www.militaar.net

Aastate eest ilmus Eesti Expressis artikkel mitmel pool Eestis asuvatest (kokku kümmekond) NL vägede poolt rajatud kummalistest sahtidest. Tegemist on küllaltki suurte rajatistega, vertikaalsed, läbimõõdus (mäletamist mööda) 8 - 10 meetrit ja suure sügavusega, kusagil 80 meetrit. Seest terasega vooderdatud ja betoneeritud. Raketisahtideks liialt kerge konstruktsiooniga. Ka ei ole tegemist kütusemahutitega, selleks puudub infrastruktuur ja tehniliselt pole kütust sellistes mahutites mõtet pidada, kipub sellise sügavusega tünnides fraktsioonideks lagunema, minu arvates. Artiklis spekuleeriti nendest kui NL:i hüpoteetilise tektoonilise relva asupaikadest, mis olid ettenähtud ja suunatud maavärinate esilekutsumiseks Skandinaavia tektoonilisel kilbil. Praegu pidid need rajatised olema lahtised ja Kaitseliidu valvata. Kas kellegil on infot? Üritasin ise Expressi arhiivist tuustida, tulutult...

Eesti Ekspressis on ka muid huvitavaid lugusid ilmunud.

Mul on praegu laual 27. oktoobri 1989 number, kus on tabelike pealkirjaga "N. Liidu okupatsiooniväed Eestis 1984" ning mille järgi olevat siin toona olnud 122 480 N. Liidu okupatsioonivägede sõjaväelast ning lisaks 25 000 nende perekonnaliiget. Seal on must valgel üles loetud ka selliseid nende väitel Eestis asunud eksootilisi sõjanduspärleid nagu nt Hiiumaa raketibaas, "hävituslenduri tankiüksused" (Paldiskis), "strateegiline suurtükivägi" (Suurupis ja Kohtla-Järvel), "raadio- ja helipüüdeseadmed" (Tapal) ja kaks "maa-alust lennuvälja" (Haapsalus ja Adaveres).

Kuskil 90-te keskel ilmus aga artikkel, milles väideti, et Paldiski mereväeõppekeskus on tegelikult üksnes legend seal allakukkunud UFO-le, millesse "teadlaste" poolt augu puurimine põhjustas 70-te lõpus nn Osmussaare maavärina.

Paistab jah, et Luige-neegrite ulme...

.

Siis peaks Maarjamaal elama kahe peaga vasikad ja vähktõve juhud väga kõrgel olema.

Asp
muigav

wolf kirjutas:Olen kuulnud,et selle maavärina tekitas Osmussaare lähistel õhku lennanud tuumaalvelaev.

algses postis mainitud sahtide taolistesse aukudesse pidavat maetama radioaktiivseid jäätmeid.

kas just selliste mõõtmetega, et 8m diameetris aga sügavust pidavat neil küll olema ropult. niisiis lastakse konteiner põhja ja valatakse pealt betooni täis. siis tal hea seal oma 5000 aastakest lõhustuda.

kas neid ka eestis võib leiduda - pole aimugi...aga miks ka mitte?

igatahes, vaevalt, et KL neid vavama peaks. kas keegi tahab neid auke ära varastada?

Kapral Karu kirjutas:Eesti Ekspressis on ka muid huvitavaid lugusid ilmunud.

Seal on must valgel üles loetud ka selliseid nende väitel Eestis asunud eksootilisi sõjanduspärleid nagu nt Hiiumaa raketibaas

Huvitav! Olen Hiiumaa risti-põiki läbi käinud, kuid sellist asja siin pole veel näinud.

Üks selline saht on (õigemini oli, sest mõned aastad tagasi sai see kinni aetud) Jõhvi külje all Viru kaevanduse territooriumil. Hallide habemetega kaevurite jutu põhjal rajatud Nõukogude armee poolt. Otstarbe määratlemisel läksid nende arvamused lahku - osa rääkisid, et "kurat teab milleks", teised, et mingisuguse raketi tagavarasaht.
Läbimõõt oli tõesti nii 10 meetrit ja sügavust ikka kümnetes meetrites - kivi kukkus põhja 7-8 sekundit. Külgede vooderdamiseks oli kasutatud standartseid metallplaate - samu mis metrooehituseski käigus. Kui mälu ei peta, siis kuulus komplekti ka kõrvalasuv tunduvalt väiksema läbimõõduga teenindussaht.
Täis aeti asi seoses territooriumi üldise korrastamisega ja "et äkki kukub keegi sisse" Töö oli iseenesest lihtne - BELAZid, mis muidu borodat mäkke vedasid, kallasid oma koormad hoopis sahti.

vanahalb kirjutas:Üks selline saht on (õigemini oli, sest mõned aastad tagasi sai see kinni aetud) Jõhvi külje all Viru kaevanduse territooriumil. Hallide habemetega kaevurite jutu põhjal rajatud Nõukogude armee poolt. Otstarbe määratlemisel läksid nende arvamused lahku - osa rääkisid, et "kurat teab milleks", teised, et mingisuguse raketi tagavarasaht.
Läbimõõt oli tõesti nii 10 meetrit ja sügavust ikka kümnetes meetrites - kivi kukkus põhja 7-8 sekundit. Külgede vooderdamiseks oli kasutatud standartseid metallplaate - samu mis metrooehituseski käigus. Kui mälu ei peta, siis kuulus komplekti ka kõrvalasuv tunduvalt väiksema läbimõõduga teenindussaht.
Täis aeti asi seoses territooriumi üldise korrastamisega ja "et äkki kukub keegi sisse" Töö oli iseenesest lihtne - BELAZid, mis muidu borodat mäkke vedasid, kallasid oma koormad hoopis sahti.

Minu mäletamist mööda olid mingil ajavahemikul just selliste mõõtmetega raketi standart sahtid olemas. Üks raketibaasi variant koosnes 4 sahtist ruudu tippudes ja keskel samuti maaaalused teenindusrummid.

Mida me siit siis järeldame? Et kõik linnalegendid ei ole tegelikult ulme kui tahes hullumeelsed nad ei paista.


Remargi korras olgu ära öeldud et Paldiski reaktorit ei usu/ei tea siiamaani umbes pooled elanikud. Need kes teavad/mäletavad on "nõuka aja neurootilised lubjakad" (täpselt nii öeldigi kõiketeadva uue põlvkonna poolt). Ja mida me nüüd omakorda sellest järeldame?

Need kes teavad/mäletavad on "nõuka aja neurootilised lubjakad" (täpselt nii öeldigi kõiketeadva uue põlvkonna poolt). Ja mida me nüüd omakorda sellest järeldame?

Ikka seda, et oled vanaks jäämas! Ja kui eriti kehvasti läheb ja Sul õnnestub olla omasugustest viimane, siis ronivad need "kõiketeadjad" Sinu sajandal sünnipäeval kaameratega tahatuppa ja hakkavad pärima: Mis on Teie kõrge ea saladus? Pluti-pluti!

Vähemalt eelmine suvi oli Jõhvi kõrval olnud šahti ehitust juhtinud vant veel elus ja jalutas oma aiamaa poole. Papsi sõnade järgi oli ta tollal väga ülbe kuju. Isegi nime ütles aga see libises kõrvade vahelt läbi.

Üks selline saht on (õigemini oli, sest mõned aastad tagasi sai see kinni aetud) Jõhvi külje all Viru kaevanduse territooriumil. Hallide habemetega kaevurite jutu põhjal rajatud Nõukogude armee poolt. Otstarbe määratlemisel läksid nende arvamused lahku - osa rääkisid, et "kurat teab milleks", teised, et mingisuguse raketi tagavarasaht.
Läbimõõt oli tõesti nii 10 meetrit ja sügavust ikka kümnetes meetrites - kivi kukkus põhja 7-8 sekundit. Külgede vooderdamiseks oli kasutatud standartseid metallplaate - samu mis metrooehituseski käigus. Kui mälu ei peta, siis kuulus komplekti ka kõrvalasuv tunduvalt väiksema läbimõõduga teenindussaht.

Nendel Viru kaevanduse šahtidel on tõepõhi. Helistasin Kaevandusmuuseumi ja sain teada, et olid tõesti šahtid. Kaks šahti, 9 ja 11m läbimõõduga, sügavus üle 40m. Katsetati uusi šahtirajamismasinaid ja tehnoloogiasid. Olevat ka mujal NLiidus katsetatud teistes oludes. Asjaga olevat olnud seotud mitmed teadusinstituudid, tehased ja KB-d. Hästi palju olevat olnud polkovniku auastmega tegelasi.
Toimus see aastatel 1984-1991

Neil aastatel oli Viru kaevanduses spets jaoskond, mis "Moskva juutide"(peainseneri sõnad) rahadega, nõidusid vertikaalšahti puurimise masinate loomise kallal. Loodi kaks aparaati, millest esimene oli 1(ühe) meetrise läbimõõduga ja teine 2,5 meetrise(kui mälu ei peta) diameetriga.
Esimest junni õnnestus 97. aastal ka augu ääres(kaevanduse peahoone kõrval kohe) näha. Teisest oli järgi äind tööorgan - 2,5 m diameetriga närits. Kuskil teemas olen ma sellest paari sõnaga kirjutand ka.
Need suured augud - 9 ja 11 m läbimõõtu -on tolle eksperimentaaljaoskonna pea- ja abišahtid ilmselt.
Seal töötas päris palju kaevureid, kes said teistest kõrgemat palka ja hullult lõtv elu olla olnud. Seda teadis rääkida üks meie mäemeistritest, kes seal jaoskonnas töötas, kuni see kinni pandi.
Väike OT - ühte suurde šahti olla sätitud udupeen, import lift, mis Rahvusraamatukogu ehitajatelt käest ära võetud(peainseneri jutt jälle ).

Üks selline kompleks, kus ma ise sees olen käinud asub Tallinna külje all, Tänassilma tehnopargis. Seal on ikka mitu korrust maa all ja osad ruumid on ikka angaari mõõtu. Jutu järgi pidavat suurem osa vee all olema ja mis kõik sinna maetud veel pidi oleme, alustades tankidest ja lõpetades krt. teab millega. Venkud olevat lahkudes vett täis lasknud, sest ei viitsinud või ei jõudnud kogu träni minema vedada...