Rahulikult magavatel lennuväljadel

[Lemet]

Et pealekasvaval põlvkonnal lugemisega on nagu on ja vene keeles lugemisega ilmselt veel s...mini,siis haaras mind minu ääretus ülbuses mõte panna paberile eestikeelsed lõigud Mark Solonini raamatust.See siin on siis esimene katsetus, nii et ärge pekske klaverimängijat, ta mängib nagu oskab.Igasugune vastukaja on teretulnud, ja ehk pakub järgnev kellelegi peale mu enda kah huvi. Esimene osa

Lennukid

Peatükk 1

250 000

“Juba esimestest Suure Isamaasõja päevadest alates peremehetses saksa lennuvägi õhus karistamatult.” See tees ei ole nõukogude sõja-ajaloolise kirjanduse poolt kunagi kahtluse alla seatud. Niipea, kui sõja-ajaloolased hakkavad seletama järjekordset lüüasaamist, järjekordset inimeste ja tehnika kaotust, järjekordset käskude täitmata jätmist ja kõikide plaanide luhtaminekut, ilmub ta välja-purustamatu ja legendaarne, kõikvõimas ja saatuse poolt soositud saksa lennuvägi.Nagu raevukas Valküür iidsest skandinaavia saagast sööstavad “Messerid” ja “Junkersid” mööda ajaloo-teaduslikke teoseid, hävitades ladusid ja raudteesõlmi sadade, tanke tuhandete,ning vägesid kümnete diviiside kaupa.Ja seda kõike paari päevaga, ning mis kõige imelikum,ilma mingisugusegi nõukogude lennuväe poolse vastutegevuseta.
Muide,kus ta siis on,see nõukogude lennuvägi? Kus on “Stalinlikud kotkad”, need sõjaeelsete filmide kangelased, kõikide tüdrukute lemmikud, nõukogudemaa au ja uhkus? Kus on lennukid,mis püstitasid kümneid rekordeid ja varjasid päikese Moskva kohal õhuparaadide päevil? Kus on tohutute lennukitehaste toodang, miljonite inimeste töö tulemus, kes juba rahuajal töötasid kolmes vahetuses, koidikust koidikuni rõõmsate marsihelide saatel?
Tõsine küsimus. Sedavõrd tõsine, et ilma veenva vastuseta kipub traditsiooniline versioon1941 aasta enneolematu sõjalise katastroofi põhjuste kohta kokku varisema. Kommunistlikud ajaloolased mõistsid seda suurepäraselt ja ehitasid nõukogude lennuväe “silmapilkse hävingu” müüdi ümber tugeva, sügavalt ešeloneeritud kaitse. Veenva ja kindla. Kogu nõukogude ajalooteaduses vaadeldakse lennuväe kadumist kui antud olukorras ABSOLUUTSELT LOOMULIKKU, VÄLTIMATUT JA AINUVÕIMALIKKU.(Põhjendades seda ootamatu kallaletungi, raadioside puudumise,vaenlase tohutu arvulise üleoleku,massiliste löökidega kõikide lääne sõjaväeringkondade lennuväljade pihta.)
Samal ajal- nagu pagunikandjatele ette nähtud- valmistasid GLAVPUR-i ajaloolased ette ka teise kaitseliini, kuhu nad taganesid organiseeritult (mitte nagu 41-sel) 90-ndate algul, kui tänu arhiivide avanemisele müüt Luftwaffe arvulisest üleolekust varises kokku nagu kaardimajake. Nende uus “tõde” nägi välja umbes nii:
“Uute andmete valguses saime täiesti ootamatult teada,et nõukogude õhujõud ei olnudki sõja algul arvulises vähemuses,KUID:

-lennukid olid lootusetult vananenud,ja ei kannatanud välja mingit võrdlust saksa omadega.(halvasti relvastatud...puust...põlesid,nagu küünlad...motoressurss ainult 100 tundi...hävitajad ei suutnud isegi sakse pommitajatele järgi jõuda...hirmuäratav avariilisus)
-Luftwawwe ässadega,kes omasid juba kaheaastast sõjakogemust,pidid võitlema väljaõppeta poisikesed(kuuekuulised kursused...kümme lennutundi tsoonis...valmistuti paraadideks, aga mitte sõjaks...uutele hävitajatele MiG-3 olid ümber õppinud ainult 686 lendurit...ainult 1192 ekipaaži omasid ettevalmistust öisteks lendudeks)
-Tige ja usaldav (milline haruldane kombinatsioon) sm. Stalin uskus oma uue sõbra (vanad oli ta selleks hetkeks pea-aegu kõik maha lasknud) Hitleri rahukavatsusi ja keelas ettevalmistused kaitseks, isegi lennuväe üle viimise kõrgendatud lahinguvalmidusse.Vähe sellest, et keelas, vaid need vähesed ausad komandörid, kes püüdsid stalinlikku käsku rikkuda (Millist?Millest??) ja viia neile alluvad väed lahinguvalmidusse, võeti kinni ja hukati.
Ja lõpuks, Viktor Suvorov, kes oli selleks ajaks tekitanud oma raamatutega “Jäälõhkuja” ,” M-päev” nõukogude ajalooteaduse konnatiigis paraja lainetuse, käis välja uue,esmapilgul tõepärase vaatenurga.Täna ei tea ainult kõige laisem ja ignorantsem,kuis oli kõik “tegelikult”.-valmistudes sissetungiks Euroopasse,nihutati kogu lennuvägi piiritulpade juurde. Seal sakslased selle ka hävitasid. Esimese löögiga. 22 juuni koidikul. Kõik. (Tõe huvides tuleb märkida,et V. Suvorov on oma viga tunnistanud. LEMET)
Vaatamata kogu oma joovastavale absurdsusele, on müüt “esimesest purustavast löögist” kodumaisele lugejale hingelähedane.Seda (müüti ikka) levitavad isegi need,kelle sümpaatia V. Suvorovi vastu on muidu olematu.Näiteks täiesti “riiklik” ajaloolane D.Hazanov avaldab mahuka uurimuse “Sissetung. Õhusõja algus nõukogude-saksa rindel”. Kogu “sissetung” mahtus tal ühte päeva-22 juunisse. 23-ndat ja teisi järgnevaid päevi tema jaoks ei eksisteeri,nende asemel on juba toimunud hävitava lüüasaamise analüüs.Teine,avalikusele küll vähem tuntud ajaloolane M. Timin Uljanovskist,kirjutab raamatu “Pealöögi teravikul. Lääne erisõjaväeringkonna õhujõudude lüüasaamise põhjused.”. Üheainsa,esimese sõjapäeva sündmuste kirjeldus näib autorile olevat piisav,et teha kaugeleuletuvaid järeldusi lüüasaamise põhjuste kohta. Teine, kolmas ja kõik järgnevad päevad jäävad harjumuspäraselt “kaadri taha”...

Järgneb...kui on soovijaid