Kuna tiibeti mastif on eelkõige territooriumi valve-ja kaitsekoer, siis konkreetsete piiride puudumisel võib selline koer pidada oma valvealaks koduaiast tunduvalt suuremat ala, kuhu ilma omaniku loata keegi siseneda ei tohi. Koolitatud ning sotsialiseeritud tiibeti mastif on julge ning vapper kaaslane, asendamatu territooriumivalvur.
Tiibeti mastifi treenimisel on kõige olulisem järjekindlus ning pidada kinni kindlatest reeglitest. Oma koera kartev, ebakindel või kõhklev inimene temaga hakkama ei saa. Väga oluline on kasutada pikaajaliste kogemustega koolitajat, soovitatavalt varasemad kogemused sama tõuga. Samas peab meeles pidama, et koolitus ja sotsialiseerimine ei ole ainult „tunnis käimine“, vaid sama järjekindel töö peab jätkuma ka kodus ja väljaspool kodu ning on koera elukestev protsess.
Ükski kasvataja ei tohiks müüa tiibeti mastifi kutsikad korterisse või ilma tugeva piirdeaiata elamusse. Samuti ei sobi sellele tõule korterelamud, paariselamud jms üldkasutatava alaga elamised, kuhu sisenevad pidevalt koerale võõrad inimesed. Kasvatajad peaksid hoolega tutvuma uue kodu tingimustega ning veenduma, et soovitud tõug sobib ka antud perre.
Puurmani alevikus ka hundikoer hulgub ringi nagu pähe tuleb, vahel käitub agressiivselt:
„Minu maja juurde läheb avalik tee, kruusatee. Hundikoer jookseb pimedas välja. Hüppab auto ette. Hulgub ringi. On rattaga sõitnud abikaasale korra peale hüpanud ja ta ratta seljast maha tõuganud,“ räägib kohaliku rahvamaja kultuurijuhi ametit pidav Meelis Kõressaar. „Külla ei taheta tulla, öeldakse, et teil on seal see kuri koer. Naabrinaine teeb poolteisekilomeetrise ringi, ei taha koerast mööda minna. Ma ei arva, et peaksin tavalise avaliku tee peal kõndimist kartma, sest ei tea kunagi, kas koer on lahti või ei ole. Avalikus ruumis peaks kõndida saama ilma hirmuta.“ Kõressaar on kuulnud, et omanikud ütlevad: koer on sõbralik, noor, tahab mängida. „Aga mina ei saa pimedas hakata diskussiooni pidama koeraga, ei taha mängida ka.“
Räägitud on nii valla spetsialisti kui ka politseiga. „Kohaliku omavalitsuse järelevalvespetsialist ei saa seaduse järgi muud ette võtta, kui käia väsimatult koeraomanikuga rääkimas ja tema kohustusi meelde tuletamas, mida too on ka teinud. Politseil ei ole alust midagi teha, kuniks ei ole sündinud kahju elule ja tervisele,“ sedastab Kõressaar, et mingit lahendust ei paista.
„Vägisi tekib mõte, et kas mina või mu pereliige peab avalikul teel või avalikus ruumis kandma mingit enesekaitsevahendit või relva, sest kunagi ei tea, mis tujus võib olla kellegi lahtine loom ja kas ta peab ka sõiduteed oma hooviks, mind mängukaaslaseks või sissetungijaks. Ametkonnad mulle turvatunnet pakkuda ei saa või ei taha, seega peab vist ise end kaitsma,“ nendib Kõressaar.
Kuna tiibeti mastif on eelkõige territooriumi valve-ja kaitsekoer, siis konkreetsete piiride puudumisel võib selline koer pidada oma valvealaks koduaiast tunduvalt suuremat ala, kuhu ilma omaniku loata keegi siseneda ei tohi. Koolitatud ning sotsialiseeritud tiibeti mastif on julge ning vapper kaaslane, asendamatu territooriumivalvur.
Tiibeti mastifi treenimisel on kõige olulisem järjekindlus ning pidada kinni kindlatest reeglitest. Oma koera kartev, ebakindel või kõhklev inimene temaga hakkama ei saa. Väga oluline on kasutada pikaajaliste kogemustega koolitajat, soovitatavalt varasemad kogemused sama tõuga. Samas peab meeles pidama, et koolitus ja sotsialiseerimine ei ole ainult „tunnis käimine“, vaid sama järjekindel töö peab jätkuma ka kodus ja väljaspool kodu ning on koera elukestev protsess.
Ükski kasvataja ei tohiks müüa tiibeti mastifi kutsikad korterisse või ilma tugeva piirdeaiata elamusse. Samuti ei sobi sellele tõule korterelamud, paariselamud jms üldkasutatava alaga elamised, kuhu sisenevad pidevalt koerale võõrad inimesed. Kasvatajad peaksid hoolega tutvuma uue kodu tingimustega ning veenduma, et soovitud tõug sobib ka antud perre.
Sama jutt käib tegelikult ka näiteks itaalia mastifi (cane corso) kohta ja võib olla teiste molosside kohta veel. Kaitseinstinkt on seal tugev ja arusaam selline, et teatud territooriumil (mida loom peab enda omaks) pole muud tegelased peale oma pere liikmete teretulnud. Seejuures võib sama loom olla oma pere väikelapsega nagu plastiliin, kuid naabri last pikemata hammustada. Lisaks tugev kihu kakelda teiste koertega (kui pole kutsikast peale palju teiste koerte seltskonnas käinud).
Osasid probleeme aitab vältida, kui võtta emane koer. Enda nelja koera kogemuse pealt ütleks, et emasel on vähem probleemi londi põristamise ja pideva selgeks tegemisega, kes kõvem mees majas on. Isastel on see kihk tunduvalt suurem.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Teatud tõud ei sobi lihtsalt nö. pereliikmeks või majapidamise kaitseks kuna nad on oma olemuselt võitlus- või jahikoerad ning ülimalt keeruline on neid dresseerida keskkonda, kuhu nad ei sobi. Peremeeste tõusiklikkus saada omale tõug á la naabrist parem ja igal näitusel esimene paneb tahaplaanile muud ohud, mis sellise "kodustamisega" võivad kaasneda.
Elu on liiga lühike et raisata seda lollide peale tõestamaks et nad on lollid /道德经 (Dàodéjīng)/
Parem olla tark ja rikas kui loll ja vaene...
Iseloomudest, emane vs isane: meil on kaks Cavalieri, väikesed ja üldiselt kergelt taltsutatavad. Emane on näiliselt sõbralikum, laseb ka lastel end vanni panna ja pereliikmete, võõraste ja külas käivate sõpradega ei ülbitse. Isane kipub oma testosterooni aeg-ajalt maksma panema aga resoluutse tegutsemisega suudab ka 11-aastane (poiss) toime tulla üldiselt. Ja siis on aga - emane ei talu teisi emaseid ja kastreeritud koeri, samuti kui jooksuka ajal emase ja isase eraldame, siis taaskohtumisel on nii kuri, et võib endast suurema isase maha murda ja peame järk-järgult kokku viima ja jälgima. Tänaval mõnede teiste emastega ja kastreeritutega väljendab ka agressiivsust ja tuleb jõuliselt eemale viia, nö lepitamine ei aita. Vot see on v-viha.
Loomulikult on erinevatel tõugudel aretuse käigus tekkinud ka erinevad iseloomuomadused. Paraku ei ole probleem tõugudes ja iseloomuomadustes. Probleem on omanikes.
Väga vähe omanikke tegeleb tegelikult oma koerade kasvatamisega. Kasvavad ise, nii nagu juhtub. Koerte sotsialiseerimine tihedas inimkeskkonnas on väga oluline. Kui seda ei toimu - koer käitub mingi oma sisemise instinkti järgi.
Ja siis lõpuks tapetakse koer ära, mitte omanik.
Ma arvan, et teatud suurusest ja iseloomu keerukusest alates peaks koeri lubama vaid vastava koolituse läbinud isikutele. Umbes nagu relvaloa puhul.
Samas - need väikesed klähvivad ja säärde karata üritavad penid on minu meelest veel vastikumad...
toomas tyrk kirjutas: ↑18 Nov, 2022 22:02
... Probleem on omanikes...
...Väga vähe omanikke tegeleb tegelikult oma koerade kasvatamisega...
... Ma arvan, et teatud suurusest ja iseloomu keerukusest alates peaks koeri lubama vaid vastava koolituse läbinud isikutele. Umbes nagu relvaloa puhul...
Tore, kui keegi nõustub minu kuu aega ja kaks lehekülge tagasi kirjutatuga!
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
toomas tyrk kirjutas: ↑18 Nov, 2022 22:02Ma arvan, et teatud suurusest ja iseloomu keerukusest alates peaks koeri lubama vaid vastava koolituse läbinud isikutele. Umbes nagu relvaloa puhul.
Mõni kääbusbullterjer on mõnest puudlist väiksem Kuigi ainult tõu järgi ka ei saa, sest siis jääks kõik segaverelised välja, tuleks teatud tõugude puhul ikkagi peremehele kohustuslik koolitus määrata.
Ja see süsteem, et jahimeeste asi oli hulkuvad penid ära lasta, oli ka päris hea. Puurmani tolguse probleemi igatahes lahendaks (peremehel oleks ka motti oma peni kinni pidada, kui on reaalne võimalus, et ta ära lastakse).
toomas tyrk kirjutas: ↑18 Nov, 2022 22:02
Ja siis lõpuks tapetakse koer ära, mitte omanik.
... ning õppimisvõimetu omanik saab vaid aru, et maailm on tema vastu ebaõiglaselt kuri olnud ja võtab uue koera, et jätkata sealt kus pooleli jäi...
Ideel tapjakoera soetamine võrdsustada relva soetamisega oleks täitsa jumet.
Probleem ise on tegelikult meie ühiskonnas olnud juba väga pikka aega, kuid seda on lihtsalt ignoreeritud. Oma noorusest mäletan väga hästi, kuidas teekondade planeerimisel oli oluliseks teabeks see, kas ja kui mitu lahtist kurja koera seal lähedal asuvad. Tihti hulkusid võõrad lahtised koerad koolide aedadeski ning ei olnud haruldased juhud, kus mõni laps pureda sai. Endalgi on paar väikest armi jalgadel ebaõnnestunud koerte eest põgenemistest. Millegi pärast kedagi eriti selline asi ei huvitanud, peeti vist normaalseks. Kindlasti suur hulk inimesi peavad siiani.
Koolitamine, ühiskond, mängiv koer, liigid ja sood... Krt, töötav aed ümber ja korras. Kui pole aeda, ei võta koera, ükskõik millist. Kõik
"Et kui oleks niisugune võimalus, et teil võiks iga päev võim vahetuda, siis te kaebaksite nii kaua üksteise peale, kuni jääks järele üks ainuke - kõige julmem, kõige ahnem ja kõige salakavalam."
Šveitsis käivad kõik koerad koos omanikega kohustuslikus korras koolis. Valikut pole. Ja koerad seal ei haugu. Enamuses saavad sellest aru aga kangekaelsematel lõigatakse häälepaelad ära.
Õngega kalamehed käivad ka kuuajalisel koolitusel õppides kuidas kalast talle võimalikult vähe valu tekitades konksu eemaldada.
Peeeter kirjutas: ↑20 Nov, 2022 18:58
Koolitamine, ühiskond, mängiv koer, liigid ja sood... Krt, töötav aed ümber ja korras. Kui pole aeda, ei võta koera, ükskõik millist. Kõik
Kahjuks ei ole kõigil oma maja ja aiamaad/põldu. Akf keelaks ära ka korteris penskari sülekoerast seltsilise?
Koolitamata penskari "sõber" võib ka mõnele lapsele haiget teha!
Ja üldse, mis selle koolitamise vastu on?
Ülal toodud näite korral annab vanainimesele lisaks kohustuse väljas liikuda ja koeraga rohkem tegeleda kui ainult pissitamine, söötmine ning paitamine...
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
Eespool kirjutatust ei ole õige, et "teatud suurusest kohustuslik koolitus".
Olen suuri koeri pidanud üle 20 aasta ja võin öelda, et koertevahelised "seisud" tekivad enamasti väikeste nässidega, kes on täielikult kasvatamata ja peavad end universumi direktoriteks. Kodus lihtsalt pannakse need vajadusel jõuga paika. Üks kurjemaid koeri, millega ma kohanud olen, oli meil ühe kolleegi taks. No oleks säärde kinni hakanud kui poleks ust vahepealt kinni löönud. Ja sa võid oma suurt koera koolitada kaua tahad, kui mingi tapjatsiuaua kaks meetrit eemal lärtsub piisavalt kaua, küll siis varsti suuremal kannatus katkeb ja ribad lendama hakkavad. Ja lärtsuvad seepärast, et nässid pole saanud päevagi koolitust ja peavad kodus end karja peremeheks.
Koerarünnakutes on üllatavalt suur osa just väikestel koertel. Miks?
1. need jooksevad tihti vabalt ("aga nii väike koer ei tee midagi").
2. karja juhi sündroomist eespool kirjuta+koolituse puudus
3. osad väiksed tõud on samamoodi kurjad (nt erinevad terjerid, kes kipuvad ise suurematele koertele kallale).
Kuna nende vigastused pole enamasti suured, siis ei ületa need uudistekünnist.
Mu ühe kolleegil oli see russeli terjer, kes vabalt joostes hakkas jalgratturile säärde ja ei lasknud lahti kah, tulemuseks oli jalgratturi kukkumine, käeluumurd ja puremishaavad sääres. Kisa oli kõvasti ja valuraha samuti.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
an2 kirjutas: ↑20 Nov, 2022 19:06
Šveitsis käivad kõik koerad koos omanikega kohustuslikus korras koolis. Valikut pole. Ja koerad seal ei haugu. Enamuses saavad sellest aru aga kangekaelsematel lõigatakse häälepaelad ära.
Õngega kalamehed käivad ka kuuajalisel koolitusel õppides kuidas kalast talle võimalikult vähe valu tekitades konksu eemaldada.
Koolitamine iseenesest on muidugi õige, ainult Sveitsi (või veel mõne liiga kaua heaolu nautinud riigi) tegevusetusest põhjustatud lollusi pole mõttekas hakata 1:1 kopeerima.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kuigi ainult tõu järgi ka ei saa, sest siis jääks kõik segaverelised välja, tuleks teatud tõugude puhul ikkagi peremehele kohustuslik koolitus määrata.
