www.militaar.net

Vanal ajal, kui maamehed ise maaparandust tegid = lasid kive ja kände õhku, siis oli lõhkeaine ka külapoodides müügil. Joosep Toots oma küpsemates aastates kodumaal põlluvirtsahvtiga tegeledes kasutas selleks vanameister Lutsu teatel musta püssirohtu. Vaba Eesti õnnistuses olevat maamehed selleks mingeid poest ostetud komponente ise kokku seganud või siis poest lausa valmis lõhkeainet koos heeringa ja riigivanemaga koju ostnud, nagu tollased kirjanikud muuhulgas kirja pannud. Kas keegi teab ka sellest asjast midagi täpsemalt ehk mis lõhkeainet kasutati? PS ärge palun hakake rääkima lämmastikväetisest ja diiselkütusest, seda tean ma isegi.

Tuleb meelde kui vanaema rääkis, et kuidas mitu meest meie külast ja ümbruskonnast lasid ennast kiviõhkamistega sandiks.Eesti ajal oli seda jah poes müügil aga isa rääkis alles hiljuti kuidas mehed lennukipomme koju tarisid ja sealt siis lõhkeaine välja kühveldasid.Pärast läks see kõik lõhketöödeks.
Eks vanasti elati ikka kokkuhoidlikumalt .
Vanaema juures küüni all olid kooli ajal kaks 200 raud vaati, kus mingi kollane saepuru sees.Mis see oli ei teadnud mina mitte. Nüüd isa alles ütles, et see oli lõhkeaine.Küsisin, et kuidas sellist jama julgeti üldse hoida elamise ligidal.Vastas, et siis olid ajad teised ja külamees ei näinud oma kõige halvemas unenäoski, et selle kraamiga mingi käkk kellegile keerata.Vene ajal hakkas see pull pihta.Siis kardeti riigipöörajaid või jumal teab keda.Nüüd jälle terroriste.

Kodus peaks olema raamat esimese eesti ajast ja seal kirjutas trotüülist, dünamiidid, amoniidist ja oli teisigi löhkeaineid.

soadf kirjutas:Kodus peaks olema raamat esimese eesti ajast ja seal kirjutas trotüülist, dünamiidid, amoniidist ja oli teisigi löhkeaineid.

Raamatus võib muidugi kõigest kirjutada, aga mind huvitas ikka tegelik kasutus. St. ega trotüüli ega dünamiiti talumehele kätte antud, kuid ammoniit või ammonaal on juba tõenäolisem ... Soov ainult, et tahaks täpselt teada

Nii kui küsisin, nii ka leidsin. Tollal maaparandustöödeks müüdud lõhkeaine oli astroliit. Paraku see on kaubamärk, mitte lõhkeaine kui sellise nimetus

Tänu selle lõhkeaine kättesaadavusele valmistati 1941.a.suvesõjas ka hulgaliselt käepärastest vahenditest isetehtud granaate. Näiteks sobis selleks hästi mõni paksema klaasiga likööripudel või siis vankri ratta osa - kõva prunt ette ja süütenöör põlema .

Frundsberg kirjutas:Tänu selle lõhkeaine kättesaadavusele valmistati 1941.a.suvesõjas ka hulgaliselt käepärastest vahenditest isetehtud granaate. Näiteks sobis selleks hästi mõni paksema klaasiga likööripudel või siis vankri ratta osa - kõva prunt ette ja süütenöör põlema .

Paraku oli see kõik ainult hale aseainevõrreldes tehases toodetudkäsigranaatide ja miinidega. Kahju küll ...

Andmed veidi varasemast ajast - Väikepõllumehe kirjavara nr. 56-57, 1927.a.. Soovitab kaht lõhkeainet - must püssirohi ja kloorkaali (kaaliumkloraat, müüdi vabalt apteegis, enne kasutamist segati pooleks tuhksuhkru või püülijahuga). Kloorkaali kohta rõhutatakse korduvalt, et on VÄGA OHTLIK ja nõuab äärmist ettevaatust. Tundub, et need olid sel ajal kõige kasutatavamad lõhkeained.

Jaanus2 kirjutas:Andmed veidi varasemast ajast - Väikepõllumehe kirjavara nr. 56-57, 1927.a.. Soovitab kaht lõhkeainet - must püssirohi ja kloorkaali (kaaliumkloraat, müüdi vabalt apteegis, enne kasutamist segati pooleks tuhksuhkru või püülijahuga). Kloorkaali kohta rõhutatakse korduvalt, et on VÄGA OHTLIK ja nõuab äärmist ettevaatust. Tundub, et need olid sel ajal kõige kasutatavamad lõhkeained.

Täpselt nii oligi. Kaaliga töötades jäid paljud mehed sandiks. Lisa oht tuli sellest, et "süütenöörina" kasutati tihti püssirohuga täidetud tavalist kõrt. Selle põlemiskiirus oli aga kõikuv. Võis läbi põleda ka hetkega.

lant kirjutas:Tuleb meelde kui vanaema rääkis, et kuidas mitu meest meie külast ja ümbruskonnast lasid ennast kiviõhkamistega sandiks.Eesti ajal oli seda jah poes müügil aga isa rääkis alles hiljuti kuidas mehed lennukipomme koju tarisid ja sealt siis lõhkeaine välja kühveldasid.Pärast läks see kõik lõhketöödeks...

Hakkasin mõtlema, et kuskohast nad esimese Eesti valitsuse ajal neid lennukipomme võtsid ?.Paraku venelane võttis peale sõja jälle talud ära ja tehti kolhoosid.Igatahes mullegi mõistatus miks ja millal seda pommidest siis urgitseti.See pidi ikka peale sõda olema.Fakt on see, et nii toimiti.

metssiga kirjutas:

Frundsberg kirjutas:Tänu selle lõhkeaine kättesaadavusele valmistati 1941.a.suvesõjas ka hulgaliselt käepärastest vahenditest isetehtud granaate. Näiteks sobis selleks hästi mõni paksema klaasiga likööripudel või siis vankri ratta osa - kõva prunt ette ja süütenöör põlema .

Paraku oli see kõik ainult hale aseainevõrreldes tehases toodetudkäsigranaatide ja miinidega. Kahju küll ...

Tööstuslike relvade kõrval olid võitlejate hulgas kõrgelt hinnatud omavalmistatud lõhkekehad. Need tehti vankrite rattapussidest, mis täideti kivide lõhkamiseks kasutatud lõhkeainega ja detoneeriti süütenööri ja süütekapsli abil. Olin mitmel korral selliste lõhkekehade valmistamise juures. Neid kasutati lahingutes hävituspataljoni üksustega Rannametsas Pärnumaal. Nagu lahingutes osalenud hiljem väitsid, olid need tööstuslikult valmistatud käsigranaatidest isegi efektiivsemad.

http://www.hot.ee/lvpfoorum/ajalugu-4.html

Sihuke pull lugu et 80ndate keskel Tallinna 1. Keskkoolist sai leitud raamatukogust vabariigiaegne üllitis LÕHKEAINED ...loll pioneer oleks jooksnud organitesse medalit saama ja kaebama, mina loomulikult noorteorganisatsioonidesse mitteastununa ja mittekõlbulikuna asja viisakalt tasku ajasin ja sellega korras, oli aastaid kindlas kohas, paraku praegu ei teagi kuhu jäi

viiking kirjutas:Sihuke pull lugu et 80ndate keskel Tallinna 1. Keskkoolist sai leitud raamatukogust vabariigiaegne üllitis LÕHKEAINED ...loll pioneer oleks jooksnud organitesse medalit saama ja kaebama,...

Ei oleks pioneer organitelt medalit saanud ühti. Eestikeelseid lõhketööde käsiraamatuid on välja antud nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooni ajal. Töötasid eestlased lõhkajatena nii kaevandustes kui mujal ja erialast teabekirjandust oli ju vaja.
Näiteks 1946. aastal anti välja mäeinsener O. Vuht´i "Lõhketööd". 1980. aastal H. Aruküla, L. Eigo, E. Joosepi ja E. Reinsalu "Puur- ja lõhketööd".

Tänud neile, kes vastata viitsisid. Eriti huvitav on see Kapsi ja Co reklaam (Kapsi firma põhitegevus oli vist mäletamist mööda raadiote müük).