www.militaar.net

Minu mäletamist mööda langes Võru linna venelaste kätte 13 august 1944 ( parandage, kui eksin). Asi nimelt selles, et mul on üks Võrus 12 august 1944 välja antud jalgratta luba. Huvitav on mõelda, et kuigi vaenlane oli niivõrd lähedal, süsteem toimis ja talumees sai endale linnas mingi tühise jalgratta loa vormistada. Või tuli sakslastele Lõuna-Eesti alistumine väga ootamatult?

12. kuupäeval käisid juba Marienburgi liinil lahingud. S.t venelane oli juba Pankjavitsast üle.
Arvan, et see mees oleks võinud tookord jumala rahus ka ilma selle loata pedaale sõtkuda ning pigem on tegu lihtsalt konkreetse eesti mehe enda äärmuseni küündiva kohusetundega.

Saksa bürokraatiamasin töötas eeskujulikult kuni 1945. a kevadeni välja. Mina olen seisukohal, et hea armee ei saagi ilma põhjaliku ja effektiivse bürokraatiamasinata toimida. Tähtis on, et protseduurireeglid oleksid üheselt mõistetavad, loogilised ja arusaadavad.

Põhjalik bürokraatiamasin on nagu elektroonika: kui kõik on timmis, töötab nagu kellavärk ja teeb elu lihtsamaks ja selgemaks, kui aga mingi osa kuskil vahepeal vussis, tõrgub ja plokib kogu süsteem.

Tundub, et Lõuna-Eestis Sakslastel asi igatahes toimis hoolimata pingelisest lahinguolukorrast... kuigi see näeb jalgrattaasja puhul iseenesest kentsakas välja... Oma osa on kindlasti ka kohusetundel, aga eks nad olid asjaga ka harjunud juba. Põhiline, et ametnikud ei lasknud ilmselt end segada ümbritsevast, vaid tehti kohusetundlikult OMA tööd edasi seni, kuni võimalik.

Mõnes mõttes eeskujuks tänagi...

Nuh ärge nüüd siin sakslaste kiitmisega nii hoogu ka minge. Peale sinimägede langemist olevat paanikat ja segadust küllaga olnud.
Sageli pandi jooksu paljalt kuulujutu peale, et venelased on 5km kaugusel linnast.

Üks asi on "ootamatult tulek", teine asi masinavärgi toimimine. Eks selle ordnungi toimimine viimase hetkeni on ju paljusid memuaarikirjutajaid ka hämmastanud (viimased sõjapäevad Saksamaal). See, et paljud fritsud ei saanud pihta üldpildile, on vägagi võimalik. Endal on kogemus Lääne- Saksa armee eruohvitseriga, kes tuli mullu muljetavaldava dokumendipakiga oma isa hauda otsima. Tal olid ka isa ülemuse sõjaaegsed aruanded langenutest ja haavatutest jne.. Herr kolonel ei olnud minuga kuidagi nõus, et Võru langes 13. august 1944, sest tema isa sai surma 14. augustil lõuna pool Võru linna Kasaritsa kandis. Üksus oli tulnud Misso kandist, peale isa langemist möödusid ida poolt Võrust ja sattusid tugevasse lahingusse Kääpal. Edasi lagunes seltskond vähemalt kaheks läbimurdegrupiks ja rohkem infot minul pole. No vähemalt üks mees pääses - muidu ei saaks seda jutttu siin puhuda Vaadates aga üksuse liikumist, siis võib öelda küll, et see tuletab meelde klassikalist maali "Pime juhib pimedaid"!

Lisan siis lõpuks pildi kah

http://www.pilt.ee/photo/422293/8617431/