Ilmar Onton: Punkris
Postitatud: 21 Dets, 2007 13:10
Ilmar Onton
PUNKRIS
Läbi piluse akna külm hommikuahk
poetas punkrisse päikesevaske,
mille valgel üks käsi kui korpline pahk
laadis relvisse lahingulaske.
Oli pahkunud peo saan'd ja silmale kurd
hoides atra ja vahtides vakku,
aga nüüd oli pöörane saatusemurd
toonud mehe koos naisega pakku.
Sääl ta istus — ta naine; ehm kurrusel suul
vaatas aknasse pidades vahti —
vaatas sinna, kust vallatlev hommikutuul
toonud sõnumi: alataks' jahti!
Oli kostunud teerajalt tulija samm,
kostus metsateelt käskluse kisa —
sellest aimasid, teadsid, et terasest kamm
hakkab riisuma metsa ja võsa...
Ja nad ootasid — elatand naine ja mees —
olid vaikides — nii oli parem.
Küll nad teadsid, küll teadsid, mis ootab neid ees
ju sest räägitud — eila ja varem.
Olid elanud. Alles kui eila see näis,
mil nad rõõmsaina astusid paari...
Olid noored ... Ja õnne kõik toad olid täis
nende kodus — kesk vahtraid ja saari.
Olid elanud. Sirgusid tütar ja poeg...
Meenub, silmades pisaratibar —
läksid mõlemad, mõlemad vanadustoed —
poeg on Narva all, tütre sai Siber...
Ja nad teadsid, nad teadsid, mis nendelgi ees —
oli raske see tund, oo kui raske!
Naisel silmades õudus, kuid raevukalt mees
laadis relvisse lahingulaske.
Nüüd siis tulevad! Tulgu! Ju oodatud neid!
Teadis — tund tuleb hiljem või varem,
aga tema ei iial käi Siberi teid —
on kodumaal mullaski parem.
Tulid... Hiilisid... Läigatas pannaldund rihm!
Punkrist mees mõõtis silmaga kaugust —
veel paar sammu — siis ragises tuline vihm
konepüstoli lärmakast paugust!
Ahel peatus, kuid oiates vaarusid kaks —
heitsid relva ning haarasid rinda.
Kurjalt irvitas mees: "Pole odav me taks —
meie eest tuleb maksta täit hinda!"
Ahel varjus. Vaid ajuti põõsaste all
vilkus kiiver või siiluke mundrist
mida jalamaid tervitas surmatoov trall
süngest valvaka silmaga punkrist.
"Memmed olete! Kardate ühtainust meest!"
röökis komandör. "Püsti! — Ja tormi!
Teie külgedelt, mina läen kümnega eest —
kinni vanamees — raudu! — ja türmi!"
Ahel tõusis. Käis lärmakalt röökiv "Hurraa!" —
paistis paguneid punases värvis...
Punkris oodati: las ainult väheneb maa —
küll siis kone teil laulab, mis tarvis!
Ja ta laulis... Ta laulis sest vaevatud maast,
mida rädund kõik maailma tuuled;
laulis emadest, väetitest — mõrvarlik laast
keda kiskunud armsate juurest.
Laulis sellest, kuis Narva all lahingu kisk
röövis parimad paremaist meestest;
laulis kangelashauast, kust kistud rist;
laulis Siberi kannatusteedest...
"Teile poja eest, poja eest!" möiratas mees.
"Teile tütre eest!" nuuksatas naine —
nagu kividepaar ranna mässavas vees,
mille vastu käib tormakas laine.
Ja kui tulistas — laskudest kumises kõrv,
ühte imelist ilmutust nägi —
oli päästikul teinegi, teinegi sõrm —
tütre nälginud kahvatu käsi...
"Selle eest, et te võtnud mu isade maa!"
— vannet vingusid vihased lasud...
Kaja parastas, haukusid metsad ja laas
— ainult relvaga, relvaga tasud!
Seal, kus metsade vahe ja tüvede lahk
poetas loojuva päikese vaske,
mille punal üks käsi kui korpiline pahk
laadis relva — neid viimaseid laske...
*
Ja neist laskudest kaja käis üle me maa,
kaugel Siberis vastugi helas,
sellest rääkisid metsad ja sosistas laas,
teati maanteedel, rannas ja külas!
PUNKRIS
Läbi piluse akna külm hommikuahk
poetas punkrisse päikesevaske,
mille valgel üks käsi kui korpline pahk
laadis relvisse lahingulaske.
Oli pahkunud peo saan'd ja silmale kurd
hoides atra ja vahtides vakku,
aga nüüd oli pöörane saatusemurd
toonud mehe koos naisega pakku.
Sääl ta istus — ta naine; ehm kurrusel suul
vaatas aknasse pidades vahti —
vaatas sinna, kust vallatlev hommikutuul
toonud sõnumi: alataks' jahti!
Oli kostunud teerajalt tulija samm,
kostus metsateelt käskluse kisa —
sellest aimasid, teadsid, et terasest kamm
hakkab riisuma metsa ja võsa...
Ja nad ootasid — elatand naine ja mees —
olid vaikides — nii oli parem.
Küll nad teadsid, küll teadsid, mis ootab neid ees
ju sest räägitud — eila ja varem.
Olid elanud. Alles kui eila see näis,
mil nad rõõmsaina astusid paari...
Olid noored ... Ja õnne kõik toad olid täis
nende kodus — kesk vahtraid ja saari.
Olid elanud. Sirgusid tütar ja poeg...
Meenub, silmades pisaratibar —
läksid mõlemad, mõlemad vanadustoed —
poeg on Narva all, tütre sai Siber...
Ja nad teadsid, nad teadsid, mis nendelgi ees —
oli raske see tund, oo kui raske!
Naisel silmades õudus, kuid raevukalt mees
laadis relvisse lahingulaske.
Nüüd siis tulevad! Tulgu! Ju oodatud neid!
Teadis — tund tuleb hiljem või varem,
aga tema ei iial käi Siberi teid —
on kodumaal mullaski parem.
Tulid... Hiilisid... Läigatas pannaldund rihm!
Punkrist mees mõõtis silmaga kaugust —
veel paar sammu — siis ragises tuline vihm
konepüstoli lärmakast paugust!
Ahel peatus, kuid oiates vaarusid kaks —
heitsid relva ning haarasid rinda.
Kurjalt irvitas mees: "Pole odav me taks —
meie eest tuleb maksta täit hinda!"
Ahel varjus. Vaid ajuti põõsaste all
vilkus kiiver või siiluke mundrist
mida jalamaid tervitas surmatoov trall
süngest valvaka silmaga punkrist.
"Memmed olete! Kardate ühtainust meest!"
röökis komandör. "Püsti! — Ja tormi!
Teie külgedelt, mina läen kümnega eest —
kinni vanamees — raudu! — ja türmi!"
Ahel tõusis. Käis lärmakalt röökiv "Hurraa!" —
paistis paguneid punases värvis...
Punkris oodati: las ainult väheneb maa —
küll siis kone teil laulab, mis tarvis!
Ja ta laulis... Ta laulis sest vaevatud maast,
mida rädund kõik maailma tuuled;
laulis emadest, väetitest — mõrvarlik laast
keda kiskunud armsate juurest.
Laulis sellest, kuis Narva all lahingu kisk
röövis parimad paremaist meestest;
laulis kangelashauast, kust kistud rist;
laulis Siberi kannatusteedest...
"Teile poja eest, poja eest!" möiratas mees.
"Teile tütre eest!" nuuksatas naine —
nagu kividepaar ranna mässavas vees,
mille vastu käib tormakas laine.
Ja kui tulistas — laskudest kumises kõrv,
ühte imelist ilmutust nägi —
oli päästikul teinegi, teinegi sõrm —
tütre nälginud kahvatu käsi...
"Selle eest, et te võtnud mu isade maa!"
— vannet vingusid vihased lasud...
Kaja parastas, haukusid metsad ja laas
— ainult relvaga, relvaga tasud!
Seal, kus metsade vahe ja tüvede lahk
poetas loojuva päikese vaske,
mille punal üks käsi kui korpiline pahk
laadis relva — neid viimaseid laske...
*
Ja neist laskudest kaja käis üle me maa,
kaugel Siberis vastugi helas,
sellest rääkisid metsad ja sosistas laas,
teati maanteedel, rannas ja külas!