www.militaar.net

Mõni aeg tagasi lipsas meediast läbi jutt, et kaitsevägi on ostmas suurekaliibrilisi prantsuse snaiperpüsse (12,7mm?). Kas keegi teab asjast midagi? Ehk on isegi pauku teinud? Kuidas riistad tunduvad?

No need kes nendega tegelevad ei räägi sellest siin foorumis. tahad sellise peale minna mine arene KJ-s piisavale tasemele ja mine siis scouti, et oleks lootust sellist üldse katsuda.

Relvad on .50 Hecate-d.

See jurakas või?
http://www.worldsecurity-index.com/imag ... ATE_II.pdf
Kas summutid poel snaipritel mitte keelatud rahvusvahelise kokkulel?
Videot vaadates käib üks mees lukku liigutamas, laskur ise nagu ei jaksagi seda avada?

Ei tea et ükski mingisuguse konventsiooni punkt keelaks summuteid. Au contraire, see on kasutuses kui vastava eesmärgi ja kasutusalaga lisaseade, nagu ka öö/termosihik. Lisaks on "eriti suure purustusjõuga" moona kasutamine keelatud regulaararmee vastu, mitte irregular terroristide. Vihje - Raufoss HEIAP

Ja nagu pikaajaline praktika näitab, on igasugune konventsioon asi mis ei kehti sõja ajal ja mida peale sõja lõppu rakendatakse kaotanud poolele.

Miks peaks pooletollise lukk olema nii raske et mees ei jõua liigutada? Kui vähegi viitsib süveneda sellesse mis on sn relva ja tavarelva vahe siis ei tekiks sellist küsimust.

Summutid pole mingi kokkuleppega keelatud. Haagi konventsioon keelab lõhkeva ja tabamusel kuju muutva kuuliga (sealhulgas pliikuuliga) moona kasutamise elavjõu vastu. Kusjuures elavjõuks loetakse ka hobused ja muud veoloomad.
Ajalooliselt juba Peterburi deklaratsioon 19. sajandist keelas lõhkeva väikesekaliibrilise moona kasutamise tsiviliseeritud riikide omavahelistes sõdades.
Lepete täitmise osas on Medusal kahjuks õigus.
Oma mälestustes on küll, et mitte iga mees ei jõudnud DŠK lukku tagasi tõmmata.

Ma saan nii aru, et suurekaliibrilised snaiperpüssid on esialgu mõeldud (nö katsetamiseks?) Eesti meestele Afganistaanis -seal ju pikad vahemaad. Kuid mis on selliste suurekaliibriliste kasutegur Eesti oludes? Maastik meil ju suht kinnine.
Ei tea, kas selliste püsside kasutamine soomustehnika vaatlusseadmete ja kergesoomuse vastu on niisama nö naiste jutt või on ka tõepõhi all? Kuulivest pole sellele loomale vist probleem

Loodan, et on õige video:

http://www.youtube.com/watch?v=0MRMAW5nkFU

Ei usu,et neid afgaanis kasutama hakatakse.Estcoy´des snaipri ametikoht puudub ning jagude laskurid(igas jaos üks)kasutavad Galil ARMe.Pealegi poleks pikka snaiprirelva PASIs kuskil hoida ning kiire soomukist väljumise korral oleks see ainult tülinaks.

sadist kirjutas:

Ei usu,et neid afgaanis kasutama hakatakse.Estcoy´des snaipri ametikoht puudub ning jagude laskurid(igas jaos üks)kasutavad Galil ARMe.Pealegi poleks pikka snaiprirelva PASIs kuskil hoida ning kiire soomukist väljumise korral oleks see ainult tülinaks.

Just Afgaan nende jaoks parim koht ongi, seal ju mõõtmatud avarused, kus 308Win pisut lahjaks jääb. Leiaks ka Iraagis neile tööd, praegu kasutame seal ju jänkidelt laenatud relvi. Snaipritega on vist nii, et oleneb kas nad on parajasti Iraagis või Afgaanis (skautide SN grupp siis), mitte aga mõlemas korraga. Kui saame lõpuks need uued korralikud relvad ja mehed neile peale, küll neile siis ka oma koht tabelitesse kirjutatakse, praegu lihtsalt pole õigeid relvi. Olen ise Kanal2 Reporteri vahendusel näinud (ehk on nad K2 kodulehelt Reporteri arhiivist leitavad?) Estcoy meeste käes M-14TP, isegi kolme meest korraga kaadris, mil.ee pildigaleriist on veel näha, kuidas meie mehed inglaste .338LM proovivad. See Galil ARM on neil ehk midagi Minimi/SAW aseaineks, sest kõigil ju seda pole, enamuses ikka SAR-id. Pikka püssi peaks küll saama masinas vedada, vähemalt Unimog Iraagis saab sellega hakkama koos kõige muu kolaga, küll saab ka Pasi Afgaanis. Välja võtad sa ta siis, kui vajadus tekib, muidu põrkad ikka ringi Galiliga. Kui kompanii on näit. nädal aega jutti "põllul", siis on ju SN ideaalne mees laagri julgestajana. Ja kui sa suurte vahemaade tõttu tavaliselt vaenlast ei näe (ja seetõttu ka tabada ei suuda), siis pika ja jämeda püssiga mees näeb ja ka tabab.

Vabandage minu ehk täiesti asjakohatut märkust, kuid inimesi ei tapa kunagi mitte relvad, vaid ikka teised inimesed. Ehk olgu ükskõik kui hea relv, ilma laskurita on see siiski vaid tükk rauda, puitu ja plastikut. Minu meelst on see samasugune jutt, et "saaksime uued relvad, vat kus siis oleks tulemused" kui see, et "oleks mul viimase seeria bemm, küll siis alles uhaks." Asi on ikka kinni inimeses, mitte tehnikas.

Ehk siis - olgu EKV-l ükskõik missugused relvad, kui pole ikka seda sõdurit, kes neid käitaks, siis on tulemus O.


P.S. Aga see on juba teise teema küsimus, miks meil pole seda sadu miljoneid maksva tehnika kasutajat.

hillart kirjutas:Ehk siis - olgu EKV-l ükskõik missugused relvad, kui pole ikka seda sõdurit, kes neid käitaks, siis on tulemus O.

Selle koha pealt olen härra majoriga täiesti nõus. EKJ arengus on seni olnud erinevad etapid.

1) oli see, kui oli suur tahtmine midagi ära teha, kuid varustust ja relvastust nappis. Major mäletab ilmselt, millise innuga mehed harjutasid ja lasid Soomest saadud SKY vintidega, kuigi padruneid oli nii vähe, et laskeharjutused olid 3 prooviks ja 10 hinde peale.

2) on see, kus vähestele valitutele hangitakse kõike, mis pähe tuleb. Pean silmas misside varustamist, milleks ei ole häbi korjata paremat varustust kokku ka kõikidelt teistelt üksustelt.

3) tase peaks olema tulevik, kus kogu opstruktuur on ühtlaselt ja piisavalt varustatud vajalikuga.

Kui nüüd relvadest rääkida, siis parima tulemuse annab hea relv oskaja kasutaja käes, näiteks snaipripüss kõrge motiga snaipri käes. Teine, natuke kehvem võimalus on hea koolituse ja motiga võitleja keskpärase relvaga. Kui aga relv on täiesti juust või võitleja mott puudub, siis ei tule sealt midagi. Ma tõin näiteks needsamad SKYd, mis on muidugi vananenud, kuid hea laskuri käes tõhusad relvad. Tänaseks on kogu EKJ üle läinud AK4 ja Galili automaatidele ja peamiselt kuuleb kommentaariks ainult vingumist, et relvad on vanad, annavad tõrkeid ja üldse....

Inimkond jagunes samal hetkel, kui puu otsast maha saadi, vingujateks ja tegijateks. Neid vingujaid näeb peamiselt igasugu vastuvõttudel omasugustega koogutamas, laigulise vormi püksid viigitud, tegijal on riided suurest õppustel käimisest narmendavad, kuid ta oskab olemasolevatest relvadest maksimumi võtta, samal ajal kui läbi suure hädakisa korra 5 aasta jooksul kordusõppusele sunnitud vigiseja ei suuda automaadile turvakontrolligi teha, rääkimata sellisest peenest asjast, nagu jao ja rühma taktika aluste tundmine.