Eugeenika ellu!
Postitatud: 20 Juun, 2005 8:38
III Reichi majanduse alateemas tuli jutuks ka eugeenika ja selle rakendamine. Kahjuks jäi mulje, et väitlejad pole antud vallas eriti tugevad. Kuna olen paberite järgi geneetik, siis jagan meelsasti üht peatükki hobi korras koostatud uurimustööst "Pärilikkuse käsitlus XX sajandi Eesti bioloogiaõpikutes":
/ _ _ _ /
1920 – 1944
Ajastu üldine tutvustus
Inimesed – ei ole looduslikult üheväärtuslikud.
J. Klein, “Pärivus inimese juures"
Esimene maailmasõda mõjutas tugevalt Euroopa nägu. Suurte impeeriumite lagunemine ja rahvusriikide teke tundus meile kui väikerahvale positiivne olevat. Samas mõjus killustumine majandusele ning elatustasemele halvasti. Kaotajates tekitasid trotsi ebaõiglased kontributsioonid ning uued piirid. Veel rängemalt kui majandus või poliitika, kannatas eurooplaste psüühika.
Edukate koloniaalsõdade tõttu süvenes arvamus, et valge rass on “värvilistest” igati kõrgemal. Siis aga hakkasid need tsiviliseeritud riigid oma kultuurseid kodanikke üksteise vastu saatma. Mis juhtus? Millest selline sõge metsistumine? Vana maailmapilt purunes, ridamisi hakkas ilmuma apokalüptilisi raamatuid, kus hoiatati Rooma impeeriumi saatuse eest. (Ross 1940) Paaniliselt otsiti Õhtumaa allakäigust pääsu uutes poliitilistes ideoloogiates, tehnika arengus, religioonis; milles iganes.
Üheks pääseteeks peeti tõu parandamist, eugeenikat. Erinevalt tänapäeval laialt levinud arvamusest ei tähendanud see ebasoovitavate inimeste laagritesse sulgemist ega ahjudes põletamist. “Eugeenika taotleb järeltuleva generatsiooni vaimset ja kehalist kõrgemat arengut, uurides ja rakendades vahendeid, mis ühelt poolt takistavad alaväärtuslikkude isikute sigitamist, sigimist ja sündimist ning teiselt poolt soodustavad kõrgema väärtusega tervete isikute sündimist,” kõlas tolleaegne definitsioon. (Madissoon 1938)
Usk kehaliste ja vaimsete võimete pärilikkusesse oli geneetikute ja rahva seas suur. Selle tõestamiseks tehti hulgaliselt genealoogilisi uuringuid nii kurikuulsa Ada Juke’i ning Kallikaki suguvõsa kui ka heade perekondade nagu näiteks Mozarti, Darwini, Tiziani, Bernoulli jt. kohta. (Klein 1927; 13) Nõnda sugupuid konstrueerides ning mitmesuguseid tunnuseid Mendeli seaduse järgi päranduma pannes märgati üsna pea, et: “Geniaalsus on seega füsioloogiline, järelikult bioloogiline probleem; geniaalsuse sündimine on seega inimese võimuses ja oleneb vanemate omadustest.” (Madissoon 1935; 10) Ühemunakaksikutega tehtud uuringutele toetudes oletati, et inimese kujunemisel on pärilikkusel tähtsam roll kui ümbruskonnal. “Ümbruse mõjul on andunud kuritegevusele ainult 9,3%, teiste kuritegevuse põhjuseks on enam-vähem pärilikkus.” (Madissoon 1935; 13) Sellega tõugati troonilt Suure Prantsuse revolutsiooni idee, mille kohaselt on kõik inimesed sünnilt võrdsed ning ebavõrdsus tuleb ainult keskkonnast.
Uue pilguga ühiskonda vaadates tabas ärksamaid päid õudus. Mitte targemad, tugevamad ega tervemad ei olnud eelisolukorras. Pigem vastupidi: inkvisitsioon hävitas palju teadlasi; sõdades said surma korralikud sõdurid, samal ajal kui valge-pileti-mehed rahulikult tagalas elasid; edasipüüdlikum mass tuli maalt linnadesse, kus nad kitsaste olude tõttu vähem lapsi said kui vallavaesed. Olukorra tegi hullemaks veel see, et “valestimõistetud humaansus ja ebaratsionaalne hoolekanne” soodustas “alaväärtuslikkude ja kurikalduvustega isikute” sigimist. “Kes oli see, kes mõtles välja sellase humaansuse ja hoolekande? – Bioloogiliselt alaväärtuslikumaile ehitatakse lossid, aga meie rahva tuleviku kandja vireleb kuskil räpases, täiskiilutud toas koos tiisikust ja teisi nakkushaigusi põdejatega, poolnäljasena, elule ettevalmistamatuna jne.!” (Madisson 1927;
Eriti arvestatavalt mõjus tollel majanduslikult kitsal ajal järgmine argument: “Arvame siia juurde väljaminekud vangide hoolekande-asutiste, abikoolide jne. peale, siis võime liialdusteta rahva ja riigi kulusid aastas arvata 1 miljardi peale. _ _ _ Seejuures tuleb meelestada, et kulud aina suurenevad iga-aastase alaväärtuslikkude isikute iivega.” (Madisson 1927; 5) Ainult eugeenika võis inimkonda mandumisest päästa.
“Elujõulise elemendi” sigimise soodustamine erilisi vastuväiteid ei tekitanud. Hoopis problemaatilisem oli sigimisvõimetuks tegemine. Esiteks ei tuntud tol ajal piisavalt pärilikkuse mehhanisme. Pooldajad väitsid sellele vastu, et kui teadmised on piisavad loomade aretamiseks, ei teki probleeme inimese tõu parandamisega. Teiseks: geniaalsusel ja hullumeelusel on väike vahe; tihti viivad just riskirühmad kultuuri edasi. Vastus: niisuguseid juhtumeid tuleb haruharva ette. Pealegi tuleb arvestada sellega, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Kolmandaks: steriliseerimine pole inimlik. Vastus: aga kas vangla või hukkamine on parem? Pigem mitte lasta sellistel sündida, iseendale ja ühiskonnale õnnetuseks. Neljandaks: steriliseerimise asemel võiks inimesi parandada kasvatades. Vastus: võimatu. Nõnda argumenteerides langes vaekauss eugeenikute poole.
1930. aastate lõpuks olid paljud maad asunud oma kodanikke aretama. Vaid katoliiklikud ja kommunistlikud riigid ei võtnud sellest osa. Leebemas vormis tähendas eugeenika vaimuhaigete naitumiskeeldu. Enamasti sellega ei piirdutud, vaid steriliseeriti pärilike haiguste kandjad, alkohoolikud, korduvalt karistatud kurjategijad, mõnda liiki vaimuhaiged jt. Eestis 1936. aastal jõustunud seadus kuulub selliste hulka. Kõige radikaalsem oli olukord Saksamaal, kus üliinimese aretamise käigus tehtud liialdused kahjustasid eugeenika mainet igaveseks.
Ühes asjas tuleb küll steriliseerimise vastastele täielik õigus anda: pärilikkuse mehhanisme ei tuntud piisavalt hästi. Geneetika-alane kirjandus meenutas pigem aforismide kogu: mida üks teadlane arvas tolle nähtuse kohta ja teiste kommentaarid selle poolt või vastu. Klassikalise geneetikaga erilisi probleeme ei olnud. Ainult terminoloogia oli lõpuni kujunemata. Juba tunti inimese sugukromosoome, geenide aheldatust, äädikakärbse kromosoomikaarte, tsütoplasmaatilise pärilikkuse nähtust jms. Raskused tekkisid klassikalise geneetika ja tsütoloogia kokkuviimisel. Näiteks “siirdristumise” (crossing over) kohta oli viis hüpoteesi. Hiasmotüüpia on see, mis tänapäeval võidutseb. Regmatüüpia kohaselt purunevad kromosoomipaari mõlemad partnerid tükkideks ning kombineeruvad hiljem taas kokku. Kui vahetus toimub ainult homoloogiliste kromosoomide poolte vahel, on tegemist Möbiuse lindihüpoteesiga. Adsorptsioonihüpoteesi pooldajate arvates on geenid enne reduktsioonjagunemise profaasi lahtiselt tuumas, pooldumise eel kinnituvad nad suvaliselt kromatiini külge. Viimase, konversioonhüpoteesi kohaselt mingit geenide vahetust ei toimu, muutub lihtsalt nende aktiivsus. Dominantsed muutuvad retsessiivseks ja vastupidi. (Piiper 1943; 206)
Ega põlvnemisõpetuseski midagi kiita polnud. Endiselt võitlesid omavahel arvukad koolkonnad, tüliõunaks omandatud tunnuste pärandatavus. Kuigi tunti nii geen-, kromosoom- kui ka karüotüüpmutatsioone, ei suudetud seletada nende tekkepõhjust ega olemust. Ainult hüpoteese püstitati: “Võib oletada ühes lamarkistidega, et nii hästi aktiivsete kui ka nendega tihedas ühenduses olevate passiivsete osade talitlusest põhjustatud algul mittepärilikud variatsioonid (modifikatsioonid) muutuvad paljude aastatuhandete kestel pärilikuks.” (Piiper 1943; 411)
Oli aeg, mil praeguseid dogmasid serveeriti kui hüpoteese; koguti äädikakärbseid ristates arvukaid fakte, kuid ei osatud neid interpreteerida; püüti värskeid teadmisi reaalses elus rakendada, aga hinnati oma võimalusi üle. Selline oli meie teaduse lapsepõlv.
Klein, J. Pärivus inimese juures. Tartu, H. Laakmann, 1927.
Madisson, H. Alaväärtuslikkude ja kurikalduvustega isikute sigivõimetuks tegemisest. Tartu, Laakmann, 1927.
Madissoon, H. Pärivus ja kasvatus. Tartu, Eesti Karskusliidu Kodukasvatustoimkonna kirjastus, 1935.
Madissoon, H. Eugeenilise mõtte arengust, eriti seadusandluses. Eesti Arst, 1938, nr. 9
Piiper, J. Sissejuhatus üldzooloogiasse, II osa. Tartu, Tartu Eesti Kirjastus, 1943.
Ross, C. Maailm vaekausil. Tartu, KÜ Loodus, 1940.
/ _ _ _ /
Nõnda, 1936. aasta Riigi Teatajat pole käepärast, aga võtame alaväärtuslikkude ja kurikalduvustega isikute steriliseeringu seaduse kavandi, mille hr. Madisson/Madissoon esitas IV Eesti Arstide päeval:
/ _ _ _ /
1. Sunduslikule steriliseeringule alluvad: vabaduses olevad nõrgamõistuslikud, pimedad, kurt-tummad, chorea Huntington'i põdejad, langetõbised, mõnda liiki vaimuhaiged (nagu maniakaal-depressiivne psühhoos, shitsofrenia j.t.), raskemad psühhopaadid, raskemad kõlbelised (vagabund) ja seksuaalroimarid, kurjategijad-retsidivistid, kroonilised alkohoolikud – kui nad on omandanud selle pärivuslikult ja kui neist on oodata suure tõenäosusega pärivusriketega lapsi.
/ _ _ _ /
Isegi Eesti mõõdukas seaduses on ruumi kahtlusele: "... kui nad on omandanud selle pärivuslikult ja kui neist on oodata suure tõenäosusega pärivusriketega lapsi". Nagu juba öeldud, jätsid tolleaegsed teadmised pärilikkusest pehmelt öeldes soovida. Hakata inimkonda aretama kohvipaksu põhjal on vägagi kahtlane tegevus. Sellisel juhul ei pühitse eesmärk abinõusid.
/ _ _ _ /
1920 – 1944
Ajastu üldine tutvustus
Inimesed – ei ole looduslikult üheväärtuslikud.
J. Klein, “Pärivus inimese juures"
Esimene maailmasõda mõjutas tugevalt Euroopa nägu. Suurte impeeriumite lagunemine ja rahvusriikide teke tundus meile kui väikerahvale positiivne olevat. Samas mõjus killustumine majandusele ning elatustasemele halvasti. Kaotajates tekitasid trotsi ebaõiglased kontributsioonid ning uued piirid. Veel rängemalt kui majandus või poliitika, kannatas eurooplaste psüühika.
Edukate koloniaalsõdade tõttu süvenes arvamus, et valge rass on “värvilistest” igati kõrgemal. Siis aga hakkasid need tsiviliseeritud riigid oma kultuurseid kodanikke üksteise vastu saatma. Mis juhtus? Millest selline sõge metsistumine? Vana maailmapilt purunes, ridamisi hakkas ilmuma apokalüptilisi raamatuid, kus hoiatati Rooma impeeriumi saatuse eest. (Ross 1940) Paaniliselt otsiti Õhtumaa allakäigust pääsu uutes poliitilistes ideoloogiates, tehnika arengus, religioonis; milles iganes.
Üheks pääseteeks peeti tõu parandamist, eugeenikat. Erinevalt tänapäeval laialt levinud arvamusest ei tähendanud see ebasoovitavate inimeste laagritesse sulgemist ega ahjudes põletamist. “Eugeenika taotleb järeltuleva generatsiooni vaimset ja kehalist kõrgemat arengut, uurides ja rakendades vahendeid, mis ühelt poolt takistavad alaväärtuslikkude isikute sigitamist, sigimist ja sündimist ning teiselt poolt soodustavad kõrgema väärtusega tervete isikute sündimist,” kõlas tolleaegne definitsioon. (Madissoon 1938)
Usk kehaliste ja vaimsete võimete pärilikkusesse oli geneetikute ja rahva seas suur. Selle tõestamiseks tehti hulgaliselt genealoogilisi uuringuid nii kurikuulsa Ada Juke’i ning Kallikaki suguvõsa kui ka heade perekondade nagu näiteks Mozarti, Darwini, Tiziani, Bernoulli jt. kohta. (Klein 1927; 13) Nõnda sugupuid konstrueerides ning mitmesuguseid tunnuseid Mendeli seaduse järgi päranduma pannes märgati üsna pea, et: “Geniaalsus on seega füsioloogiline, järelikult bioloogiline probleem; geniaalsuse sündimine on seega inimese võimuses ja oleneb vanemate omadustest.” (Madissoon 1935; 10) Ühemunakaksikutega tehtud uuringutele toetudes oletati, et inimese kujunemisel on pärilikkusel tähtsam roll kui ümbruskonnal. “Ümbruse mõjul on andunud kuritegevusele ainult 9,3%, teiste kuritegevuse põhjuseks on enam-vähem pärilikkus.” (Madissoon 1935; 13) Sellega tõugati troonilt Suure Prantsuse revolutsiooni idee, mille kohaselt on kõik inimesed sünnilt võrdsed ning ebavõrdsus tuleb ainult keskkonnast.
Uue pilguga ühiskonda vaadates tabas ärksamaid päid õudus. Mitte targemad, tugevamad ega tervemad ei olnud eelisolukorras. Pigem vastupidi: inkvisitsioon hävitas palju teadlasi; sõdades said surma korralikud sõdurid, samal ajal kui valge-pileti-mehed rahulikult tagalas elasid; edasipüüdlikum mass tuli maalt linnadesse, kus nad kitsaste olude tõttu vähem lapsi said kui vallavaesed. Olukorra tegi hullemaks veel see, et “valestimõistetud humaansus ja ebaratsionaalne hoolekanne” soodustas “alaväärtuslikkude ja kurikalduvustega isikute” sigimist. “Kes oli see, kes mõtles välja sellase humaansuse ja hoolekande? – Bioloogiliselt alaväärtuslikumaile ehitatakse lossid, aga meie rahva tuleviku kandja vireleb kuskil räpases, täiskiilutud toas koos tiisikust ja teisi nakkushaigusi põdejatega, poolnäljasena, elule ettevalmistamatuna jne.!” (Madisson 1927;
Eriti arvestatavalt mõjus tollel majanduslikult kitsal ajal järgmine argument: “Arvame siia juurde väljaminekud vangide hoolekande-asutiste, abikoolide jne. peale, siis võime liialdusteta rahva ja riigi kulusid aastas arvata 1 miljardi peale. _ _ _ Seejuures tuleb meelestada, et kulud aina suurenevad iga-aastase alaväärtuslikkude isikute iivega.” (Madisson 1927; 5) Ainult eugeenika võis inimkonda mandumisest päästa.“Elujõulise elemendi” sigimise soodustamine erilisi vastuväiteid ei tekitanud. Hoopis problemaatilisem oli sigimisvõimetuks tegemine. Esiteks ei tuntud tol ajal piisavalt pärilikkuse mehhanisme. Pooldajad väitsid sellele vastu, et kui teadmised on piisavad loomade aretamiseks, ei teki probleeme inimese tõu parandamisega. Teiseks: geniaalsusel ja hullumeelusel on väike vahe; tihti viivad just riskirühmad kultuuri edasi. Vastus: niisuguseid juhtumeid tuleb haruharva ette. Pealegi tuleb arvestada sellega, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Kolmandaks: steriliseerimine pole inimlik. Vastus: aga kas vangla või hukkamine on parem? Pigem mitte lasta sellistel sündida, iseendale ja ühiskonnale õnnetuseks. Neljandaks: steriliseerimise asemel võiks inimesi parandada kasvatades. Vastus: võimatu. Nõnda argumenteerides langes vaekauss eugeenikute poole.
1930. aastate lõpuks olid paljud maad asunud oma kodanikke aretama. Vaid katoliiklikud ja kommunistlikud riigid ei võtnud sellest osa. Leebemas vormis tähendas eugeenika vaimuhaigete naitumiskeeldu. Enamasti sellega ei piirdutud, vaid steriliseeriti pärilike haiguste kandjad, alkohoolikud, korduvalt karistatud kurjategijad, mõnda liiki vaimuhaiged jt. Eestis 1936. aastal jõustunud seadus kuulub selliste hulka. Kõige radikaalsem oli olukord Saksamaal, kus üliinimese aretamise käigus tehtud liialdused kahjustasid eugeenika mainet igaveseks.
Ühes asjas tuleb küll steriliseerimise vastastele täielik õigus anda: pärilikkuse mehhanisme ei tuntud piisavalt hästi. Geneetika-alane kirjandus meenutas pigem aforismide kogu: mida üks teadlane arvas tolle nähtuse kohta ja teiste kommentaarid selle poolt või vastu. Klassikalise geneetikaga erilisi probleeme ei olnud. Ainult terminoloogia oli lõpuni kujunemata. Juba tunti inimese sugukromosoome, geenide aheldatust, äädikakärbse kromosoomikaarte, tsütoplasmaatilise pärilikkuse nähtust jms. Raskused tekkisid klassikalise geneetika ja tsütoloogia kokkuviimisel. Näiteks “siirdristumise” (crossing over) kohta oli viis hüpoteesi. Hiasmotüüpia on see, mis tänapäeval võidutseb. Regmatüüpia kohaselt purunevad kromosoomipaari mõlemad partnerid tükkideks ning kombineeruvad hiljem taas kokku. Kui vahetus toimub ainult homoloogiliste kromosoomide poolte vahel, on tegemist Möbiuse lindihüpoteesiga. Adsorptsioonihüpoteesi pooldajate arvates on geenid enne reduktsioonjagunemise profaasi lahtiselt tuumas, pooldumise eel kinnituvad nad suvaliselt kromatiini külge. Viimase, konversioonhüpoteesi kohaselt mingit geenide vahetust ei toimu, muutub lihtsalt nende aktiivsus. Dominantsed muutuvad retsessiivseks ja vastupidi. (Piiper 1943; 206)
Ega põlvnemisõpetuseski midagi kiita polnud. Endiselt võitlesid omavahel arvukad koolkonnad, tüliõunaks omandatud tunnuste pärandatavus. Kuigi tunti nii geen-, kromosoom- kui ka karüotüüpmutatsioone, ei suudetud seletada nende tekkepõhjust ega olemust. Ainult hüpoteese püstitati: “Võib oletada ühes lamarkistidega, et nii hästi aktiivsete kui ka nendega tihedas ühenduses olevate passiivsete osade talitlusest põhjustatud algul mittepärilikud variatsioonid (modifikatsioonid) muutuvad paljude aastatuhandete kestel pärilikuks.” (Piiper 1943; 411)
Oli aeg, mil praeguseid dogmasid serveeriti kui hüpoteese; koguti äädikakärbseid ristates arvukaid fakte, kuid ei osatud neid interpreteerida; püüti värskeid teadmisi reaalses elus rakendada, aga hinnati oma võimalusi üle. Selline oli meie teaduse lapsepõlv.
Klein, J. Pärivus inimese juures. Tartu, H. Laakmann, 1927.
Madisson, H. Alaväärtuslikkude ja kurikalduvustega isikute sigivõimetuks tegemisest. Tartu, Laakmann, 1927.
Madissoon, H. Pärivus ja kasvatus. Tartu, Eesti Karskusliidu Kodukasvatustoimkonna kirjastus, 1935.
Madissoon, H. Eugeenilise mõtte arengust, eriti seadusandluses. Eesti Arst, 1938, nr. 9
Piiper, J. Sissejuhatus üldzooloogiasse, II osa. Tartu, Tartu Eesti Kirjastus, 1943.
Ross, C. Maailm vaekausil. Tartu, KÜ Loodus, 1940.
/ _ _ _ /
Nõnda, 1936. aasta Riigi Teatajat pole käepärast, aga võtame alaväärtuslikkude ja kurikalduvustega isikute steriliseeringu seaduse kavandi, mille hr. Madisson/Madissoon esitas IV Eesti Arstide päeval:
/ _ _ _ /
1. Sunduslikule steriliseeringule alluvad: vabaduses olevad nõrgamõistuslikud, pimedad, kurt-tummad, chorea Huntington'i põdejad, langetõbised, mõnda liiki vaimuhaiged (nagu maniakaal-depressiivne psühhoos, shitsofrenia j.t.), raskemad psühhopaadid, raskemad kõlbelised (vagabund) ja seksuaalroimarid, kurjategijad-retsidivistid, kroonilised alkohoolikud – kui nad on omandanud selle pärivuslikult ja kui neist on oodata suure tõenäosusega pärivusriketega lapsi.
/ _ _ _ /
Isegi Eesti mõõdukas seaduses on ruumi kahtlusele: "... kui nad on omandanud selle pärivuslikult ja kui neist on oodata suure tõenäosusega pärivusriketega lapsi". Nagu juba öeldud, jätsid tolleaegsed teadmised pärilikkusest pehmelt öeldes soovida. Hakata inimkonda aretama kohvipaksu põhjal on vägagi kahtlane tegevus. Sellisel juhul ei pühitse eesmärk abinõusid.
