Surid nad massiliselt sellepärast, et:
1) tüüfus oli kohe algusest peale massiline. Novembri keskpaigaks oli Loodearmee taganenud kitsale alale Narva jõe idakaldal. Seal olid kümned tuhanded inimesed üheskoos ning ilmelt seal see tüüfus oma "juured" igale poole laiali ajas. Kui tüüfuse epideemia
detsembri alguses puhkes (tüüfusel on teatavasti inkubatsiooniperiood 1-2 nädalat), siis oli haigeid ühe korraga väga palju. Samas polnud nede jaoks haiglakohti.
2) Suur osa Loodearmee meditsiinipersonalist (arstid, velskrid) haigestus, samas kui suur osa sanitaridest lasi jalga
3) Loodearmee juhatus lõi käega ja ei viitsinud sanitaridega jännata, mistõttu armee haiglad muutusid mustusehunnikuteks.
4) Suurem osa haigeid polnud üldse kuskil haiglates ja ei saanud üldse mitte mingisugust hooldust.
5) Ei möllanud mitte ainult tüüfus, vaid ka teised nakkushaigused.
6) Eesti suhtumine oli tarbetutes mõõtmetes egoistlik ja küüniline, Kuna valitsus venitas Loodearmee Eestisse lubamise otsusega, siis istus suur osa Loodearmee tagalast ning põgenikes pikemat aega sisuliselt lageda taeva all 10-15 kraadise pakase käes, mis ainult soodustas haiguste järgnevat levikut. Kui lõpuks Eestisse lubati, siis põgenikele eraldati enam-vähem normaalsed tingimused, samas kui ühele osale armee tagalale anti rajoon, kus peavarju oli vähe. See põhjustas järgnevalt samuti halbu sanitaartingimusi ning soodustas haiguste levikut.
Ehkki genotsiidi tõepoolest keegi ei plaaninud, oli eriti Eesti 1. diviisi juhatuse suhtumine äärmiselt küüniline ning ebaeetline. Mingisuguseid õigustusi sellele eriti ei leia. Lihtsalt "venelaste" eludesse suhtuti ilmselt ükskõiksusega.
7) On teada näiteks juhus, kus Eesti marodööritsevad sõjaväelased röövisid detsembris ühe Loodearmee polgu voori, sealhulgas ka pesu, mis soodustas haiguste järgnevat levimist selles polgus.
8 ) Eestlased tegid esialgu üpris vähe aitamiseks. Oleksid saanud teha rohkem. Alles siis hakkasid liigutama, kui asi enestele samuti ohtlikuks muutus. Aga kui oleks kohe hakanud liigutama, siis olnuks jama pärast palju vähem olnud.
Araterl
Tüüfus oli tol ajal ravimatu haigus (nii nagu ka tuberkuloos tol ajal või näiteks HIV tänapäeval). Ainus mida rahvatervise huvides PIDI tegema oli haigete isoleerimine ülejäänud elanikkonnast.
Märtsis 1920 loodi Eesti Sõjaväe tervishoiuvalitsuse alluvuses siiski millegipärast haiglad tuhandete endise Loodearmee patsientide jaoks. Pärast nende haiglate moodustamist suremus haigete seas järsult langes. Vist ikka siiski on mingi seos haigete hooldamise ning teiselt poolt suremuse vahel.
Seetõttu võib iga kelle öelda, et haigeid hoiti kontsentratsioonilaagrites, sest kindlasti oli neid kes vabatahtlikult isolatsioonis ei tahtnud olla.
Esiteks, kuni jaanuari teise pooleni koosnes Loodearmee sõjaväeosadest ning kas keegi tahtis midagi vabatahtlikult või ei tahtnud, ei oma tähtsust. Väeosadele olid määratud asukohad ning seal nad ka olid. Haiglatele olid määratud asukohad ning seal nad ka olid. Väeosad olid, muide, koos oma haigetega reeglina segamini tsiviilisikutega Ida-Virumaal ja Narvas. Ühtegi koonduslaagrit ei haigete ega tervete isoleerimiseks polnud.
22. jaanuaril anti käsk Loodearmee laialisaatmiseks, ent väeosad säilisid veel mõnda aega, sest kõigepealt pidi nende laialisaatmine läbi viidama. Samal ajal, 22. jaanuari paiku, kehtestati Ida-Virumaal
karantiin. Ida-Virumaalt ei saanud keegi ilma võimude nõusolekuta lahkuda. Noh kui meeldib Ida-Virumaad koonduslaagriks kutsuda, siis ei saa ma takistada. Haigete seisundis toimus seejärel esialgu muutust niipalju, et neid haigeid, kes seni haiglate ruumides polnud, hakati koondama kindlatesse hoonetesse. Viidi läbi vähemalt ka üks Loodearmee haiglate puhastamine. Suurem enamus haigetest sai samas endiselt umbes sama palju hooldust kui oli saanud enne (see tähendab, mitte eriti).
Tõsisem hooldus algas alles märtsis kui Eesti oli saanud välismaalt selleks raha, misjärel Loodearmee haiglad võeti Eesti kontrolli alla, pluss loodi lisaks veel haiglaid, kuhu koondati need, kes seni haiglais polnud.
