www.militaar.net

Vaidlus teemal kumb siis oleks IIms aegses lahingus olnud parem ja kas oleks näiteks andnud paremaid tulemuseid poolautomaat kui neid oleks kohe ja kõvasti rohkem olnud?

Olen üritanud mõnega sell teemal vaielda, on ikka oldud tava vindi poolt:

Oma arvamus et poolautomaat kõvasti parem tavalise vindi kõrval, saad ühe vahtimisega-sihtimisega võtta järjest maha, suurem salve maht, laadimine kiire ehk salvevahetus, vinnastus ja anna aga tuld, kompaktsem, keerukam hooldus.

Tavaline vint: väike salvemaht, tülikas ja aega nõudev laadimine, ümberlaadimine iga lasu järel aega ja jõudu nõudev , sodi pääseb kergemini mehanismi, lihtsam hooldus.

See ka peatab rohkem ründavat vaenlast ja säästab rohkem omade elusid.

Poolautomaatne sobib kui mehi on palju aga vint sobib rohkem snaiprile.

meie pere hääled siit poolautomaadile ... lisaks poolmantel kuulid

mardo kirjutas:meie pere hääled siit poolautomaadile ... lisaks poolmantel kuulid

Haagi konventsioon keelab sõjas poolmantelkuulide, lõhkekuulide ja muu sarnase kasutamise elavjõu vastu. Elavjõuks loetakse ka näiteks hobused ja kaamelid.

Kumba eelistada - sõltub eesmärgist. Kui sinu eemärgiks on "one shot, one kill" - mis on 100% vajalik vaid politseisnaiprite puhul, on seni eelistatud olnud mitteautomaatsed vindid. Tavasõjeväe snaipril on suht. harva selline ülesanne kus ta igal juhul peab tapma esimese lasuga, ja teiseks lasuks enam aega/võimalust ei anta - näiteks pantvangi vabastamine, kus pantvangil on püstol meelekohas, ja pätil sõrm päästikul. Ning selle tagamiseks kasutatakse politseis mitte üht, vaid vähemalt 2, tõsisematel juhtudel 3-4 snaiprit ühe märgi kohta samaaegselt. Sest igaühel on vaid üks lask - ümberlaadmiseks enam võimalust ei anta.
Sõjaväesnaipril piisab enamikel juhtudel ka selliset tabamusest mis viib vastase võitleja rivist välja - vastane ei pea tingimata kohe lasu tagajärjel surema - piisab, kui ta ei avalda enam aktiivset vastupanu, ja tema kaaslased on ta sunnitud evakueerima, s.t. ühe lasuga viiakse tegelikult rivist välja 2-3 meest - ühte tassitakse, tassib vähemalt üks, aga võibolla ka kaks. Lisaks ressursikulu - meedikud, arstimid-vahendid jms. Laibaga on ju lihtne - kui kunagi aega saad, siis matad maha. Elusa eest tuleb aga hoolt kanda.
See vaidlus mitteautomaatne vs. poolautomaat on sama vana kui laskmine üldiselt. Samasse teemasse veidi et kumb on töökindlam - kas revolver või püstol. Tegelikult tänapäevaste materjalide, tootmismeetodite ja kvaliteedisüsteemi juures ei ole enam reaalselt vahet, kumb relv on snaiprile sobilikum. Kui muidugi ajada taga ultratäpsust (lask pähe, ja ainult pähe) distantsil 1000m + siis hakkab võib-olla mingi relva valmistamise erisus pool vs. mitteautomaat mängima. Ja pigem saab siin määravaks relva kaliibri teema - ülipikale distantsile on vaja väga võimsat padrunit, nt. .338, või ka .50 BMG. Siin tulevad mängu juba suured rõhud mis ei pruugi enam relva automaatika töökindlust tagada ning kõigi jaoks on parem, kui selleks kasutatakse mitteautomaatset vinti. Kuid olgem ausad - 1000 meetri peale ei näe 99% armeekoosseisust isegi mitte inimsiluetti, peast rääkimata. Olen enam kui kindel, et kõik sõjaväesnaipri laskmised saavad ühesuguse täpsusega tehtud olenemata sellest kas relv on poolautomaat või mitte. Nagunii ei suuda valdav enamik inimesi rakendada relva kõiki potensiaalseid omadusi; sõjaväesnaipri ülesandeks on anda tihedamat tuld keskmisest sõdurist täpsemalt, tabades 10st lasust 8-9 - minu arvates päris piisav kriteerium sõjaväesnaipri jaoks.
Kui aga rääkida 2. MS, siis oli see sõda mitte niiväga sissiüritus kuivõrd just massilise rünnaku tõrjumine. Masside vastu aitab ainult mass - kui massiks mehi pole, siis peab jätkuma selleks tina. Ja seda saab anda vaid pool- või täisautomaat; ise eelistan pikemale distantsile kindlasti poolautomaattuld - tänu suuremale täpsusele vs. täisautomaatne tuli. Kui aga linnalahing, ja väga lähedastel distantsidel massi tõrjumine (5-10m), siis täisautomaat. Snaiprina oleks eelistanud sel ajal omada SVT 40 - töökindel, piisava võimsusega padrun, võimalus teha kiiresti korrigeerivaid laske, kiire ümberlaadimine.

eod-le poolmantelkuulide asemel saab kasutada GULAG-i, tuumapomme ja reisilennukeid, mis on ju ikka palju humanitaarsem versioon

mardo kirjutas:eod-le poolmantelkuulide asemel saab kasutada GULAG-i, tuumapomme ja reisilennukeid, mis on ju ikka palju humanitaarsem versioon

Veidi aia ning aiaaugu moodi küll, kuid:
GULAG on inimsusevastaste kuritegude teema;
tuumarelva kohta on rahvusvahelised kokkulepped;
lennukikaaperdamine ja terrorism on kuriteod.
Kas tuleb nii aru saada, et Haagi konventsioonile võib sülitada? Soome Talvesõjas komsomolkustest snaiperid kasutasid lõhkekuule viletsa laskeoskuse kompenseerimiseks. Seetõttu vangilangenult punase kuulitipuga padrunite leidmisel kustutasid soomlased tema eluküünla kohapeal. Nagu koer külale, nii küla koerale.

Poolautomaatvintpüss loomulikult etem relv, saab vajadusel mitu lasku järjest teha, mis on vahest oi kui vajalik. USA armee jalavägi oli Teises
Maailmasõjas ja ka Korea sõjas relvastatud täielikult 8-lasulise pool-
automaat Garand vintpüssiga. Ja minu omaaegne töökaaslane, kes
sõdis nõukogude vastaspoolel kasutas rindel olles trofeerelva vene auto-
maatpüssi SVT-40 ja oli sellega väga rahul.

Tegelikult II Ms käigus avastati, et parim on Sturm, selline vähendatud vindipadruniga iselaadiv, millest saab teha nii sihitud üksiklaske kui lähivõitluses valanguga lasta. Sakslaste Sturmi järglane on AK47 perekond.

Probleem on selles, et jalaväelane suudab näha ja edukalt tabada ainult paarisaja meetri kauguseni, üle selle on täpsuslaskurite mängumaa. Väikestel vahemaadel võidab see, kes suudab võimalikult palju tina välja lasta. Püstolkuulipildujat on küll mõnus lasta, tagasilöök on väike, kuid kuulide efektiivne kaugus on ka väike. II MS lahingutest on teada, kus paarisaja meetri kauguselt lastud püstolkuulipilduja kuulid takerdusid kasukatesse ja veepudelitesse, samas 7,92x33 või hilisem 7,62x39 teevad sama kaugelt augu sisse. Vintpüssi padrun on raskem, kui väikesed ja neid jaksab vähem kaasa vedada, mis on oluline miinus lahingus. II MS täpsuslaskurid lasid üliharva üle 600 m, kuigi relvade täpsus ka kuulide löögijõud oleks seda lubanud, piiras relvade laskekaugust algelised optikad, mille suurendused olid 1,5-6x. Snaiprid lihtsalt ei näinud kaugemale. Tõhusad laskekaugused olid järgmised:

Püstolkuulipilduja kuni 100 m;
Sturm kuni 300 m;
Vintpüss (nii poltlukk kui poolauto) 300 m;
Kuulipildujad kuni 400 m;
Snaipri vintpüss 400-600 m.
Üle selle miinipildujad ja kahurvägi.

Lõhkekuulid elavate sihtmärkide pihta on midagi eriti rõvedat, ei ole kuulnud, et peale punaväelaste keegi oleks neid viimase 100 a jooksul laiemalt kasutanud, sest sellise laskemoona omaja tapeti vangilangemisel kohe, võimalusel piinati surnuks, sest see inimene on sadist, kes ei vääri inimlikku kohtlemist.

Politsei täpsuslaskurid USAs näiteks kasutavad poltlukuga täpsuspüsse peamiselt poolautode kõrge hinna tõttu. Kuna lastakse peamiselt kuni 100 m kaugusele, on mõlemad sihtmärgi tabamiseks piisavalt täpsed, kuid kvaliteetse poolauto hinnaga saab 2-3 sama täpset poltlukku.

Nagu lugupeetud Tõnu Adrik kirjutab, on armee täpsuslaskuri ülesandeks vastase tabamine ja sellepärast saab tulistada ka suurematele kaugustele. Tänapäeval on ka relvade ja laskemoona kvaliteet parem kui II MS päevil. Seega on laskekaugused järgmised;

5,45 ja 5,56 automaadid kuni 200 m;
7,62 poolautomaadid kuni 500 m;
7,62 poltlukud kuni 600 m;
8,61 mm poltlukud kuni 1000 m;
12,7 mm poltlukud kuni 1500 m.

Muidugi hea laskuri kätes ja korraliku optilise sihikuga saab neid vahemaid mõnesaja meetri võrra pikemaks venitada. Esmärgiks on tabada poolfiguuri või täisfiguuri. Igasugu kihutava auto juhile 1 miili (=1,5 km) kauguselt esimese lasuga pähe tabamine on Lollywood. Isegi 300 m kauguselt võib nõrk tuuleke kuuli 20 senti kõrvale visata, see oleks möödalask, kui pähe sihtida. Tavaliselt sihitakse keset rindkeret ja laskuri ning täpsuslaskuri eristabki see, et viimane suudab kompenseerida vahemaad ja tuult.

Sõdivad riigid kasutavad kombinatsiooni mitmest kaliibrist, et katta kõik vajalikud vahemaad. Näiteks brittidel on igas jaos marksmani relv LSW, ehk sisuliselt pika toru ja optikaga automaat kaliibriga 5,56, millest lastakse kuni 500 m. Kompanii või pataljoni juures on ka eraldi snaiprite üksus, kes kasutavad 8,6 ja 12,7 mm poltlukke kaugemale laskmiseks. Jänkidel on sarnane süsteem, ainult poltlukud on 7,62 mm ja 12,7 on Barretti poolautomaadid. Sinna, kus on vaja ple 500 m lasta, tellitakse snaiprimeeskond suuremate kaliibrite ja paremate laskuritega.

kes keegi oskab pakkuda netis leiduvaid infomaterjale lõhkekuulide kasutamise kohta sovjeetide poolt teises maailmasõjas?

indrek

tavaline. poolautomaat kiilub pidevamini. ja optika oleks ilmselt maha võtt.

Indrek kirjutas:kes keegi oskab pakkuda netis leiduvaid infomaterjale lõhkekuulide kasutamise kohta sovjeetide poolt teises maailmasõjas?

indrek

Netis ei oska pakkuda, kuid Soome relvaajakirjas oli tuntud relvaspetsialisti, praeguseks manalamehe, P. T. Kekkoneni artikkel ZP lõhkekuulist. Tähiseks oli küll ekslikult pandud ZR. Seal oli juttu ka sellise moona kasutamisest snaiprite poolt.

Plaster kirjutab oma raamatus "The History of Sniping and Sharpshooting", et lõhkekuule kasutasid nii NSVL'i kui ka Saksamaa snaiprid.

Eks nende "komsomolimolkustest snaiperitel" ka vb polnud eriti valida, millega positsioonile minna. Vaevalt et nad ise sm Stalinile kirjutasid, et kallis juht, saada meile neid ilusaid punaseotsaga padruneid. Ilmselt ikka keegi hea komandör kusagil luges 30 pauku kusagilt kastist kätte ja laskja ei märganud ütelda, et sm. komandör, need ei lähe mitte ja mina nendega ei lase ja lähen üldse koju.
Tegelikult vast neid tavalisi padruneid oleks saanud ka kusagilt kastist kamaluga võtta... Aga nagu elus ikka , surnuks piinati laskjast sadist,käsuandjad ja padrunijagajad erilist valu ei saanud.
Või olid lõhkekuulid üldiselt mingiks muuks otstarbeks rindel käepärast, eluta märkide pihta tule andmiseks...?
Üldiselt jutt kisub mul rappa...

Nõukogude ZP ja Saksa B-Patrone kasutamine oli legaalne näiteks lennukite või kütusemahutite tulistamisel, samuti sihtmärgi tähistamiseks.
Analoogina võiks tuua meie Iisraeli päritoluga tagasilöögita suurtükid, millel paikneb rauaga samatelgselt 12,7x76 kaliibriga laskeseade. Selle kollase/punase tipuga kuul http://photos1.blogger.com/blogger2/123 ... b%2096.jpg näitab lennus trajektoori trasseri ja tabamiskohas sähvatuse ja suitsupahvakuga.