www.militaar.net

Laari "September 1944" jutustab (lk. 173):

Kuigi vahel on sellega seotud admiral Pitka nime, tundub siiski, et tegemist on täiesti omaalgatusliku ettevõtmisega, millega polnud seotud ükski rahvuslik vastupanukeskus.

Lembit Anton kirjutab oma värskelt ilmunud mälestusteraamatus "Selles sõjas mina ei sure" aga järgmist (lk. 268-269):

Kohtumine admiral Pitkaga

Ühel päeval kamandas rühmaülem meie rühma suurde saali kokku, rivistas üles ja andis käskluse: ''Valvel! Keskele vaat!''
Saali astusid kolm meest, üks neist admirali vormis. See mees oli admiral Pitka. Ta astus ette ja ütles: ''Tervist, mehed!'' ''Tervist, härra admiral!'' vastasime üheskoos. ''Eesti mehed,'' alustas ta kohe energiliselt, ''meie maa elab praegu üle väga raskeid aegu. Meie kodumaal peavad praegu võitlust kaks eesti rahva põlisvaenlast - venelased ja sakslased. Mõlemad tahavad meie maad oma valdusesse. Sakslased lüüakse siit välja, see on vaid aja küsimus. Siis tulevad siia venelased. Meie peame venelaste vastu võitlusse asuma, et nad ei saaks meie maad vallutada. Selleks, et venelaste vastu võidelda, peame looma oma riigi. Kui on oma riik, siis saavad ka teised riigid meid toetada. Meil on juba uus Eesti valitsus moodustatud. Soomest tulid eesti poisid, väljaõppinud kogenud sõjamehed. Ka siin moodustame saksa sõjavägedes teeninud meestest oma väeosad ja alustame võitlust. Teie ülesandeks siin on võim Toompeal üle võtta ja Pika Hermanni torni tippu Eesti lipp üles tõmmata.''
Nüüd astus üks erariides mees admirali juurde ja ulatas talle ühe paki. Admiral tegi paki lahti ja tõmbas sealt välja Eesti lipu. Tõmbas sinimustvalge lipu laiali ja hüüdis: ''Lipule valvel! Lipule au!'' Ja kohe kõlas üle Harjuoru võimla võimas laul: ''Kaunistagem eesti kojad...'' Kui laul lõppes, pani admiral lipu kokku ja ütles: ''Selle lipu usaldan ma teie rühmaülema kätte ja ma loodan, et teie aitate tal selle lipu Pika Hermanni tippu viia.'' Rühmaülem astus ette, võttis lipu vastu ja ütles: ''lsamaa auks, alati valmis!'' Nüüd pöördus admiral Pitka meeste poole ja ütles: ''Tervitan teid kui Eesti vabariigi eest võitlejaid. Tervist!'' ''Tervist, härra admiral!'' kajas Harjuoru võimla suures saalis. Admiral Pitka ja tema saatjaskond lahkus. Neid läks saatma meie rühmaülem.
Meie seisime ikka veel rivis, kõik oli nii ootamatu, nagu välk selgest taevast. Alles me arutasime neid asju omavahel, aga nüüd... Admiral Pitka ootamatu ilmumine ja tema haarav ning vapustav kõne kangestas meid paigale. Ei julgenud liigutadagi. Siis vaatasime ringi, kas äkki sakslased seda kõike ei kuulnud. See oli ennekuulmatu, sakslaste kõige kõrgemas võimuorganis toimus vandenõu, vandenõu ''karu'' enda koopas!
Imetlema pani admiral Pitka julgus ja ettevõtmine tulla isiklikult Toompeale saksa valitsust kukutama. Legendaame Vabadussõja kangelane süstis meile oma isikliku eeskujuga julgust ja näitas meile sihti, kuhu poole peaksime püüdlema, mida tegema ja mis on meie kohus Eestimaa ees.
Kui rühmaülem tagasi tuli, seisime meie ikka veel rivis. Ta tuli meie ette, vaatas meid pikalt, igaüht eraldi ja ütles: ''Mis siin praegu toimus, jääb igaveseks ainult meie endi teada. See, mida siin admiral Pitka rääkis, jääb ainult selle ruumi teada. Meil pole kellelgi õigust seda teadet, mida meile praegu anti, meie vaenlastele edasi anda. Kes seda teeb, seda ootab surm!''
Seisime August Sihiga kõrvuti. Vaatasime teineteisele silma, ulatasime käed ja surusime neid vaikimise märgiks. See oli nagu vandetõotus. Oma mõtteisse tõmbunult ja vaikides läksime laiali, kuid veel hilisööni arutasime omavahel, küll sosinal, Eesti riigi tuleviku üle.
Mõne nädala pärast tõmbasid meie rühma mehed Pika Hermanni tornist Saksa haakristiga lipu maha ja heiskasid admiral Pitka käest saadud lipu asemele.

Eesti lipp heisati viimase sõja ajal 3 korral Pika Hermanni torni.

.28.august 1941. Pika Hermanni tipus lehvis punase ja haak-
ristilipu vaheajal sinimustvalge trikoloor.

.24.veebruar 1943. Eesti Vabariigi 25.aastapäeva hommikul
panid trikoloori üles Toompea tolleaegse vahtkonna liikmed
Juhkam ja Reedik. Lipp võeti Saksa komandantuuri käsul
10-15 minuti pärast maha.

.21.septembril 1944. Sakslased olid Eestist lahkumas ja Vene
väed Tallinna tulemas. Eesti lipu heiskas Toompea vahtkonna
liige Konstatin Marmor abilistega.

valloon kirjutas:Eesti lipu heiskas Toompea vahtkonna
liige Konstatin Marmor abilistega.

Toompea vahtkond e. Kindralinspektuuri komandandikomando, mida 1944. aasta septembris juhtis kapten Karl Väärt oli majutatud nii Toompea lossi kui ka Harjuoru võimlasse.
Laari andmetel oli valvekomando rühmaülem Helmut Peets, lipu ülestõmbaja Juhan Lepiksoo, teistel andmetel ka Theodor Tui.

Minul allikaks: Toompea vahtkonna Saksa okupatsiooni aegne liige Ragnar Tõugjas.( Postimees 28.August 2001.a.)

Minule on jäänud mulje 1944 aasta sügisest selline, et sügavalt ükskõik oli nende lippude kusagil rippumine(mitterippumine). 1944 ei omanud eestlased mitte üheski geograafilises punktis ja mitte ühelgi ajahetkel osakestki sellest võimekusest ja optimismist, mis 1941 aasta juulis - septembris. Ometigi oli kordades rohkem relvi ja ammunitsiooni, sõjakogemust jne. Milleks tühiseid seiku ületähtsustada? Minule jääb 1944 aasta sügist (minu sünnini jäi 21 aastat) meenutama ühe hea tuttava meenutus Keila eelselt positsioonilt - Tiefi valitsuse põgenikevoori buss laste ja naistega peatati Martin Lutheri monumendi juurde rajatud teesulus. Bussi hüpanud eesti sõdur tundis huvi, kus on ülemjuhataja (ju oli Pitkapoiss, kes arvas mingit Eesti asja ajavat) ja sai vastuseks, et Maide on juba eelneva transpordiga lahkunud. Maide ise oli sel hetkel bussi tagaotsas laste ja naiste vahel kössitõmbunud ja vaiki nagu sukk!
Kuueaastaselt jäävad paljud asjad meelde - eriti kummalised asjad rasketel aegadel! Tittede vahel kügelev kolonel on kindlasti üks sellistest meeldejäävatest asjadest. Laari ajalugu rünnatakse ühelt poolt, aga tasuks ka teisalt veidi udjada - ehk jääb mees reele?

Eevald Aruvald mäletab seda lipu lugu niimoodi:
http://video.google.com/videoplay?docid ... 5722788443

Nojah, eks võta kinni kes õigust räägib.

Eevald => Evald ehk siis ühe e-ga

Video algallikas

Arnold kirjutas:Milleks tühiseid seiku ületähtsustada?

Selge, et lipp tornis ei tee iseenesest midagi (siiski, on kuulda olnud, et mõned inimesed jätsid Pika Hermanni tornis lehviva tõttu pagemise katki). Samuti ei omanud Tiefi valitsus praktiliselt mingisugust reaalset võimu. Ometi on sümbolil ja käskkirjaga väljendatud otsusel tihtipeale suurem tähendus kui 10 000 sõduril.
Fakt on see, et "vabastajad" võtsid (mõningatel andmetel tulistasid kuulipildujaga) Pika Hermanni tornist alla sinimustvalge ning enne punaväe siia jõudmist oli ametisse astunud järjepidevuse alusel loodud Eesti Vabariigi valitsus. Seda ei muuda miski. Ja seda võib igale "vabastajale" häbenemata näkku öelda.

Ka 1918. aasta 24. veebruaril ei olnud Vabariigi väljakuulutajatel praktiliselt mingisugust reaalset võimu. Ometi tähistame me seda päeva Vabariigi aastapäevana.

Õige. Tuleb austada Eesti Vabariiki.