vene kardab Saksa rünnakut, kes lähemail ajal näib Prantsusmaal oma sõjakäigu lõpetavat ja siis võib ka diviisid itta koondada.
3) Kolmas ja vast kõige sovitatav, oleks see, et vene kavatseb teljeriike seljatagant rünnata ja nii murda diktaatorite maailma vallutamise plaanid enne, kui nad jõuavad kosuda praegustest pingtustest. Ei saa unustada, et vene oli ennem prantsusmaaga liidus ja fašism ja kommunism olid varem suured vaenlased.
Igatahes näib vene kiire aktsioon olevat nagu seoses Itaalia hiljutise sõttaastumisega. Kui elu, siis näeme, kuidas kujuneb see praegune hiiglaste heitlus.
22. juunil 1940
On saabunud jälle laupäev ja senini meile eriti n.n. võidupüha laupäev. Tänavu aga tuleb sel ajaperioodil üleelada suuri muudatusi ja võib olla, kunagi tulevikus saab seda aga mäletada ühtlasi ka kaotuse päevana.
Meie seninine vabadus, võiks ütelda, iseseisvus on eilsest päevast alates lakanud olemast, sest äsja saabunud võõra sõjaväe võimuga on upitatud riigitüürile see äärmuslik element, kes meie rahva hulgas kunagi pole kuigisuurt poolehoidu leidnud, kuid kes ise alati on püüdnud võimu juurde.
Siiamaale on eesti vaba rahva enamus neid selles takistanud, kuid nüüd nende suur mõttekaaslane teispool piiri on pettuse teel, hoides ise kogu aeg rahu palmi oksa, osanud oma hiiglaslikud sõjajõud meie maale toimetada ja siis ühtlasi ka oma mõttekaaslased, keda eesti rahva hulgas leidub vast 10 protsenti, võimu juurde upitada.
Midagi ei oska tuleviku kohta ennustada, kuid rõhuv tunne lasub hingel ja ainuke, mida jääb teha, on sündmusi äraoodata, sest Euroopa saatuse kohta pole eel öeldud viimane sõna. Sõda kestab veelgi edasi ja õieti on Euroopas liikumas kolm ideed: Kõige vanem- demokraatia, mis praegu näib küll kõigesuuremas kadumise ohus olema, teiseks- kommunism ja kolmas kõige noorem- fašism. Milline neist jääb Euroopat looma, ja milline inimsoole kõigesuuremaid paremusi loob, näitab kord tulevik. Üks näib aga kindel olevat, et otsustamise tund on tulnud ja tahame loota, et kõigeparem ja elujõulisem saab eluõiguse. Eks ütle ju vanasõna, et õigus võidab ja sellest võib järeldada, et võitjal on õigus. Meie väikerahvas, kes siiani lootis oma enese printsiibi järele käima, on tahes või tahtmata sunnitud suurte vooludega kaasaminema.
kell 21.10
Kuulasin ära päevauudised ja uue valitsuse delarasiooni. Tõotatakse teha kõik laialdase töötava rahva kasuks. Töölised on kõikjal korraldanud miitinguid ja võtnud vastu resolutsioone. Ajalehed kiidavad üksmeelselt heaks eilse suure pööripäeva, mis vabastanud rava üksiku kildkonna võimu eest. Kui seda kõike kuulda, siis peab ikka ja uuesti tulema selle vana probleemi juurde, et kunagi ei tea, mis on tõde. Kui mitme suu läbi räägitakse teatavaid küsimus ja igaüks tõendab, et ta teab seda kõigeparemini, siis tõesti on raske otsustada ja eriti siis, kui on küsimuse all sarnane suur asi nagu maailmakord.
Niisiis, otsusades lähema tuleviku järele, ei puudu sugugi võimalus, et kogu meie rahvas muutub ideelisteks kommunistideks. Praegu järsku ei tea küll, mida mõelda, või mida öelda. Sündmused on selleks liiga värsked.
1. september 1940
.... Õigupoolest tunnen tänase vihma puhul teatud määral kahjurõõmugi, sest täna oli Tallinnas ja kogu meie suurel "kodumaal" N.Liidus mingisugune noortepäev, mispuhul järjekordselt korraldati tingel-tangeleid ja tassiti "ikvonasid"- Stalini ja teiste pilte ringi. Nagu raadio kaudu kuulda oli, peeti see paraad vihmale vaatamata siiski ära, kusjuures süütult pidid külma ja vihma kannatama ka need mõistlikud inimesed, kes surve sunnil pidid selle narruse kaasategema.
Põhimõtteliselt pole ma kunagi neid paraade kõrgelt hinnanud,seda vastikumana tunduvad praegused lavastused, kus kurjalt tarvitatakse selliseid õilsa tähendusega sõnu, nagu: vabadus, õiglus ja õitseng. Tegelikult võib aga praegust survet julgelt kõrvutada Saksa okupatsiooni ajaga, kuna vanast Tsaari ajast on surve kaugelt suurem. Vahe on ainult selles, et nimetus on teine. Enne tehti kõik kõigekõrgema keisri käsul ja nimel, nüüd aga suure Stalini ja töörahva nimel. Läheb aega niipalju kui läheb, kuid ükskord kindlasti ajalugu märgib praegust n.n töörahva valisust, kui ühte mustemat tööliste kurnamise ja igasuguste vabaduste piiramise ajajärku. Kuna senini pole inimkond ühtki surveajajärku kuigi kaua kannud, siis on kindel, et ka see igaveseks nimetatud rešiim ükskord variseb ja annab aset tõelisele vabadusele, heites ülekohtu hauda.
Alaliselt jutlustatakse vabadusest ja töörahva endi valitsusest kuid tegelikult toimub kogu valitsemine ülevalt alla palju suuremal määral, kui tsaari ajal. Nimepidi on riigil ülemnõukogu, kes valitseb, kuid seda ülemnõukogu juhib kommunistlik partei ja viimane on ainult "suure" Stalini tahtmise täitja. Viimane ei salli oma tahtele mingit muud kui ainult käteplaginat ja hurraa hüüdeid. Kõik need, kes omal ajal püüdsid vasturääkida on halastamatult hävitatud ja nii peavad ka need, kelledel võib olla on rohkem mõistust peas, surmahirmul alluma sellele verisele koletisele, kes kohutava jõuga lasub 190. miljonilise rahva turjal. Teine samasugune koletis lasub Saksa rahva turjal ja kolmas ning võib olla kõige mõõdukam Itaalias. Kõik nad räägivad ilusaid sõnu, kuid teevad hirmsaid tegusi, tuues viletsust ja kannatusi kogu maailmale. Mõlemad- kommunism ja fašism püüavad tervet maailma oma võimu alla võtta, et siis poleks kuskil olemas kedagi, kes neile veel julgeks vastu rääkida. Õnneks on maailma vallutamiseni veel hulka maad ja läänepoolkeral valitseb veel tõeline vabadus, mis vaevalt end paenutab ühegi ikke alla. Jääb vaid loota, et kord siiski pääseb õiglus võidule.
Kuulsin möödunud nädalal ka raadio kaudu selle suure Stalini häält ja pean tunnistama, et pettusin suuresti. Kujutlesin teda kui n.n suurt juhti ja kindla tasakaaluka kõnega olevat, kuid selle asemel võis ta kõnetoonist väljalugeda fanaatilist ja närvilist inimest, nagu võib seda tähendada ka Hitleri kõne kohta. Kuna vene rahvas, olles arenematu ja üldse igas asjas saamatu allutati algusest peale sellele režiimile, ning kogu aeg on talle propageeritud seda korda, ning mustatud kõike kapitalistlikku maade elu, siis on ka arusaadav, miks see kord on üle 20 aasta seal püsinud. Nüüd allutati vägivallaga kolm baltikumi riiki ka, kes omaljõul ju midagi praeguse korra vastu midagi teha ei saa, kuid vaevalt ükski teine suurrahvas seda omaks võtab selliselt, kui tuleb juhus, et vana kord praeguse sõja tagajärjel peaks kokkuvarisema. Siis ikkagi võib olla tuleb põrge, mis ka selle punase hiiglase oma savijalgadelt maha lükkab ja võib-olla ma meile jälle vabaduse annab."
Elukutselt rätsepp maal kolkakülas. Panen selle lõigu lihtsalt üles, et nii mõnedki kahtlejad, kes arvavad, et eestlased olid lollid...
Päevikud selle mee sulest algavad 38ndal aastal ja jooksevad 45ndani välja, kus ta siis luutiisikuse tõttu ise manalateed läks... Kui aega saan, siis võib-olla riptan siia veel midagi üles... Head lugemist.
"17. juunil 1940
Tuleb aga jällegi ärevaid päevi üleelada, mida vast kunagi tulevikus saab mäletada.
Eile õhtul teatati raadio kaudu uutest N.vene nõudmistest Eesti valitsusele ja need on ka meie valitsuse poolt vastuvõetud. Selle uue leppe kohaselt tuleb veel hulgaliselt vene vägesid Eestisse, kes asuvad kõigisse tähtsamaisse keskustesse, ka sinna, kus neid senini veel ei olnud. Ühes sellega on ka meie senine prof. Uluotsa valitsus esitanud lahkumispalve, mis ka presidendi poolt on vastuvõetud.
Täna õhtul kell 18.00 avaldati erakorraline teade, mille kohaselt on nõukogude väed juba hommikul mitmest piiripunktist sisse tulnud. Elanikke kästakse rahus oma tööd edasi teha. Kuidas see küll õnnestub, ei tea. On ju üldine kartus, et see hulgaline vägede koondamine siia võib tähendada meie iseseisvuse lõppu. Leedule anti vene poolt süüks, et ta on nende vägesi halvasti kohelnud, kas ka meie suhtes sarnane süüdistus on esitatud, ei tea. Üht aga nähtub, et venel on nende vägede saatmisega äärmiselt kiire, sest eile anti meie valitsusele nõudmine ja juba täna on väed kohal.
Mina isiklikult teen kolm oletust nende vägede saatmise kohta, milline neist õige on, näitab tulevik:
1) Esimene ja kõige ohtlikum oletus on, et Vene püüab nii baltimaad ilma sõjata vallutada ja enda võimu alla võtta.
2) Teine oletus oleks, et vene kardab Saksa rünnakut, kes lähemail ajal näib Prantsusmaal oma sõjakäigu lõpetavat ja siis võib ka diviisid itta koondada.
3) Kolmas ja vast kõige sovitatav, oleks see, et vene kavatseb teljeriike seljatagant rünnata ja nii murda diktaatorite maailma vallutamise plaanid enne, kui nad jõuavad kosuda praegustest pingtustest. Ei saa unustada, et vene oli ennem prantsusmaaga liidus ja fašism ja kommunism olid varem suured vaenlased.
Igatahes näib vene kiire aktsioon olevat nagu seoses Itaalia hiljutise sõttaastumisega. Kui elu, siis näeme, kuidas kujuneb see praegune hiiglaste heitlus.
22. juunil 1940
On saabunud jälle laupäev ja senini meile eriti n.n. võidupüha laupäev. Tänavu aga tuleb sel ajaperioodil üleelada suuri muudatusi ja võib olla, kunagi tulevikus saab seda aga mäletada ühtlasi ka kaotuse päevana.
Meie seninine vabadus, võiks ütelda, iseseisvus on eilsest päevast alates lakanud olemast, sest äsja saabunud võõra sõjaväe võimuga on upitatud riigitüürile see äärmuslik element, kes meie rahva hulgas kunagi pole kuigisuurt poolehoidu leidnud, kuid kes ise alati on püüdnud võimu juurde.
Siiamaale on eesti vaba rahva enamus neid selles takistanud, kuid nüüd nende suur mõttekaaslane teispool piiri on pettuse teel, hoides ise kogu aeg rahu palmi oksa, osanud oma hiiglaslikud sõjajõud meie maale toimetada ja siis ühtlasi ka oma mõttekaaslased, keda eesti rahva hulgas leidub vast 10 protsenti, võimu juurde upitada.
Midagi ei oska tuleviku kohta ennustada, kuid rõhuv tunne lasub hingel ja ainuke, mida jääb teha, on sündmusi äraoodata, sest Euroopa saatuse kohta pole eel öeldud viimane sõna. Sõda kestab veelgi edasi ja õieti on Euroopas liikumas kolm ideed: Kõige vanem- demokraatia, mis praegu näib küll kõigesuuremas kadumise ohus olema, teiseks- kommunism ja kolmas kõige noorem- fašism. Milline neist jääb Euroopat looma, ja milline inimsoole kõigesuuremaid paremusi loob, näitab kord tulevik. Üks näib aga kindel olevat, et otsustamise tund on tulnud ja tahame loota, et kõigeparem ja elujõulisem saab eluõiguse. Eks ütle ju vanasõna, et õigus võidab ja sellest võib järeldada, et võitjal on õigus. Meie väikerahvas, kes siiani lootis oma enese printsiibi järele käima, on tahes või tahtmata sunnitud suurte vooludega kaasaminema.
kell 21.10
Kuulasin ära päevauudised ja uue valitsuse delarasiooni. Tõotatakse teha kõik laialdase töötava rahva kasuks. Töölised on kõikjal korraldanud miitinguid ja võtnud vastu resolutsioone. Ajalehed kiidavad üksmeelselt heaks eilse suure pööripäeva, mis vabastanud rava üksiku kildkonna võimu eest. Kui seda kõike kuulda, siis peab ikka ja uuesti tulema selle vana probleemi juurde, et kunagi ei tea, mis on tõde. Kui mitme suu läbi räägitakse teatavaid küsimus ja igaüks tõendab, et ta teab seda kõigeparemini, siis tõesti on raske otsustada ja eriti siis, kui on küsimuse all sarnane suur asi nagu maailmakord.
Niisiis, otsusades lähema tuleviku järele, ei puudu sugugi võimalus, et kogu meie rahvas muutub ideelisteks kommunistideks. Praegu järsku ei tea küll, mida mõelda, või mida öelda. Sündmused on selleks liiga värsked.
1. september 1940
.... Õigupoolest tunnen tänase vihma puhul teatud määral kahjurõõmugi, sest täna oli Tallinnas ja kogu meie suurel "kodumaal" N.Liidus mingisugune noortepäev, mispuhul järjekordselt korraldati tingel-tangeleid ja tassiti "ikvonasid"- Stalini ja teiste pilte ringi. Nagu raadio kaudu kuulda oli, peeti see paraad vihmale vaatamata siiski ära, kusjuures süütult pidid külma ja vihma kannatama ka need mõistlikud inimesed, kes surve sunnil pidid selle narruse kaasategema.
Põhimõtteliselt pole ma kunagi neid paraade kõrgelt hinnanud,seda vastikumana tunduvad praegused lavastused, kus kurjalt tarvitatakse selliseid õilsa tähendusega sõnu, nagu: vabadus, õiglus ja õitseng. Tegelikult võib aga praegust survet julgelt kõrvutada Saksa okupatsiooni ajaga, kuna vanast Tsaari ajast on surve kaugelt suurem. Vahe on ainult selles, et nimetus on teine. Enne tehti kõik kõigekõrgema keisri käsul ja nimel, nüüd aga suure Stalini ja töörahva nimel. Läheb aega niipalju kui läheb, kuid ükskord kindlasti ajalugu märgib praegust n.n töörahva valisust, kui ühte mustemat tööliste kurnamise ja igasuguste vabaduste piiramise ajajärku. Kuna senini pole inimkond ühtki surveajajärku kuigi kaua kannud, siis on kindel, et ka see igaveseks nimetatud rešiim ükskord variseb ja annab aset tõelisele vabadusele, heites ülekohtu hauda.
Alaliselt jutlustatakse vabadusest ja töörahva endi valitsusest kuid tegelikult toimub kogu valitsemine ülevalt alla palju suuremal määral, kui tsaari ajal. Nimepidi on riigil ülemnõukogu, kes valitseb, kuid seda ülemnõukogu juhib kommunistlik partei ja viimane on ainult "suure" Stalini tahtmise täitja. Viimane ei salli oma tahtele mingit muud kui ainult käteplaginat ja hurraa hüüdeid. Kõik need, kes omal ajal püüdsid vasturääkida on halastamatult hävitatud ja nii peavad ka need, kelledel võib olla on rohkem mõistust peas, surmahirmul alluma sellele verisele koletisele, kes kohutava jõuga lasub 190. miljonilise rahva turjal. Teine samasugune koletis lasub Saksa rahva turjal ja kolmas ning võib olla kõige mõõdukam Itaalias. Kõik nad räägivad ilusaid sõnu, kuid teevad hirmsaid tegusi, tuues viletsust ja kannatusi kogu maailmale. Mõlemad- kommunism ja fašism püüavad tervet maailma oma võimu alla võtta, et siis poleks kuskil olemas kedagi, kes neile veel julgeks vastu rääkida. Õnneks on maailma vallutamiseni veel hulka maad ja läänepoolkeral valitseb veel tõeline vabadus, mis vaevalt end paenutab ühegi ikke alla. Jääb vaid loota, et kord siiski pääseb õiglus võidule.
Kuulsin möödunud nädalal ka raadio kaudu selle suure Stalini häält ja pean tunnistama, et pettusin suuresti. Kujutlesin teda kui n.n suurt juhti ja kindla tasakaaluka kõnega olevat, kuid selle asemel võis ta kõnetoonist väljalugeda fanaatilist ja närvilist inimest, nagu võib seda tähendada ka Hitleri kõne kohta. Kuna vene rahvas, olles arenematu ja üldse igas asjas saamatu allutati algusest peale sellele režiimile, ning kogu aeg on talle propageeritud seda korda, ning mustatud kõike kapitalistlikku maade elu, siis on ka arusaadav, miks see kord on üle 20 aasta seal püsinud. Nüüd allutati vägivallaga kolm baltikumi riiki ka, kes omaljõul ju midagi praeguse korra vastu midagi teha ei saa, kuid vaevalt ükski teine suurrahvas seda omaks võtab selliselt, kui tuleb juhus, et vana kord praeguse sõja tagajärjel peaks kokkuvarisema. Siis ikkagi võib olla tuleb põrge, mis ka selle punase hiiglase oma savijalgadelt maha lükkab ja võib-olla ma meile jälle vabaduse annab."
