1. leht 2-st
Nn Kapo kgblaste nimekirjad
Postitatud: 06 Jaan, 2008 16:09
Postitas araterI
Postitatud: 06 Jaan, 2008 17:59
Postitas gnadenlose
Mul nende nimede hulgas üks lausa isiklik tuttav. Koerakoonlane elab priskelt tänini!
Postitatud: 07 Jaan, 2008 11:30
Postitas Aspelund
Kõige priskemalt elavad need, kelle nime seal tabelis kunagi ei avaldata. Saulustest saavad Paulused ja jälle vajadusel Saulused...
A.
Postitatud: 08 Jaan, 2008 17:54
Postitas Shiim
Avaldatakse vist ainult need, kes ennast ise üles pole andnud.
Postitatud: 09 Apr, 2008 18:01
Postitas S-2
See on see tähtsusetu nimekiri. Mingid õlid ja autojuhid ja suvalised tegelased. Nimekiri avalikustati ikka selleks, et tõelistelt tegijatelt tähelepanu ära juhtida.
Variserlik värk.
Postitatud: 10 Apr, 2008 10:39
Postitas Henn
See on ainult pinnavirvendus. KGB arhiivid lasti lahkesti Moskvasse ära viia, selle asemel, et neile käpp peale panna. Suured kalad on kõik peidus.
Muuseas, Ida-Saksas oli hinnanguliselt iga kümnes inimene koputaja. Vaevalt, et siin lood kaugeltki nii hullud olid, kuid siiski? Kui palju meil selliseid on?
Mulle üks klassivend väitis kunagi, et ta olevat KGB informaator olnud juba koolist saati. Kui küsisin, kas ta annab ennast üles ka, vastas, et ega ta loll pole. Nüüd on Tallinna volikogu liige - reformierakonnas.
Postitatud: 10 Apr, 2008 12:42
Postitas Jaanus2
See nimekiri on jah nendest, kes ise end üles ei andnud. Ei andnud enamasti sellepärast, et neil ei tulnud see meeldegi (mõni masinakirjutaja näit.). Kui oleks teadnud, et nimesid kuskil avaldama hakatakse, oleksid paljud neist ennast meldinud. Need, kellest on reaalset ohtu, ei esine kuskil Eestisse jäänud dokumentides ja neid ei saa ka avaldada. Ainult sellest, et keegi teab, ei piisa.
Postitatud: 12 Apr, 2008 21:15
Postitas Indrek
siin eespool mainiti korra ka stasit, ise olen kuulnud teist numbrit, et ida saksas oli iga viiekümnes informaator.
Postitatud: 12 Apr, 2008 23:55
Postitas Kapral Karu
See arv on juba natuke tõele lähemal. Aga tavaliselt kiputakse seda protsenti rehkendama nii nagu meil NL ajal represseeritutega -- X hetke Eesti kodanike arv jagatakse meie seast kogu 50 a jooksul küüditatute, tapetute jne hulgaga ning saadakse kokku, et represseeriti 10% eestlastest...
Postitatud: 13 Apr, 2008 21:25
Postitas alax
Nii palju kui mina tean, oli RJK-s iga vabariigi elaniku kohta perfokaart, koopia sissekirjutuskaardist vabariiklikust aadressbüroost. Toimikud olid juba millestki põhjustatud, kas välismaasõidust või muudest "riigivastastest" tegevustest. Koduperenaise kohta polnud ju mõtet ja vajadust toimikut pidada.
Arvan, et minu enda kohta olid mõned toimikulehed olemas. Sõjaväes sain hoiatuse natsionalistliku jutu eest. Koputaja oli üks ukrainlane. Kas see jättis kusagile jälje, ei tea.
1983a. läbisin mingi julgeolekukontrolli ja mind kinnistati mobilisatsioonireservi Leetse raketiväeosa juurde.
Postitatud: 13 Apr, 2008 23:00
Postitas ants431
Indrek kirjutas:siin eespool mainiti korra ka stasit, ise olen kuulnud teist numbrit, et ida saksas oli iga viiekümnes informaator.
Mida tähendab "informaator"? Näiteks iga pisike partorg pidi tegema regulaarseid ettekandeid oma ümbrusest. Igal partorgil oli teatud hulk sõpru või tuttavaid kes talle kõik kuuldud külauudised edasi rääkisid ilma igasuguse arvamiseta, et ta midaga informeerib. Eriti agarad jutustajad olid mutikesed. Nemad tahtsid ja tahavad praegugi rääkida ning kellegagi suhelda ja ega teised inimesed neid eriti kuulata ei viitsinud.
Muidugi oli suurem osa nende jutust jutust kes kellele ligi tikub aga kellegi teravam ütlemine riigikorra kohta jäi muidugi kah meelde ja mutike rääkis uhkusega edasi, et näe kuidas öelda oskab!
Veel juba Stalini ajal värvati nuhke nende seast kes saksa sõjaväes olid olnud. Anti valida ka surm Siberis või teed koostööd! Kerge on kangelassurmast rääkida aga üldiselt enamik valis ellujäämise. Iseasi kui püüdlikult siis seda tööd tehti! Nuhkide ustavust aga kontrolliti samuti. Saadeti teine nuhk provotseerima ja päras kuulati ära mõlema ettekanded ning tehti järeldusi.
Ainukeseks ja efektiivseks (mille inimesed lõpuks ka selgeks said) kaitseks oli mitte lobiseda poliitikast ja mitte näha kui keegi kusagilt "meie ühist vara" virutas! Kui keegi hakkas urgitsema, et mida arvad valitsusest, siis tuli arvestada, et tegemist on kas nuhiga või lollpeaga! Mõlemal juhul oli arukasvastata mõne standart loosungiga ja teha nägu, et oled õige nõukogude kodanik!
Väga palju tublisid eestlasi kaotas elu puhtalt oma ääretu naiivsuse ja rumala suupruukimise läbi!
Vist viletsatest filmidest on paljudel ettekujutus, et informaator on kergesti ära tuntav ja et lihtne informaator teab mida temalt saadud andmetega edasi tehakse või teab midagi muud olulist!
Postitatud: 15 Apr, 2008 22:35
Postitas Kapral Karu
alax kirjutas:Nii palju kui mina tean, oli RJK-s iga vabariigi elaniku kohta perfokaart, koopia sissekirjutuskaardist vabariiklikust aadressbüroost.
Kas tõesti, kui kindel see teave on? Lihtsam olnuks ju pidada oma inimesi aadressbüroos, kui selle kartoteeke dubleerida?
Postitatud: 16 Apr, 2008 7:42
Postitas Jaanus2
Ei olnud nii. See on samasugune legend, kui see, et igaühe kohta oli toimik. Andmed olid ainult aadressbüroos, kui kellegi kohta oli vaja, esitati järelepärimine, büroos löödi kulpi ja anti julgetele spravka, kui andmeid oli. Enamasti oli.
Postitatud: 17 Apr, 2008 18:12
Postitas alax
Arvan, et ei olnud legend. Kurameerisin kunagi ühe naisega, kes töötas seal. Ta ei suutnud tutvuse alguses mainimata jätta, et kontrollis minu aadressi üle, et vaatas töö juures perfokaardilt järgi. Ta oli sattunud sinna tööle pärast Eesti kõrgkooli. Motiividest aru ei saanudki.
Aga seitsmekümnendatel olidki enamus teabebaase perfokaartidel, ühte tuppa oleks terve Eesti elanikkond ära mahtuda.
Postitatud: 16 Sept, 2009 12:10
Postitas RX
Heh, mis neist ikka kiruda ja halvustada- olid kaastöötajad siis olid, eks igaüks üritas siis ja üritab paremini end elatada ja midagi elus ära teha ning tihti vahendeid valimata...
Pigem oleks huvitav kuulata/lugeda endistelt, kuidas organ täpselt töötas ja millised olid tööprotsessid.