www.militaar.net

Teatavasti esineb puuke looduses mitut liiki.
Et täpsed andmed p-de liigituse kohta mul paraku puuduvad,
jaotaks nad laias laatus kahte:
ohtlikud ja vähemohtlikud.
Tore oleks teada kaasfoorumlaste juhtumusi kokkupuudetest nende kõrgrohus peituvate vereimejatega, kuidas on neist eemale hoitud, mismoodi kehast eemaldatud ning millisel moel on saanud 'p-ihammustusi' ravida?

Sry, kui teema on juba üleval olnud

Eesti levinuimad on võsapuuk ja laanepuuk. Võsapuuk on levinum, laanepuuk väidetavalt ohtlikum. Praktikas suurt vahet pole - kui on küljes, siis võta ära.
Eemale hoidmiseks on ainult üks täiesti kindel vahend - ära mine loodusesse.
Kõige kindlam on muidugi neist vabaneda enne, kui nad on jõudnud hambad sisse lüüa. Seega metsast väljudes tuleb riided puhtaks kloppida ja kere hoolega üle vaadata. Hea kui on kaaslane võtta, kes kukla ka üle vaatab.
Kui kuri elajas on juba järama hakanud, siis kõige kindlam on ta näppudega kergelt keerates välja tõmmata. Pintsetid, näpitsad ja muud tapariistad kipuvad puuke purustama, mille tulemusena võib osa peletist naha sisse jääda. Naha sisse kinni jäänud tükkide eemaldamine toimub juba kirurgiliste meetoditega.
Vanarahva tarkus, et puuki tuleb määrida võiga, põhineb sellel, et õlise ollusega kaetud puuk lämbub ja sureb ära. Häda on selles, et mida kauem puuk naha sees on, seda rohkem suudab ta haava täita kõikvõimalike pisikutega (neuroloogist ämm rääkis - targem oleks uskuda).

Vanarahva tarkus, et puuki tuleb keerata vastupäeva ning puuki tuleks määrida õli või võiga, on moodsa meditsiini poolt juba ümber lükatud Tegelikult ei ole mingit vahet, kas keerata vastu - või päripäeva. Aga erinevalt eelmisest vastajast soovitaksin just kasutada puugi eemaldamisel peeneid pintsette, kuna puugi tagakehast haaramine võib teda panna veel rohkem sülge eritama. Samuti paneb seda tegema ka igasuguste õlide ja võidega määrimine. Pintsettidega aga on hea pea lähedalt kinni võtta. Igatahes, kõik puugid ei kanna niikuinii nakkust, kuna puugid on kõigest selle haiguse vahendajad. Puugihammustuskoht tuleks puhastada/desinifitseerida ja kui nädala-kahe jooksul esinevad haigusnähud nagu lihasvalu, palavik jne, siis tuleks pöörduda arsti poole.

Kui ise ei julge puuki küljest ära võtta, lähed traumapunkti ja seal spetsiaalsete pintsettidega võetakse ära. Telekast näitas puukidest mingit saadet ja mul jäi seal meelde sellised laused nagu, et puuk on suht liikumisvõimetu(hästi aeglane liikuja) enamus ajast istub ta ühekohapeal. Ning, et puugid metsas tavaliselt üle 1,5m kõrgusele ei roni. Võin ka veidi puusse panna aga nii on meelde jäänud.

Leidsin ka sellise huvitava lehe http://www.puuk.ee

Sai kord apteegist spetsiaalne p-eemaldusvahend ostetud.
Välja näeb nagu minisuusk auguga eesotsas.
Apteeker kiitis, et lihtne ja tõhus vahend.
Ise pole siiani õnneks veel proovida saanud.

Kummalisim kogu asja juures on, et paljud inimesed, nt-ks kaitseväelased, viibivad päevast päeva metsas, aasal jm vabas looduses, aga puukidest ei kippu, ei kõppu.
Samas on inimesi, kes läevad kord kuus mereranda, nädalalõpus paariks tunniks aiamaale, paar x aastas vanaemale maale külla vmt, ja tulevad tagasi reeglina puuk naha küljes.
1 selline on nt minu õde.
Ise olen samas ca 1/5 oma elust looduses viitnud ega pole ebameeldivat kokkupuudet p-iga seni veel kogenud (ptüi-ptüi-ptüi!).
Tean inimest, keda metsas ei tülita ei kärbsed ega sääsed - vaat mõistata siis, millest see sõltub

Mul õnnestus eelmine aasta Saaremaal rannast auto juurde minnes puuk kaasa haarata. Mis sest, et kuskil kõrge rohu sees ei kõndinudki, vaid mööda rada läksin. Igaljuhul traumapunktis võeti puuk välja, mis oli ennast kenasti põlveõndlasse parkinud.

Kuidas suhtuda väitesse, et küüslauku söönule või küüslauku ka lihtsalt taskus kandjale ei taha puugid külge hakata. Kas peale soojaandurite on neil ka mingid haistmisandurid?

Puugi eemaldamiseks kasutan vajadusel väikeseid soonesulgureid (on selline pintsettide ja kääride ristsugutis, millised saab suletud asendis lukustada). Kindlasti ei soovita ainult tõmmata, ikka keerates ja kergelt tõmmates. Ise eeldan et puugid on parempoolse keermega .
Kui neil aega on, siis valivad saatanad ikka need soojemad ehk karvkattega piirkonnad.
Järelravist soovitati kunagi viinaga väljastpoolt määrida, praegusel ajal ei soovitata midagi peale panna. Aga paari päeva pärast toimub korralik kratsimine lausa iseenesest.

Muide on olemas puugivastane kaelarihm ja nahakaudu organismi imbuv ravim - soovitavalt koertele, kassidele.

Kasutan OFF´i (puugitõrjevahend), 3 puuki olen leidnud ja ükski nendest purema ei ole tahtnud/jõudnud hakata. Väike lootus on, et see vahend siis ikka toimib.

Mind ka puugid miskipärast eriti ei taha. Sel aastal metsas mütatud omajagu, aga ainult ühe puugi olen saanud (ja sellegi mitte metsast vaid töö juurest; kuigi suve alguses olid valvekoerad küll puuke nagu kõrvarõngaid täis). Ja et ma koerte küljest olen vist küll juba sadu puuke ära korjanud, ei olnud mingit probleemi ka selle ühe enda küljest eemaldamisel. Ma olen muidugi ikka igaks juhuks entsefaliidi vastu vaktsineeritud ka.

Mäletan kusagilt loetut, et koertele-kassidele puukide kantavad haigused külge ei hakkagi...

Küüslaauguga keha määrimine pidi ka selliste (imejate) putukate vastu aitama.

No see suvi ikka sain ühe puugijunni Sõrvest. Ikka vanarahva tarkust kasutades keerasin tüübi vastupäeva välja, õnneks polnud vennike veel imema jõudnud hakata, seega palavikud ja muud ajuohud olematta. Kusjuures olin üleni kokkumääritud nii sääsetõrje , kui ka puugitõrje spraiga.
Eile nägin, kuidas üks meesterahvas palavuse eest vilumasse kohta lepavõsa äärde ronis, tegi omale tuult lepavitsaga ja peale 15 minutilist olekut kriiskas -puuk kuramus rinnal!
Omalt noppisin puugiolluse saarest pähklilt.
Igatahes kõik puugisüstile!

Jah, puuke on nende paha toime poolest 2-te liiki.
Nakatunud ja mittenakatunud.
Ning need pahad-pahad haigused, missuguseid puugiga vahekorras olles endale on võimalik külge saada on: puukentsefaliit ning puukborrelioos.
Kui puukentsefaliidi vastu meil vaktsineeritakse (kusjuures küllaltki efektiivne meede !!!), siis puukborrelioosi vastu pole see mitte võimalik (vastav vaktsiin Eestis puudub) ja seda ka ei tehta.
Seega - vaktsineerige, sest puukentsefaliit on üks väga-väga s... haigus! Nii sant haigus, et seda ei sooviks isegi oma kõige hullemale vaenlasele. Võimalus eluaegseks neuroloogilise hälbega invaliidiks jääda on küllaltki suur.
Puukborrelioos aga on tiba süütum ihuhäda, kuigi - kah mitte n.ö. nohu. (Ehk siis, võrdluseks, et kui nohu on päeva-kaks, siis pole nagu asjagi, kuid kui kuid ja aastaid järjepanu, siis ...).
Kuigi borrelioosi esineb puukidel kõvasti on sellesse TÕSISELT haigestumisi Eestis siiski suhteliselt vähe - vaid ca. 400 juhtu aastas. Ju on põhjuseks tõsiasi, et kui puukentsefaliidi batsilluse ülekanne inimesele toimub KOHE, hammustuse hetkel, siis puukborrelioosi pisilane jõuab inimese kehasse mitme tunni kuni paari päeva jooksul hetkest, kui puuk oma hambad selle inimlooma kintsu löönud on. Kuid mitut päeva ei hakka üks normaalne (!) inimolend puuki ometi enda häbemes kasvatama!!

Esmaseks võtteks selliste ihuhädade vastu oleks muidugi eeltöö, millest oma isikliku laiskuse tõttu ei tarvitseks küll loobuda. Nimelt, tõrjevahendid. Igasugused, olgu OFF, või miskit muud.
Üldlevinud kaitsevahendid (missugust terminit sageli kasutatakse teatavate kautšukmaterjalist elementide kohta) aitavad vaid väga piiratud kehapiirkonna kaitseks!

Teaduslikult põhjendamata elukogemus ja praktika on näidanud, et igasugu inimverega maiustavad lülijalgsed ei armasta reesus (Rh) negatiivseid ja 0-veregrupiga inimesi.
Ja mis on omapärane! Putukad ei tee oma rünnakuobjekti valikul vahet nais- ja meesinimestel!
Küüslaugupreparaaride ja ka nende ehedal kujul söömine võib tõesti mingit toimet omada (see on isegi väga tõenäoline), kuna teadupärast kuni 40% igasugu aineid eritatakse naha kaudu ja - isegi puuk ei peaks armastama oma roojaseid kihvasid tiblaaroomi levitava isendi kubemesse lüüa.

P.S. Teema pealkirjale oleks seega vastus - PUUK EI OLE SÕBER!!

Ahsoo või veregrupis võib asi olla. Seda ma imestasin, et mind puugid eriti ei armasta. Kogu elu jooksul ei mäletagi, et sisse imenud puugi oleks enda pealt kätte saanud ja kehal jooksmas ka vist 1 või 2 korda ainult leidnud. Ise arvasin küll, et organism on nikotiinist küllastunud . Mõtlesingi just, et nüüd sai suitsetamine maha jätte, et kuidas nüüd puugisaagiga olema hakkab.