www.militaar.net

Mõned kulinad, mida vanaisast jäänutena leidsin: Za bojevõje zaslugi, Medalj Žukova; 50 let pobedõ; za doblestnõi trud (100 aastat Lenonit); Frontovik 1941-1945; 30 let pobedõ; 50 aastat CCCP-i relvajõude; 20 let pobedõ. Kõigi "raamatuid" ei leidnud. Kahel viimasel pole medalid rõngast pidi selle tekstiil-lätu küljes. Kumb kummaga kokku käib?

gnadenlose kirjutas: Kumb kummaga kokku käib?
[/img]

Ongi õigesti.

Suur tänu! Küsin veel vasakult esimese (ülemises reas) medali kohta, mis ajal seda välja jagati?

gnadenlose kirjutas:Suur tänu! Küsin veel vasakult esimese (ülemises reas) medali kohta, mis ajal seda välja jagati?

Selleks, et konkreetse medali kohta öelda, oleks vaja numbrit teada.

Nummert pöle peal kusagil, revers sile nigu maitia mis! Ja seda raamatut kah pöle

Siis ei ole ta sõjaaegne ja täpset aastat on võimatu öelda v.a. juhul kui dokument peaks üles leitama.

Täpset aastat jah paraku niimoodi raske öelda, kuid medali järgi mingi perioodi võib küll välja pakkuda. Ise usun, et eks ta viiekümnendad - kuuekümnendad arvatavasti ole.

Kas vanaisast "Punaväelase raamatut" (vene keelne) pole järele jäänud? Seal peaks samuti kõik autasuatamise ajad sees olema.

Aga muidu kena mälestus vanaisast (ise hoian samuti alles, müüa ei taha ja ega neil suurt väärtust polegi - rohkem emotsionaalne).

Tossumil õigus jah - Punaväelase raamatut peeti sõja lõpuni.

Nu Punaväelase raamatuga on sellised lood, et sinna kirjutati sisse sõjaaegsed autasustamised. Hilisemaid sinna sisse ei kantud, vaid kirjutati sõjaväepiletisse. Kui kirjutati.
Vanaisa plekipoes on ilma numbrita medal, mis on kindlasti pärast sõda antud ja punaväelase raamatust pole siin ilmselt mingit abi.
Tegemist võib vabalt olla autasuga, mis on küll sõjaliste teenete eest, kuid leidis tee oma omanikuni hiljem.

Täienduseks, peeti punaväelase raamatut, mitte ainult sõja lõpuni, vaid ikka kuni demobiliseerimiseni. Mul endal punaväelase raamat, milles sissekanded 1946 aastaga, ehk siis aastapäevad pärast suurt sõda...
Mis puudutab medalit "Lahinguliste teenete eest", siis olen nõus Tossomiga. Võis vabalt olla nn "sõja ajal kaotatud autasuga", mis lihtsalt hiljem kätte anti. Antud medalit anti päris pikalt ka väljateenitud aastate eest sõjaväelastele, millitsa-julgeoleku jm vendadele. Kui vanaisa nendes süsteemides ei töötanud, ju pidi olema sõjaajast kätteandmata autasu.

Ilmselt keegi on vanaisa asju enne "revideerinud", sest mõned asjad tunduvad reas puudu olema? Nt medal "Võidu eest Saksamaa üle", "Isamaasõda" jne....

Taat neis kahtlastes organites ei teeninud, hoopis elupõline poemees oli. Nimetatud punaväelase raamatut pole. Ja eks neid medalisi on rapitud muidugi. See kuldsem kraam poolest saati alles Jeltsini ja Putini poolt saadetud. Lapsena sai isegi teistega mängitud, vanaisa ise taht neid nähagi, põlgas ää (oli väga kompromissitu ti*lavits ja võttis väga valuliselt, kui neid medaleid sahtlist otsima hakati)! Nüüd meenub, et nii paarkümmend aastat tagasi oli muude seas ka Vabadussõja mälestusmedal, mis nüüd teadmata radadele rännanud (ise kaldun arvama, et osa aurahasid muude sugulaste poolt laiali tassitud). Ja ega ta rindel mingi esimese järgu fraier polnud ka, oli kuni Lukini miski kokkade boss vms. Seal sai oma liti kätte (elu lõpuni oli taadil hitlerlik püssikuul kolbas, sest nõukogude meditsiin pidas paremaks selle kui elule ohtu mitte kujutava meene sinna jätta) ja sai juba 44.-l koju. Ega ta oma sõjateest rääkida armastanud, va tööpatt oli mehe hellaks teinud.

Eks rääkijate osas ole neid köögimehi veel küll. Ega ei pahandakski, kui köögiga juhtunud seiklustest räägiksid - ikka tankihävitusest! Ja kahtlane lugu, kas õiges köögiski olnudki? 2004 sai ühte sellist onu Remust Sinimägede juubeliüritusel nähtud - mida rohkem lapsed küsisid, seda enam "grenader" vastas. Ma läksin eemale, olen siiski oma õnneks ka paari tegeliku veteraniga kokku puutunud.