www.militaar.net

Täna surnuaeda külastades jäin vanaisa haual mõttesse-kummal poolel oli vanaisa? Ema vastas,et sõjast nende peres rääkida ei tohtinud.Kui vanaisa aga purjus oli siis paotas ikkagi veidi lastele suud,et oli saksa poolel ja mingil ajahetkel varjas end pikka aega millegipärast laudas sõnniku all olevas peidikus,kus kirjutas raamatu "Kuldsed Kuradid" Kujutan ette,et inspiratsioon tuli läbielamistest. Raamat olla vanaisa õe juures,kes peaks elus olema.Uurin asja.
Kuna vanaisa oli meil "kuldsete" kätega siis ma ei kahtle hetkekski,et ta seda raamatut ei kirjutanud-kindlasti kirjutas! Tal olid muljetavaldavad oskused igasugustes puutöödes,maalimistes,korvipunumine jms.
Vanaisa nimi oli AKSEL PAULUS sünd 1924. Kas on kusagilt veel võimalik ammutada infot antud isiku kohta?

Mnjah...vanaisa õde läks 2.a. tagasi... Sain ühedust tema pojaga,kes ei teadnud kuraditest midagi.Ehk on veel lootust -võimalik,et leidub kadunukese asjade seas midagi...

Meenus, et olen sellist väljendit varem ka kuulnud ja kus mälust kasu pole, aitab otsing: http://kultuur.elu.ee/ke476_Wiking_Narva.htm

Lasin pilgu kiiresti ka pataljoni nimekirjast üle aga Aksel Paulust sealt ei leidnud.

Ega ei ole kusagil nimekirja,kes Narwa pataljoni kuulusid? Vanaisal oli pikkust kah sinna 1.90 kanti võis olla küll Eesti Leegionis Vahepeal niipalju informatsiooni,et vanaisa vend Arved Paulus oli kah sõjas ja sattus mingitel asjaoludel kuhugi välismaale,kus kirjutas memuaare.Paraku neti otsing ei paku midagi Lähiajal ootab ees sõit sugulaste juurde ehk siis selgub midagi...

"Kuldsete kuraditega" meenub mul jällegi lugu ühest rindemehest, kes peale sõda sattus Saksamaal DP laagrisse ning sai hüüdnimeks Kuldne Kurat kuna oli säilitanud väärt suveniirina kogu sõjateest oma mütsimärgi ehk Kuldsed Kuradid.
Ise kipun arvama, et mütsimärgiks võis olla vabariigi aegne lõvidega kokard mida kandsid mütsi ees näiteks politseipataljoni võitlejad.

Kuldseteks kuraditeks kutsuti tõepoolest pataljon "Narva" sõjamehi. Said nad hüüdnime sakslaste käest.
Homme vaatan "Narva" nimekirjast järgi.

Wiking kirjutas:Kuldseteks kuraditeks kutsuti tõepoolest pataljon "Narva" sõjamehi. Said nad hüüdnime sakslaste käest.
Homme vaatan "Narva" nimekirjast järgi.

ON UUDISEID?

1970.a. töötasin Pärnumaal ehitustööde juhatajana. Seal oli Jaan
Kuldkepa nimeline mees, kes oli olnud politseipataljonis Pihkvamaal
1944.a. Nemad pidid sakslaste taganedes tekitama nö. "kõrbetsooni",
Ta oli kümme aastat vene sunnitöölaagris ära olnud, kuid siis võeti asi uuesti urgitsemise alla.
Tema ütles, et just neid kutsus kohalik rahvas "Kuldseteks kuraditeks".
Ma läksin sealt samal aaastal Sooniste sovhoosi ja ma ei tea, mis sellest mehest edasi sai.
Sooniste sovhoosi pearaamatupidaja (Evald Veski) vend oli olnud samuti Pihkvamaal ja selle uue uurimise tulemusel mõisteti ta Pihkvas surma.
Evald Veskil lubati vennaga viimast korda kohtuda ja seda ta oma kasupojaga
ka Pihkvas tegi.

Vaatasin järgi. "Narva" nimekirjas sinu vanaisa ei ole.

On tõepoolest võimalus, et ka mõnda teist üksust on analoogselt kutsutud.

Nüüd siis seletus, nimele "Kuldsed kuradid". Need olid poisid, kes 1941 aasta Suvesõjaga kaasa läksid ja pärast lahingutega Peipsi-Novgorod-Leningrad. Nimi tuli sellest, et mehed kandsid Eesti Kaitseväe mundreid ja seal ju kuldsed märgid. Nime andsid sakslased, aga see muutus nii populaarseks, et vene küladeski teati, rääkimata vangivõetutest.

Vastuse sain paari pataljon "Narva" sõjamehe käest. Nad rõhutasid, et pataljoni nii ei kutsutud.

Meenutab 39.politseipataljoni võitleja H.Võsu:
Eritunnustena lubati meil mütsi ees kanda uhket Vabariigiaegset mütsimärki või kokardit. Seepärast mõni aeg hiljem, kui olime omas sõjategevuses vene soldateile ja partisanidele tuntuks saanud siis sama mütsimärgi tõttu need olid andnud meile hüüdnimeks "Kuldsed kuradid", nagu rääkis vene külarahvas.

Paar täpsustavat küsimust.

1. Kes siis lõppude-lõpuks seda üksust selliselt kutsus (saan aru, et ametlikult ja asjaajamises ei pruugitud)? Ka venelased, sakslased või eestlased?
2. Oli selline hüüdnimi levinud vaid lokaalselt, tegevuspiirkonnas, või ka kaugemal?
3. Kas seda nimetust kasutati eesti, saksa või venekeelsena? Kas ka eestlased ise omavahelises suhtluses seda pruukisid?
4. Kuidas oli võimalik tagada TERVE PATALJONI isikkoosseis EKV kokardiga, sest teadupärast EKV ladusid 1941.aastal sakslaste kätte ei jäänud (erinevalt Läti kaitseväe ladudest)? Sama küsimus EKV vormiriietuse kohta.
5. Kas selline EV kokardi kandmine oli reglementeeritud ka sakslaste poolt kuidagi (pean silmas, et ametlikult), või oli nendepoolne suhtumine asjasse stiilis - las see bande paneb endale mida tahes ümber, peaasi, et on rahul ja truult teenib? (Igatahes tolleaegseid fotosid vaadates jääb küll sageli selline suhteliselt bandelik mulje asjast, eriti nende nn. kaitsemeeskondade esimestest päevadest).

Vabadussõja ajal kutsuti Kuldseteks Kuraditeks Scautspataljoni poisse, aga hiljem, pole samuti nagu kuulnud, et terve üksus sellist hüüdnime oleks kandnud.

Üks "Kuldse kuradi" lugu on kirjas K.Eerme raamatus "Päevata päevad ja ööta ööd" II osa lk.15- 34

Skautide eraldusmärgiks oli läikiv, punasest vasest mütsimärk põhjapõdra pea kujutisega. Selle läikiva mütsimärgi pärast nimetasid punased eesti skaudipoisse kuldkuraditeks.
(Evy Laamann Kalbus "Tõde ei põle tuhaski" 1993, lk.51)