Manurhin kirjutas:Huvitav, kui palju Nikolai Tšiži legendis tõtt on? Kas puhas väljamõeldis või kargas keegi tõepoolest Tahkuna majaka tipust alla?
Ega vist paremat selgitust sellele loole mujalt ei leia.
Algallikas, lehekülg173.
http://www.militaarmuuseum.ee/1941/Hiiu ... 1-ver7.pdf
Nikolai Tšiž
„Nikolai Tšiž oli k
ulutanud oma viimase padruni. Ta barrikadeerus majaka malmkeres.
Siis, kui hitlerlased murdsid maha massiivse välisukse ja tungisid torni sisemusse, heitis
ta nende pihta oma viimase granaadi. Ta tõusis majaka tippu. Silmadele avanes meri.
Tema taga tigutr
epil kuuldus rautatud saabaste tümpimist. Vaenlased lähenesid, et võtta
ta kinni. Meremees hüppas vaateplatsi rauast käsipuudele, ajas end sirgu ja äkki, käed
otsekui tiivadl laiali, hüppas õhku, et hetk hiljem prantsatada ranna
kaljudele. Tema
meeletust v
aprusest, hingesuurusest keeletuks jäänud hitlerlased vahtisid hirmunud pilgul
surnud sõjameest. Kolm päeva lebas tema laip torni jalamil. Fašistlikud ohvitserid
näitasid seda oma sõduritele: „Vaat, kuidas tuleb osata surra!” Isegi vaenlased osutasid
austu
st mehise kangelase põrmule.” (L.
Rannamets, Tahkuna legendi järg,
Rahva Hääl
21.02.1978
)
Võrreldes vandetõotuse ja Lehtma lahingu episoodidega esineb tuletornist alla
hüpanud madruse lugu venekeelses kirjanduse mõnevõrra harvemini. Aga eestikeelses
trükis
õnas ja eriti Hiiumaa ajalehes on sellest üsna ohtralt kirjutatud.
Esmakordselt leiame tuletornist allahüpanud, esialgu veel tundmatu madruse loo
1959. aastal ilmunud Juri Tšernovi raamatust „Oni oboronjali Moonzund” ja eesti keeles
selle 1961. aastal ilmunud tõlkes „Nemad kaitsesid Lääne-
Eesti saari”. Nimi ilmus
madrusele 1960.-
ndate aastate lõpus. Ajalehest Nõukogude Hiiumaa leiab Nikolai Tšiži
nime esmakordselt 1973. aastal. Pikema ilukirjandusliku töötluse sellel teemal leiab Juri
Vinogradovi raamatust „Hronika rastreljanõh ostrovov” (Moskva 1977, eesti keeles
„Mürskudest küntud saarte kroonika” 1984).
Aja jooksul on erinevad autorid üritanud lugu detailsemalt lahti kirjutada, aga mingit
olulist allikat Tšiži kohta neil leida ei õnnestunud. 1978. aastal
tegeles teemaga Rahva
Hääle ajakirjanik L.
Rannamets. Temal õnnestus tuvastada Tšiži sünniaasta –
1919 ja
komsomolipileti number. Tundub, et suurem osa infot Tšiži kohta pärineb tema
teenistuskaaslaselt Mihhail Zelenskilt, kes pääses saksa vangilaagrist
eluga ja elab
praeguseni (?) Riias.
Mõlemad on pärit Ukrainast. Armeese teenima kutsuti 1939. aastal,
olid väljaõppel Leningradis, osalesid Talvesõjas. 1941. aasta aprillis suunati Eestisse
–
Tšiž vaatlusposti ülemaks Tahkunasse, Zelenski Saaremaale Lõu sadamasse.
Mihhail Zelenski tähistas 10. septembril 2009 oma 90 juubelit. Seoses
dokumentaalfilmi tegemisega Salaspilsi koonduslaagrist 2007. aastal intervjueeris teda
korduvalt Läti ajaloolane Igor Gusev. Viimati käis ta
Zelenski juures 2010. aasta sügisel
ja Zelenski kinnitas veendunult
– madrus Tšiži kangelastegu toimus!
Segadust on olnud väeosa nimetusega, nüüd võib tänu Zelenski andmetele kinnitada
–
Nikolai Tšiž teenis Balti laevastiku õhuvaatluse, eelhoiatuse ja side teenistuse 2.
üksikus roodus (
служба Воздушного наблюден
ия, оповещения и связи
-
ВНОС БОБР
КБФ
).
Venemaa arhiividest ei ole Nikolai Tšiži kohta seni õnnestunud leida mitte ühtegi
dokumenti. Küll on materjali tema vangilangenud teenistuskaaslaste kohta, eelkõige
saksa sõjavangi ankeedid.
Kuni dokumentaalset mate
rjali veel pole, pöördume jälle pärimuse juurde.
Kauaaegne Tahkuna majakavaht Viktor Toom rääkis tänavu oktoobris sellest, mida
kuulis paarikümme aasta eest Hiiumaal käinud Tahkuna majakavahilt 1941. aastast:
„See mees, Kimber [Kimberg? Albert või Alfred?)
, käis Hiiumaal külas. Tulid siis
Hiium
aa 1941
174
/ 366
siia tuletorni, mees oli 86 aastat vana, aga käis ikka üleval ka ära. Küsisin, et kas sa olid
sel päeval siin, kui lahing käis?
- Jaa, kõik päevad olime siin, meid hoiti keldris kinni, et keegi viga ei saaks. Ja kui
välja
tulime, siis esimene asi, mis nägime –
keldri peal seisis üks kõrgem saksa ohvitser,
õues oli kolm
-nelikümmend sõdurit rivis. Ja ohvitser sõimas neid sõdureid, et vaadake
neid laipu (õues muru peal oli viis laipa), kui teie ka oleks niimoodi sõdinud nagu need
vene sõdurid, me oleks praegu marssinud Moskvas punasel väljakul!
Ma küsin üle, kas see on ikka tõsi?
- Jumala tõsi, ma ju ise nägin ja kuulsin seda! [Kimber valdas saksa keelt]
Ja tema tundis ka neid surnuid, nimetas teisi nimesid ja üks oli olnud Nik
olai, aga
perekonnanimi oli olnud nagu mingi linnu nimi? Ma ütlesin vahele, et legendis on
Nikolai Tšiž.
- Jah, just, Nikolai Tšiž oli!
Siis ma küsisin, kas sa allahüppamist nägid?
- Ei, aga omavahel sakslased rääkisid, et kuradil oli ikka kange süda, ei a
ndnud alla,
hüppas alla.
Kaheksakümnendate lõpus käisid siin igal suvel mehed, kes olid siin teeninud. Ja
nemad rääkisid ka, et lahingute ajal oli tuletorni saadetud mitu meest, kes oleks pidanud
laevadele taganemist katma ülevalt. Ja nemad olid juba laev
a peal, kui läks jutt lahti, et
tuletornis olnud mehed pole alla andnud, on surma saanud ja üks on alla kukkunud.
Aga need viis surnut tuletorni juurest olevat viidud autoga Kõppu ja seal maha
maetud. Kõpu majaka ülem Sepp Lembit uuris majaka ajalugu. Ja t
ema uuris ka, kuhu
need laibad jäid. Aga mitte mingit jälge, keegi ei teadnud.
Kas sellest väidetavast lahingust on tuletornis mingeid jälgi säilinud?
Poisid pani ukse seestpoolt võtmega kinni, originaallukk oli ees. Ja lukukeel on väga
paks, seda juba ni
isama puruks ei löö. Aga nagu Kimber rääkis, panid sakslased luku
külge granaadi ja lasid luku puruks, [läbi lukuaugu]. Ja poisid, kes sees olid, lasid neile
vastu niikaua kuni laskemoon otsa sai, neli meest lasti treppide peal maha. Tšiž läks välja.
Ja kui sakslased jõudsid sinna võre peale üles, siis tema hüppas alla. See kukkumiskoht
on siin ukse kõrval. Sillutisekivid õues olid varem veel paljad, muru on tekkinud
viimastel aastatel.
Aga uks elas granaadiplahvatuse üle, see on paks valatud uks, sellega ei juhtunud
midagi. Põrandat on hiljem parandatud, siin olid kuuliaugud sees küll. Ja ülevalt kuppel
oli puruks, lennuki kuulipildujast lasti need vaskplekid kõik auklikuks, hiljem va
hetati
need välja tavalise pleki vastu.”
Ervin Norgani 2001. aastal kirja pandud meenutustest: „Mäletan ühte juttu, mida r
ääkis
Kassari omakaitse ülem
August Kask. 1941. aasta novembris käisid nad Tahkuna
metsades venelasi püüdmas. Neid instrueerinud saksa ohvitser käskis olla ettevaatlik, sest
bolševikud on fanaatikud, üks on hüpanud tuletornist alla, ei olevat end vangi andnud.”
Veel on Tšiži loo päritolu püütud seostada Sarve vaatetorni ümberkukkumise looga.
Nimelt ehitati 1940. aasta kevadel Sarvele P
õlluotsa talu maadele neljakorruseline
vaatetorn (teine samasugune oli Heltermaal). 1941. aasta augustis lükkas tugev tuul torni
ümber, madrus Krassikov sai raskelt vigastada ja suri teel Kärdla haiglasse. (NH
6.06.1974).
Tšiži lugu aga elab edasi ja järj
est täieneb –
ajakirjas
t
“Национальная безопасность”
(2008) saame teada, et ta hüppas rannakividele hüüdega „
Моряки не сдаются!”
(Meremehed ei alistu!) ...
Detailide täpsustamise tuhinas on esitatud väga erinevaid numbreid
ka Tahkuna tuletorni
kõrguse koh
ta. Tahkuna tuletorni kõrgus maapinnast rõdu põrandani on 35,12 meetrit,
(katuse tipuni 42,57 m). Kui lisame rõdu käsipuu arvelt ühe meetri, saame Tšiži allahüppe
kõrguseks 36,1 meetrit. Arvestades torni koonilist kuju ja lisades poolteist meetrit (Tšiži
kukkumiskoha kaugus vundamentist) saame õhulennu horisontaalseks pikkuseks pisut üle
kolme meetri.
Hiium
aa 1941
175
/ 366
1997. aastal ilmunud raamatus „Võitlused Läänemerel (II)” märgib Mati Õun, et ilmselt
on legend ka lugu Tahkuna tuletornist allahüppanud madrus Nikolai Tš
ižist, kuna
mereajaloolane Bruno Pao, kes kohapeal loo jälgi ajas, ei leidnud ühtegi kohalikku, kes
sellest hüppamiset midagi kuulnud oleks.
Ring on täis saanud
– tuletornist allahüpanud madruse loo esmakordselt trükis avaldanud
Juri Tšernov väidab, et tema
kuulis sellest 1947. aastal Hiiumaal kohalikelt elanikelt ...
, aga mis pani ka imestama, oli et neid nimetati "ajaloolisteks" dokksarjadeks, kus kasutamist leidnud faktid olid pehmelt öeldes imelikud. Erilise muige tõi näole veel Kanal 12 suur kiri enne teise dokksarja algust ala Kanal 12 ei jaga saadetes esitatavaid seisukohti ja ajaloolist tõde või midagi sarnast.