www.militaar.net

Sai vastvat materjali kogutud; oli plaanis midagi sellest kirjutada, aga plaanid vist muutusid. Täpsemalt kogusin materjali iseloomu ning omavahelise läbisaamise kohta.

Tuleks tähele panna, et alljärgnev on nö toores materjal - see tähendab, et mõni nendest väidetest ei pruugi tõene olla või on liialdatud. Mis pole jutumärkides, see on minu ümberjutustus.

Laidoner jääb kõrvale, sest temast ma midagi siiski loodetavasti kirjutan.

Alustame "number kahest" - Jaan Sootsist.


ne. Meie wabadussõja kangelased. // Päewaleht. 18.09.1919, lk 1
Soots on “anderikka ja teguvõimsa rahvakangelase Laidoneri paremaks käeks”. Hoolimata “hädisest tervisest” on Soots väsimatu töömees.


III Riigikogu. VII istungjärk. Protokoll, nr 197. 21. detsember 1928. Veerg 1166-1168
Näha on Sootsi vastuolu sotsialistidega, neid ta ei sallinud. Sootsi sõnul on sotsidel iseseisvuse eest võidelnuks end pidada õigust kõige vähem.
Veerg 1176: Soots oli kui Ülemjuhataja staabis teeniv ohvitser Bõhhovi türmis vangis. Soots ütleb, et talle oli selge, et Venemaa variseb kokku. Kui välja kuulutati rahvaste enesemääramise õigus, siis tuli ta Eestisse. Oli “eesti rahvuslane ja kodanlikkude vaadetega sõjaväelane”.

Kures, V. Seitsme lukuga suletud raamat. Tartu, 2006
Lk 342. (15.06.1949) Soots oli “küll äkiline, kuid pika järelemõtlemisega”.
Lk 362 “Laidoneri ja Sootsi vahekorrad olid Vabadussõja järel mõnegi muudatuse läbi teinud.” (Kurese kirjutis: Konstantin Päts presidendina)

Raud, M. Kui saabus rahu.//Rahvuslik Kontakt. 1980, nr 2
Lk 39. Soots “napisõnaline, sarkastiline ja järeleandmatu.”

Pidusöök kindral Laidoneri auks. // Kaja. 11.04.1920, lk 1
9.04 Ohvitseride Kogu ruumides Tallinnas.
Laidoner “uhkusega tunnistab, et ta nii mõnigi kord oma staabiülema mõjul asju teisiti otsustanud, ...”

Eduard Alver. Suur organisaator.//Johan Laidoner. Kindralleitnant. Kaitsevägede Ülemjuhataja Vabadussõjas. Mälestusi kaasaeglasilt. Tallinn, 1934
Lk 244. Laidoner oli alati avatud asjatundlikele nõuannetele. Ta ütles nii mõnigi kord hiljem, et “kui tal Vabadussõja ajal ei oleks mitte olnud staabi ülemana sirgjooneluse ja kangekaelsuse poolest nii tuntud kindral J. Soots’i, ta ei oleks mitte kindel nii mõnegi sõjalise operatsiooni heas kordaminekus. Just vaieldes kindral J. Soots’iga – vahete vahel ööd läbi varahommikuni – on vastastikused seisukohad küsimusi selgitanud…”

Kindral Sootsi vennanaine.//Kirjutamata Memuaare VI. Katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil kogunud ja paberile pannud Lembit Lauri. Tallinn, 1991
Vilhelmine Soots.
Lk 20. Sootsi vend Hendrik langes Stolbeni all.
Lk 21-22. Soots oli töökas põllumees.
Lk 22. Sootski oli olnud karjapoiss lapsepõlves.


Juhtund, Johan. “Kõnelen sarnase vihaga, et ise värisen...”//Rahvusväeosade loomisest Eestis. Mälestusi ja kirju aastatest 1917–1918. Tartu, 1998
Lk 154. Ajakirjanik Juhtund, nooremallohvitser, kes lõi rahvusväeosade moodustamisel aktiivselt kaasa (Eesti Sõjaväelaste Büroo liige; “Eesti Sõjamees” toimetaja), märkides, et paljud eestlased hoidsid Vene armees teenistusest kõrvale või proovisid tagalas kohti leida, väidab: “Polkovnik Soots – nüri arusaamisega, toores ja jõhker kui Vene roodu veltveebel – kes eestlasi ei mõistnud, tähendas Eestisse tulles halvakspanevalt, et eestlased pole kellegi sõjamehed, vaid “obvozniki”, missugune madal arvamine siiski ei takistanud teda Eesti sõjaväkke astumast.”


Raamot, Mari. Minu mälestused. I ja II osa. Geislingen, 1962
Lk 231. 1918. a jaanuaris II sõjameeste kongressil enamlane Hans Pöögelmann kutus Sootsi lavale ja küsis, kuhu parteisse ta kuulub. “Soots vastas muiates: “Kuulun Jaan Sootsi parteisse, olen selle partei ainuke liige ja liider!” Kogu saal rõkkas naerust.”

K. Lugusid kindral Jaan Soots’ist.//Eesti Post. 21.05.1948, lk 4
Väliselt karm, “hingelt siiski heatahtlik ja abivalmis ...”

Sõjaministeeriumi esindaja Soomes – üljuh 6.11.1919: ERA 495–10–50. L 309.
Saadab tõlke “Spectatori” kirjast ajalehest “Savon Kansa” (“some enamline leht”).
Tõlge artiklist 1.10.1919:
L 310-311. Irboska tapmise käsuandjaks peetakse Sootsi “tsaariaegset puruvanameelset oobersti, kes kõige “demokraatia” üle naerab.”

Käsundusohvitser Sõjaministeeriumi esindaja juures Soomes – üljuh 6.11.1919: ERA 495–10–50. L 308.
Kirotar teatab, et selle kirja autoriks peetakse siin üldiselt G. Suitsu.

Kettunen., L. Soomlase mälestusi. // Johan Laidoner. Kindralleitnant. Kaitsevägede Ülemjuhataja Vabadussõjas. Mälestusi kaasaeglasilt. Tallinn, 1934, lk 130.
Soots oli “missugune suurepärane täiendus kindral Laidoner’ile!”

Lauri Kettunen. Laadogast Balatonini. Mälestusi 1918–1924. Tartu, 1999.
Lk 36. “Soots oli, muuseas, oivaline tõsise näoga naljamees.”

Kirotar, Elmar. Eesti Üliõpilaste Selts ja Vabadussõda.//Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XV. Stockholm, 1970
Lk 51. Kirotar oli Ekströmi tõlk-adjutant ning teisel jõulupühal 1918 saabus Tallinnasse koos Sootsiga, kelle hüüdnimi oli “Korrat”.

Lattik, J. Teekond läbi öö. Esimene osa. Vadstena, 1950
Lk 168. “Soots armastas öelda “korrat” kuradi asemel”.
Lk 294. Soots armastas nalja, võis “südamest naerda” teiste lugude peale; rääkis mõnikord ka ise.

Raud, M. Sulg ja raamat. Mälestusi ajaloo pööriaegadest. Lund, 1962.
Lk 296. “Kohtasin esimest korda paljukardetud polkovnik Sootsi, meest valjude näojoonte, lühikeste karedate vurrude, läbitungivate silmade ja järsu sõnaga.” Soots võis lausuda “nagu käratades”. Lk 297 “rääkis nii järsult ja paukuvalt”.

Wastuseks kindralmajor Soots’ile.//Walwe. 1921, nr 5.
Wastuseks kindralmajor Soots’ile.//Walwe. 1922, nr 13.
Näide, et Sootsi ja Pitka suhted pärast Vabadussõda vaevalt, et head olid.

Ajaloolised dokumendid.//Walwe. 1921, nr 5
Lk 5 11.X 1919 4. polgu kohtu asjaajaja Sootsile.
20. II sai polgu ülem divülilt telegrammi, et koostada endiste väejooksikute nimekiri, keda 24.02 polkül amnesteerimiseks esitab. Neid oli päris palju, kes vastupealetungi ajal polku tagasi olid ilmunud. Kõik anti sõjaväljakohtu alla; 4-5 punastega läbikäijat lasti maha, ülejäänuile töö- ja vangiroodu trahv ja ilma palgat ajäeti polku teenima, et süüd lunastada. Sealjuures tõsteti kaks degradeeritud ohvitseri oma endisesse auastmesse. Anti polgu päevakäsk (mis oli vormiline korra rikkumine), siis kinnitas diviis.
Lk 6. Kuid oktoobris, käsus Vabriigi sõjavägedele nr 185 anti nende aukraad alles taagsi alles alates 1.09, mitte 24.02. Seega tühistati nende 6 kuu teenistus lahingliiniohvitseridena. “Staab ei ole wist muidugi teadmata selle üle, kuidas teda lahingu-liini mehed põhjawad. “Pagari uulitsast”, õieti sellest sõjawäe waimlisest keskkohast, tema peajaust räägitakse wäerinnal, kahjuks otsekohese pahameelega. Palju on selles, muidugi liialdust ja arusaamatust; on ju teada, et igal ajal ja igas sõjawäes on staabid sõimata saanud.” Taoline juhtum annab aga ainult alust juurde. Pealegi oli Asutava Kogu amnetsia, millega 3. maist alates kõik õigused oleksid pidanud olema taastatud.
Ka taastab käsk nr 185 ühe ohvitseri auastme, kellelt seda tegelikult ära ei võetudki.
Lk 7. Kirja autor soovis, et tehtud ülekohus heastataks, sest muidu mõjub see halvasti vaid väerinde peale. Sootsi resolutsioon 12.X väga teravas toonis: süüdistab, et kiri on liiga pikk (võinuks olla 1 lehekülg 5 asemel); ülemjuhataja võib vaid aukraadi tagasi anda, mitte polkül või divül; amnestiad räägivad vaid andestamisest, mitte õiguste taastamisest; amnestia peab ellu viima prokurör
13.X vastas asjaajaja: polgu ülem tegutses teadmises, et veebruariamnestia on kõrgemalt poolt kinnitatud; amnestia ütleb, et karistatu vabastatakse vastutusest ja karistusest ühes kõigi selle tagajärgedega; prokuröri tegevusest pole siiani midagi kuulda, mis tekitab nurinat.
Lk 8. Kui Soots jääb enda jurude, siis palub Laidonerile ette kanda. Märgib, et polgu ja diviisi päevakäskude kinnitamisega “ei ole midagi kaotada, küll aga võita”.
24.11 pöördub Laidoneri poole, et Soots on mõlemad ettekanded tagasi lükanud. Lõpus lisab asja lahendamise kohta: “See kinnitaks weel rohkem seda tõesti sügawat lugupidamist ja aukartust, mis wäerinna-meestel isiklikult Teie wastu, herra kindral, on olemas, mis Teile muidugi armsam ja tähtsam on kui kõik kuulsus wäljaspool”.
Laidoner andiski käsu asja parandamiseks.

William Tomingas. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992
Lk. 168 Soots oli väga iseteadev, sest tema arvates mees, kes, nagu tema, oli lõpetanud Keiserliku Nikolai Sõjaakadeemia Peterburis, oli ilmeksimatu ja tema tahe pidi peale jääma kõikjal. Sootsil oli “tsaariaegne vene ohvitserimentaliteet” ja “kõrgeamplituudiline temperament”.
Lk 188. Soots oli “oivaline” anekdootide jutustaja vene keeles.
Lk 193 Sootsile omane “robustne otsekohesus”.
Lk 202. Soots “Põhiliselt raske iseloomuga, äkilise temperamendiga, tsaariaegse vene ohvitseri mentaliteediga, mis suhtus üleolevalt tsivilistidesse, oli ta seejuures vankumata Eesti patrioot, vaatamata oma vene kasvatusele. Samasugune patrioot oli ka Johan laidoner.” Vene keelt kõneles täiesti vabalt.

Lisan niipalju, et Sootsi sulest pärineb suurem hulk artikleid eri teemadel ja ka sealt on tõesti näha, et tal oli hea huumorimeel.

Jaan Rink.

Teenistusleht: ERA 495–7–4819.
Sündinud 18. aprillil 1886. Autasud: Stanislavi 3. ja 2. järk; Anna 4., 3. ja 2. järk; Vladimiri 4. järk. Maailmasõjas põrutatud. Lõpetas 1906 Vilno sõjakooli; 1913 –1914 Kindralstaabi akadeemias; maailmasõjas rindel roodu- ja pataljoniülem; 14. armeekorpuse staabis käsundusohvitser, vanemadjutant ja staabiülem. 1918. 21. novembrist 1. diviisi staabiülem; 1918 1. detsembrist polkovnik; 1919 24. veebruarist Kindralstaabi Valitsuse ülem, asudes selle kohuste täitmisele 2. märtsil; 30. aprillist Vabariigi Sõjakoolis ühtlasi taktika õpetaja; 4.-9. septembrini komandeeritud Riiga; 15. oktoobrist Sõjanõukogu liige.

1917. aastal 20. juulil 14. armeekorpuse staabiülema ajutise kohusetäitja poolt atestatsioon: lahinguolukorras vapper; staabitööl võimekas ja kohusetundlik. “Karm (žestki) iseloom”; tundlik ebaõigluse ja lohakuse suhtes; ei kannata puudusi ümbrisevate seas. Tugev enesearmastus, ei kannata kriitikat, aga seda peab atesteerija mööduvaks nähtuseks. Aus, kohusetundlik. Väga hea atestatsioon.
J. Sootsi poolt atestatsioon 19.02. 1927: iseloom pehme, otsuste täideviimisel võib puudu jääda tahet ja energiat. Tahtejõu puudust on märgata.


J. Rink – J. Laidoner 26.02.1919: ERA 495–10–37. L 488–488p.
Erakiri, venekeelne. Sinatab Laidoneri. Austavas toonis.

Divstaapül1 – Üljuhstaapül 12.04 ja Kinstaapül dateerimata märkus: ERA 495–10–80. L 322.
Rink teeb märkuse dokumendile vene keeles.

Kõnelus Rink – Tõnisson 10.01.1920: ERA 495–10–143. L 275.
Rink kasutab ka sõna “venelane”.

Kõnelus Kinstaapül – divstaapül3 7.05.1919: ERA 495–10–84. L 203.
Lähtub, et Rink ja Reek on vanad sõbrad.

Tõnisson, A. Põhja-Eesti wabastamisest.//Päewaleht. 6. veebruar 1929, lk 2
Rink oli “väga tugev operatiivtööjõud ja kõigiti korralik inimene”.

Anton Irv

Teenistusleht: ERA 495–7–1156
Sündis 5. septembril 1886. Autasud: 4., 3., 2. ja 1. järgu Georgi rist; Prantsuse sõjamedal; Stanislavi ordeni 3. ja 2. järk mõõkade ja lehviga; Anna 3. järk mõõkade ja lehviga; Georgi kuldrelv. Ülendati vapruse eest ohvitseriks; tõusis reamehest staabikapteniks; polgu jalamaakuulajate komando ülemaks; rahvusväeosades roodu-, seejärel pataljoniülem, ülendati kapteniks. Oli Soomusrongide juhataaja ja SRD ülema ajutine kohusetäitja.

Hinnom, A. Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast. Lund, 1955
Lk 149. Irv “hoidis end alati vaos. Rahulikkus, külmaverelisus ja julgus olid ta peaomadusi.”
Lk 150 Auahnust “just parajal mõõdul”.

Parts, K. Ta monumendi ees...//Kapten Anton Irv. Album. Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi Väljaanne Nr. 1. [1933]
Lk 4-5. Irv ja Parts olid tuttavad ja sõbrad juba ühisest teenistusest I maailmasõja ajal.

Villemi, P. Kapten Anton Irv. Tartu, 1935
Vt lk 194-195. Irv kahtlemata tuline patrioot.
Lk 236, 238. Sõduritega suhtlemisel südamlik.

ERA 827–1–5. L 32p. E. Laamani märkmed vestlusest J. Poopuuga. (Dateerimata)
Irve vahekorrad Partsiga olid head. Irv ei tahtnud staabis olla, vaid ikka rindel. Isiklikult püüdis oma korralduste täitmist kontrollida.

ERA 827–1–5. L 28p. E. Laamani märkmed vestlusest J. Sootsiga. (Dateerimata)
Soots arvab, et Irv oli küll isiklikult väga vapper, kuid ei osanud võita väikeste kahjudega ehk oskusega.

2124-3-1701. Katkendid Paul Villemi päevikust detsember 1918 –oktoober 1919 koos P. Villemi hilisemate märkustega.
L 30-30p. 06.08.1933 avaldas Laidoner Villemile arvamust, et ehkki Irwe on nimetatud hulljulgeks, võib öelda, et ta oli küll isiklikult vapper, kuid oma alluvaid ta umbropsu tulle ei viinud, vaid oli tasakaalukas juht.

2124-3-1910
Soomusrongide diviisi adjutandi A. Tilgeri sõjamälestusi, jutustatud major P. Villemi’le 29. oktoobril 1931. a. Tallinnas.
L 111. Irv tundus sõjamehena olevat “palju parem” Partsist, kuid tal jäi puudu esinduslikkusest.
L 112. Irv “armastas rääkida ja filosofeerida elu üle, kuid minule jäi mulje, et tema kõike ei räägi, mis mõtleb.”

2124-3-202. “Kolonel-ltn. Arnold Villemi p. Hinnomi sõjamälestusi.” Dat-ta.
L 38 Irv oli “suurepärane juht ja sõjamees”. Võimed olid “tublisti suuremad” Partsi omadest. Irv Poopuud “just väga kõrgelt ei hinnanud”.

“Soomusrongi Mari” mälestusi.//Sõdur. 1938, nr 29/30
Lk 767. Irv nõudis soomusrongis puhtust ja korda. “Kapten Irv rääkis rahulikult, ilma tõrelemise toonita, kuid väga kindlalt.”

-i. Kapten A. Irve kirju kodustelel lahinguväljalt.//Sõdur. 1933, nr 7/8.
Vt lk 308-309. Irw kindlasti tõsine patrioot.

2124-3-198. Hinnom, Arnold. Suurte murrangute päewil. Memuaare 1916-1921. 1. osa. (Dateerimata)
L 165. Irv viibis iga tähtsama operatsiooni puhul otse eesliinil, mitte staabis Valgas. Temaga kaasas olid tavaliselt Hinnom või Tilger.
L 169. Irv oli vaoshoitud karakteriga, väga julge; fatalist, sageli seadis end tarbetult ohtu.
L 171. Teda paelus sõjamehe elukutse.
L 173. Irv soovis karjääri teha sõjaväes. Irv leidis, et poleks vaja tarvitada auastmeid, vaid ametikoha nimetust, mis oleks “eesti pärane”. Seda arvasid ka Parts ja Pitka.
L 174. Irv kuulas nõuandeid, mis läksid tema esialgsete seisukohtadega vastuollu, kui pidas neid põhjendatuks.

Parts, K. Ta monumendi ees...//Kapten Anton Irv. Album. Kapten Irve Soomusronglaste Seltsi Väljaanne Nr. 1. [1933]
Lk 6. Irve surmapäeval kui teade tuli, siis Parts parajasti ilmumas üljuhi jutule. “Irv on langenud, sõnab ka Laidoner, nähtav ärritus ilmes. – Oleksin ennemalt, jatkab ta sealsamas, ühe lahingu kaotanud, kui Irve kaotanud.” Küsis samas, kas Parts on paranenud, et divisjon üle võtta. Parts ütles, et just selleks ongi ilmunud, et sõita rindele.

Kõnelus Kinstaapül – divstaapül3 27.04.1919: ERA 495–10–80. L 900. Reek Irve surma kohta: “see oli sõdur ja tema surm oli rohkem kui Ruhja ärakaotamine”.

Kes mida arvas Sootsist:
- Juhan Juhtund oli hull sotsialist, tänapäeva mõistes trendipede
- William Tomingas oli absoluut-negativist, tänapäeva mõistes Madisson

Ja veel Anton Irve kohta, et "Irv ei tahtnud staabis olla" - ega ta ei oskanudki seal midagi teha, polnud ei väljaõpet ega töökogemusi. Staabitöö on ikka keeruline asi, Irv oli aga (vist pärast Vabadussõda leiutatud sõna järgi??) löögimees, kes sellisena andis kõik. Ja hästi andis

Muidu nõus, ainult, et kas Juhtund ikka oli poliitvaadetelt sotsialist? Vabadussõja ajal oli ta Päewalehe ajakirjanik - see ju Postimehe ja Maaliidu vahepealne ehk ikka päris parempoolne. Pakun, et Juhtundil oli Sootsiga mingi suurem arusaamatus/tüli, misjärel ta siis oma viha mälestustes välja valas. "Nüri", "toores" ja "jõhker" Soots nüüd vist ikka päris kindlasti kohe polnud.

JUHTUND, Johann. 11. VII 1891 Riias. Isa Karl J. Ae Olga Paveli t
(1893-1952). Tütar Tamara (1921). Ajakirj, E Sõjamehe toim 1917, välisminist am, vang VII 1924 (välisminist kassapid Cr. Peikeri mõrvamine Kosel), XI 1924 eluaegne sunnitöö, vab, vang 14. VI 1941 Tall-s (Paldiski mnt 21-7), perek küüd, Sevurallag. Srn 11.I 1942 Sverdlovski obl-s.

*

Juhtund palub täielikku amnestiat. Eluaegset sunnitööd vähendati kaheksa aastani. Juba mitmendat aastat istub kinni keskvangimajas endine "Vaba Maa" toimetaja Joh. Juhtund, kes mõisteti sõbra tapmise pärast eluaegsele sunnitööle. Vahepeal on Juhtundi karistust mitmel korral vähendatud. Eluaegsest sunnitööst on järele jäänud kaheksa aastat, missugune karistusaeg mõne aasta pärast lõpeb. ... on Juhtund esinenud palvekirjaga tema süütegu täielikult amnesteerida. ...

Postimees, 15.08.1930, 219, lk 4

*


Pühadeks vabastati vange. Vabariigi valitsuse koosolekul oli läbivaatamisel terve rida vangide armuandmise palveid. Sise-kohtuministeeriumile oli neid esitatud üle 200, millede seast valitsus otsustas armu anda 30 vangile. Teiste seas oli palve esitanud ka hiljuti vangist vabanenud Joh. Juhtund, kes palus tagasi anda õigusi. Valitsus jättis selle palve rahuldamata.

Postimees, 09.04.1933, nr 84, lk 3.

Johan Pitka

Kures, V. Seitsme lukuga suletud raamat. Tartu, 2006
Lk 24 (päevik 1929.4.01) Laidoner: “Kalm oli samasugune kui Pitka, kes arvas, et mida tema teeb, see on ainuõige ja kõige tähtsam. Käskusid oli neile anda raske, ei tahtnud täita, see näis riivavat nende enesetunnet. Kui midagi tahtsid nende kaudu läbi viia, siis tuli neid sugereerida kaudselt selleks, et nad ise lõouks tuleksid oma kavadega, ja sarnastega, mida ma ise tahtsin teostada. Kiitsin siis need hääks ja nii, nagu oleks need nende isiklikud plaanid; vahel oli neis küll mõndagi läinud viltu, aga sellest ei tulnud välja teha. Ega see kellelegi halba ei teinud, kui mõned arvasid, et nemad on ainukesed isamaa päästjad. Sarnaseid isamaa päästjaid oli palju. Minu sihiks ülemjuhatajana oli üldse võimaldada igale oma initsiatiivi.”

Sõjaminister J. Soots’i seletused süüdistuste kohta “Walwes”. // Kaja. 10.03.1922, lk 2
Pitka kõrvaldas mereväest kõik muulased kui üksikud neist Loodearmeesse avaldasid soovi minna.

Wastuseks kindralmajor Soots’ile.//Walwe. 1922, nr 13.
Lk 12-13. Soots süüdistas, et kui osa mereväelastest tahtis Põhjakorpusesse üle minna, siis Pitka “ajas selle peale kõik muulased kokku ja käsutas rewolwriga kõik minema”, sealjuures ka Salza, kes ise soovi ei avaldanud. Pitka sõnul aga lahkus Salza LW sõja ajal, kuna ei pidanud Eesti väes seetõttu enam võimalikuks edasi teenida.


Soots, J. Meie riigikaitse korraldamisest. (Ühine wastus “Waba Maale”, “Postimehe’le” ja “Päewalehele”.) // Kaja. 17.01.1922, lk 2
Pitka “sedavõrd Eesti rahvuslane on, et teda marurahvuslaseks nimetada sugugi liialdus pole”.


Marandi, R. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. I. Legaalne periood (1929–1934). Stockholm, 1991.
Lk 91-92. Pitka äärmiselt tundlik ühiskonna väärnähete ja ebaõigluse suhtes, impulsiivse iseloomuga

Ambassador. Mälestused sõjalaewastikust 1918–1919 aastal.//”Sõduri” lisa. 1921, nr 4.
Lk 48. Pitka, kes oli “osav, energiline, ... suutis laevastikku elustada ja toetada, vaatamata selle pääle, et, võib olla, küll oma spetsiaalteadmiste ning oskuse poolest ei vastanud täiesti oma ametile, kuid ta töötas alguses kontaktis laeva (“Lembitu” – R. R.) noorte ohvitseridega, kel merisõjaasjanduses ehk küllalt teadmisi ja kogemusi, mida aga nende nõrk tahtejõud iseseisvalt kasutada ei võimaldanud.”

Tõlge “Hufvudstadsbladeti” 12.10.1919 artiklist: ERA 2315–1–22. L 522, 523.
Meredessantpataljoni soome vabatahtlik tetab, et Pitkal “vastumeelsus” soomlaste vastu. (Artikkel siiski lausa kubiseb liialdustest ja ühekülgsusest - R. R.).

Johan Pitka. Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni: 1914–1920. Tallinn, 1993. (Kirjutatud 1921)
Lk 10-13. Kirjeldab I maailmasõja ajal Vene korda ja selle võimu kuritarvitusi negatiivselt. Muide, Pitka mälestustest ei kuma ka mitte midagi head sakslaste vastu.

Johan Pitka. Esimesi muljeid.//Johan Laidoner. Kindralleitnant. Kaitsevägede Ülemjuhataja Vabadussõjas. Mälestusi kaasaeglasilt. Tallinn, 1934
Lk 95. “Kogu Vabadussõja kestel töötasin alaliselt kindral Laidoner’iga lähedas kokkupuutumises ja mul on head muljed ning mälestused sellest suurest tööst. Ei ole alust mõelda, et Laidoner’i oleks suutnud asendada keegi teine meie ohvitseridest.”

Arved v. Taube. Die Tagebuchaufzeichnungen und Berichte des Kgl. Dänischen Generalkonsuls in Reval Jens Christian Johansen aus den Jahren 1918/19.//Baltische Hefte. Band 20. Hannover-Döhren, 1974.
Lk 69: sissekanne 9.02 J. Pitka on Eestis “väga populaarne”.

Hindrey, K. A. Admiral Johan Pitka – Eesti Vabadussõja hing.//Johan Pitka. Kodanik ja admiral 125. Kogumik. Tallinn, 1997
Lk 35. “Teda sai igale poole. Küsitav, kas ta üldse magas tol ajal.”

Kukk, H. The failure of Judenich’s Northwestern Army in 1919: A Dissenting White Russian View.//Journal of Baltic Studies. 1981, nr 4.
Lk 364. Pitka oli Vene valgete seas tuntud vihase “russofoobina”.


Пилкин, В. В Белой борьбе на Северо-Западе: Дневник 1918–1920. Москва, 2005
Lk 191. (19.10) väljend: “omamoodi bolševistlik Pitka".

Fakt. Joh. Pitka tähtpäevaks.//Stockholms-Tidningen Eestlastele. 19. veebruar 1952, lk 1
Kui Pitka lahkus Eestist 1924. aastal, siis väheste saatjate seas oli ka Laidoner.

Hindrey, K. A. Admiral Johan Pitka – Eesti Vabadussõja hing.//Johan Pitka. Kodanik ja admiral 125. Kogumik. Tallinn, 1997
Lk 45. Pitkat iseloomustab siira ja otsekohesena. Idealist.

2124-3-613. Kolonelleitnant Jaan Lepa VR II/2 ja 3 mälestused põrandaalusest Omakaitsest ja Kaitseliidust Saksa okupatsioonist kuni Vabadussõja alguseni. (1938)
L 3. J. Lepp töötas Pitka juures enne Vabadussõda ja tundis teda lähemalt. Pitka oli elus palju inglastega kokku puutunud ja ta oli “suur inglaste austaja”.

Waga, A. Peet Areni vangipõlvest, Joh. Pitkast, kindral Tõnissonist ja Eesti riigipiirist.//Meie Elu. 27. august 1964, lk 5
Pitka oli “suur ingerlaste sõber”.

Merejõududejuh – üljuh 14.07.1919 ja üljuh resol 9.08.1919: ERA 495–10–42. L 131.
Pitka palub 1,5 kuud puhkust tervislikel põhjustel. Laidoner annab kaks nädalat ja kui siis Pitka isiklikku juhtimist äärmiselt tarvis pole, siis veel kuni 1 kuu.

Kohalikud teated. // Päewaleht. 13.08.1919, lk 3
Pitka on 10.08 pooleteiseks kuuks tervislikel põhjustel puhkusele läinud. Tema kohuseid täidab ajutiselt “Lembitu” komandör.

Vabariigi Valitsuse koosoleku protokoll 17.09.1919: ERA 31–1–13. L 233.
Ülendada Soots kindralmajoriks ja Pitka aseadmiraliks.

Johan Pitka. Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni: 1914–1920. Tallinn, 1993. (Kirjutatud 1921)
Lk 191. Pärast Krasnaja Gorka operatsiooni läks Pitka Tallinnasse, kus tundis end nii kurnatud olevat, et paar nädalat voodis lamas ja siis puhkust sai: läks Inglismaale briti hävitajal.

William Tomingas. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992.
Lk 12. Pitka oli “tuliseim Eesti patrioot, keda tunnen”
“Pitka ei suvatsenud pidada põrmugi lugu ei Pätsist ega Laidonerist.” (ja-jah, ainult, et millegipärast kirjutas väidetavalt põhimõttekindel Pitka Laidoneri sünnipäevaks viimast ülistava artikli. Üks kahest, kas Pitka polnudki põhimõttekindel või siis Tomingas luuletab - Reigo)
Lk 74. Jaanuarist 1919 Pitka kohta: “iseloomult oli ta muutunud kannatamatuks ja kurjaks”. Pitka ei osanud vene keelt korralikult, vaid vigaselt.
Lk 75. Pitka oli äärmiselt energiline, meeste meeleolu tõstmiseks jaanuaris, “manitses, noomis, palus, ähvardas...”.

Pitka oli üks keeruline mees ja see, mida Reigo siin viitsinud kirja panna - tänud!
Mis aga Juhtundi töökohta puutub, siis ega segastel aegadel toimus hoomamatuid asju. Näiteks 1918 tegid Eesti rahvuskonservatismi lipulaevaks olnud "Postimeest" ju tollased trendipeded.

Reigo kirjutas: "Nüri", "toores" ja "jõhker" Soots nüüd vist ikka päris kindlasti kohe polnud.

Muidugi ei olnud, ainult et Soots on üks unustatud Eesti sõjaväelane. Nagu ka näiteks Rink ... Aga sotside jaoks on ju kõik sõjaväelased nürid, toored ja jõhkrad. Vaata, mida nad teevad - sunnivad noori poisse rivis seisma (eks nad ole ka kapi-homod, selge see - miks nad muidu korrapidajaohvitseriks maskeerununa mööda kasarmut öösel luusivad)

Sootsi siiski pisutki veel siin ja seal meenutatakse. Aga Rink on tõepoolest päris kõrvale jäänud. Muide, kui Soots oli Tartus rahukõnelustel, siis täitis Rink üheaegselt nii Kindralstaabi valitsuse ülema kui ka Sõjavägede ülemjuhataja staabi ülema kohuseid.

Aga ära sotse siiski nüüd päris maha tee. Näiteks Sternbeck oli samuti sotsialist, aga täiesti asjalik mees. Samuti näiteks Seljamaa.

Reigo kirjutas:Sootsi siiski pisutki veel siin ja seal meenutatakse. Aga Rink on tõepoolest päris kõrvale jäänud. Muide, kui Soots oli Tartus rahukõnelustel, siis täitis Rink üheaegselt nii Kindralstaabi valitsuse ülema kui ka Sõjavägede ülemjuhataja staabi ülema kohuseid.

Aga ära sotse siiski nüüd päris maha tee. Näiteks Sternbeck oli samuti sotsialist, aga täiesti asjalik mees. Samuti näiteks Seljamaa.

Seljamaa kohta ei oska midagi öelda, aga Sternbeck oli ju see Churrchilli määratlus, et kes nooruses pole olnud sots, on ilma südameta, ja kes vanaduses pole konservatiiv, on ilma ajudeta. Marta Lepa mälestusi oled lugenud? Tema järgi polnud noor Sternbeck isegi mitte sots, vaid tollal kõige moodsam mees - nihilist (nii nihilistlik, et jalgu ei pesnucd põhimõtte pärast ja suitsetas nagu korsten ja konspiratiivkorteris temaga koos olemine oli tõeline piin). Aga jumal selle Sternbeckiga, Reigo - siin on ju järgmine raamat. Tee ära!

Laidoneri Muuseum. Jüri Remmelga arhiiv. Kast 4. Käsikiri: Sangaritelt tahetakse võtta nende teod.
Lk 1. Soots “teadaolevalt küdes tugevast antagonismist ja vihkamisest V. Puskar’i ja A. Seiman’i vastu”.
Lk 5. Puskar ei talunud Sootsi, hoiak oli “külmalt põlgav, kuna ta pidas Soots’i “puupeaks”.” Samasugune oli Sootsi suhtes ka Põdderi hinnang.



Hoiatus: enne ei maksa uskuda, kui oleme saanud nende väidete kohta tõendeid ka muudest allikatest. Seni peab seda lugema lihtsalt vapside-poolseks arveteklaarimiseks paguluses. Artiklit ennast vist siiski ei avaldatud.

Ernst Põdder.

Teenistusleht: ERA 495–7–4364.
Sündinud 29. jaanuaril 1879. aastal. Autasud: Anna 4. järk “Vahvuse eest”; Stanislavi 3. järk mõõkade ja lehviga; Anna 3. järk mõõkade ja lehviga; Stanislavi 2. järk mõõkadega; Vladimiri 4. järk mõõkade ja lehviga; lõpetas Vilno junkrukooli 1900; osalenud Vene-Jaapani sõjas, sai haavata; maailmasõjas kaks korda haavatud ja korra põrutatud; maailmasõjas staabikaptenist polkovnikuks; maailmasõjas rooduülem, pataljoniülem; rahvusväeosades polguülema abi, pataljoni- ja polguülem; 12. märtsil 1918 ülendati kindralmajoriks. 21. novembrist 1. jalaväepolgu ülem. Kaitseliidu ülem. 9. detsembrist ühtlasi Peastaabi Ohvitseride reservi ülemaks; 17. detsembrist Ülemjuhataja õigustega Tallinnas, Harjumaal, Läänemaal, Järvamaal ja linnades; 17. detsembrist vabastatud 1. polgu ülema kohustest; 23. detsembrist Sisemise kaitse ülem ja ülemjuhataja õigused üle andnud Laidonerile (pole täpne; Sisemise kaitse ülem oli ta alates 26.12 ja võimupiirid tagalas jäid samaks, mis enne. Tõsi, ta allus Laidonerile - Reigo); 1. aprillist 3. diviisi ülem; 14. aprillil andis üle Kaitseliidu ülema kohused; 28. november-26. detsember Valga linna garnisoni ülem.

V. Kurese päevik 23.01.1977: ERA 4931–1–74. L 106.
Laidoneri ja Põdderi vahekord “ei olnud väga sõbralik, aga küll korrektne”.

Waga, A. Balahhovitsh ja eesti väejuhid.//Meie Elu. 29. oktoober, 1964, lk 6
1920 juunis Põdderi kohta: “Moonutades venepäraselt sõnu poliitilise terminoloogia alalt puistas ta nagu küllusesarvest pilget ja teravmeelsusi meie poliitiliste erakondade kohta, nimetates neid “jerakondadeks” (rõhuga “o” tähel), ironiseeris nende omavaheliste nägelemiste ja kitsarinnaliste võimupüüdluste üle, kuid – nimetamata ühegi poliitilise tegelase nime.” J. Tõnissoni valitsusse 1920 ei soovinud sõjaministrina astuda, käskides edasi anda, et ei kõlba kuna seisab “vne jerakondov”.

Hindrey, K. A. Kindral Ernst Põdder Landesvääri võitja.//Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole. Tallinn, 1935
Lk 70. Kui Laidoner 1.XII 24 mässu järel ülemjuhatajaks, siis lasi Põdder Hindreyl kirjutada Laidonerile ettepaneku riigikorra muutmiseks: “nüüd ometi oli nähtud, kuhu viib niisugune erakondadevaheline võitlus, mis pimestab ega lase tähele panna ümbritsevaid hädaohte.”

2124-3-1705. E. Vilmanseni mälestused. Käsikiri, 1937. (6. polgu varustaja)
L 1p. 6. polgu 2. roodu poolt sakslastelt võetud 22 hobust saadeti diviisi intendantuuri käsutusse. Ülemjuhataja kinkis neist Põdderile kaks tükki.

V. Kurese päevik 26.10.1959: ERA 4931–1–56. L 73p.
Lutsu sõnul oli Reegil raske iseloom, kuid ta oli ikkagi andekas. Põdder oli tihti auru all.
L 74. Põdder pärast sõda kõneles Reegist “väga halvasti”.

Hindrey, K. A. Kindral Ernst Põdder Landesvääri võitja.//Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole. Tallinn, 1935
Lk 58. Oli maailmasõjas külmetanud jala nii ära, et see talle hiljem pidevalt valu tegi.
Lk 71. Sõbraliku iseloomuga inimene.
Lk 77. 1918. lõpupäevil oli vähe näha julgeid inimesi. Põdder oli siiski üks neist. Enne 17.XII mässu “isegi sõjaministeeriumis laotati käsi ja öeldi, kui ajakirjandus ei kutsu rahvast mõistusele, siis on lõpp käes.” Põdder neil päevil oli üks neist, kes oli energiline ja teotahteline.
Lk 86. Põdder populaarne sõdurite ja rahva seas. Olevat olnud siiski pehme südamega. Kui võimalik, siis ei karistanud või pehmendas karistust.
Lk 88. Groteskne huumorimeel, nö vallatu temperament. Palava ilmaga sõitis vaguni katusel.
Lk 89. Käitumises vaba kõigi suhtes.

Kanep, K. “Kindral Õkva” saanuks kaheksakümneseks.//Võitleja. 1959, nr 2
Lk 4. Hüüdnimi “Õkva” päranes tema võru murdest tulenevast sõna “õkva” kasutamisest “peagu lakkamatult, nii lause ees kui lause taga”. Hüüdnimi “Mongool” tulenes tema pisut mongoleile sarnastest näojoontest ja rippuvaist vurrudest. Väljaspool teenistust käitus ta vabamalt kui paljud teised väejuhid. Seltskonnas suhtlemisel vaba. Siiski võis alkoholiga liialdada. Iseloomult “teravmeelene, osav diplomaat, kiire olukorrahindaja ja otsuselangetaja.” Samuti “võrratu anekdootide-jutustaja”. Kauase kodumaalt eemalviibimise tõttu oli tal emakeel kannatanud, kuid eesti meel oli säilinud. Rahvusväeosades keel paranes.

Kindral E. Põdderiga Läti “metsavendade” meelevalla all.//Vabadussõja Lood. 1936, nr 2
Lk 51. Põdder ei nõudnud sõdureilt rindel auandmist.

2124-3-1705. E. Vilmanseni mälestused. Käsikiri, 1937. (6. polgu varustaja)
L 4p. Põdder “... oli vana Vene kooli ohvitser tähelepandava korraldus võimega, kuid äärmiselt pedant, vanameelne ja isekas. Ta ei tahtnud kuidagi mõista, et Vabadussõjas selle voorimaterjaliga läbi ei tule, mis oli ilmasõjas võimalik kaevikusõda pidades.” Liikuvsõja tingimustes pidi voor olema suur, sest sõdurid paigutasid oma asjad sinna.

Kindral Ernst Põdder. In memoriam.//Sõdur 1932, nr 27/28.
Lk 682. Põdder oli inimesena “vastutuleik, sõbralik ja alati aitamisvalmis.” “Elunähetele suhtus kindral E. Põdder omapärase huumoriga, mis aitas kaasa tema ülisuurele populariteedile.” Iseloomult “väga hea ja südamlik inimene. Looduselt oli talle antud selge mõistus, suur intelligents, sädelev vaimukus ja jiire otsustusvõime.”

Lundborg, E. Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920. Lund, 1968
Lk 127. Põdder “väike, köss vanamees tumedate püstikammitud juuste ja suurte ‘laternasüütaja’ vurrudega, tumedate prillidega ja peast veidi eemale hoidvate kõrvadega. Kuid väga tubli viinanina ja meister igasuguste lolluste peale vintis peaga.”

Fakt. Vönnu sangar.//Eesti Päevaleht. 24. juuni 1959, lk 1
Põdder oli soome-ugrilaste sõber, keda eksiõpetuse tõttu pidas mongolite hulka kuuluvaiks. Sellest ka hüüdnimi “mongol”. Viibis kaua Siberis sealkandis.

Saarsen, V. See mis ma nägin. Stockholm, 1978
Lk 194. Laidoner hindas kõrgelt Põdderit peale Vabadussõda

Wiik, J. Kindral Põdder’it ei ole enam... Mälestusi rahwuslikust sõjakangelasest. //Postimees. 26.06.1932, lk 3.
Põdder oli rääkinud, et tema saksavaenulikkus sai alguse juba nooruses.

Andres Larka

Teenistusleht: ERA 495–7–2544
Sündinud 21. veebruaril 1879. Autasud: Anna 2. ja 3. järgu mõõkadega ja lindiga; Anna 4. järgu pealkirjaga “Vahvuse eest”; Stanislavi 2. ja 3. järk mõõkadega. 1900-1902 Vilno junkrukool; 1909-1912 Nikolai Kindralstaabi Akadeemia, mille lõpetamisel hea õppimise eest 3. järgu Anna orden; 1913 loetud kindralstaabi nimekirja; I maailmasõjas staabikaptenist alampolkovnikuks; maailmasõjas 40. jalaväediviisi staabi vanem adjutant; diviisi ülema ajutine kohusetäitja; 5. Siberi korpuse staabi käskudetäitja ohvitser; 3 päeva korpuse staabi ülema kohusetäitja; 11 päeva 161. jalaväediviisi ülema kohusetäitja; 5. Amuuritaguse piirivalve jalaväediviisi staabiülem, seejärel 159. jalaväediviisi staabiülem; rahvusväeosades suurtükiväebrigaadi ülem; ülendatud kindralmajoriks; 24. veebruarist 1918 Sõjaminister. 26. novembrist Peastaabi ülem. 1. veebruarist 1919 sõjaministri abi; 24. veebruar 1919 Tagavaravägede ülemaks, sõjaministri abiks jäädes; 2. maist Tallinna garnisoni ülem; 14. oktoobrist Sõjanõukogu liige; 28. oktoobrist vabastatud Tagavaravägede ülema kohustest ning määratud Sõjaväeringkonna ülemaks.

Tõnisson, A. Mälestusi kindralmajor A. Larkast.//Võitlus. 6. märts 1934, lk 4
Larka enne I maailmasõda oli ametikohustuste täitmisel “väga korralik ja täpne.” “... vaikse, tagasihoidliku iseloomuga, heatahtlik ja sõbralik”. Hoidis ennast Vene armees teenides kodumaa sündmustega pidevalt kursis, külastas eesti perekondi.

Marandi, R. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. I. Legaalne periood (1929–1934). Stockholm, 1991.
Lk 90, 383. Larka iseloomult “äärmiselt passiivne”, tagasihoidlik.

Kettunen, L. Laadogast, lk 30.
Detsembri lõpus 1918 Larkaga kohtunud L. Kettunenile mõjus Larka “peaaegu tossikesena ... leplik, kõhetu härra ...”

Kures, V. Seitsme lukuga, lk 27 (päeviku sissekanne 5.01.1929).
Laidoner Larkast: “... kena mees, aga ma pean ta kohta ütlema, et on passiivne”