Uued koosseisud kaitseväele

Väeosadest, nende ajaloost ja traditsioonidest. Nii Eestist kui välismaalt.
Vasta
Larry
Liige
Postitusi: 1029
Liitunud: 31 Dets, 2005 16:39
Kontakt:

Postitus Postitas Larry »

Pirita- Kose linnak on jah üsna hea ja suur, paljud rajatised ka juba olemas ja heas korras. Samas ligipääs/ väljapääs ei soosi seal kogukat ja rasket transporti. Ümberringi on eramajad oma kitsaste tänavatega, ega seal treilade ja veokatega lihtne ei ole. Lisaks hakkaks kindlasti ka kohalikud kisama, kui äkki raskeveokid seal tihedalt sebima hakkaksid. Mis ümberkaudsetesse metsaalustesse puutub, siis on seal viimastel aastatel kõvasti ehitatud, niiet Pirita maastikukaitseala, ringraja ümbrus ja muud eriti polegi. Häda pärast ehk jätkub, aga siiski. Aga linnak ise on jah hea.
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 663
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

Kas on juba hakanud kujunema mingisugused ettekujutused, mis muudatusi väeosades, toob kaasa uus kaitseplaneeringu plaan? Paistab, et soomusväeosad tulevad ja tuleb ka palju muud uut.
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

Ma usun, et see ligipääsu probleem Pirita-Kosel ei ole väga tõsine. Väiksemad mured kompenseerib soodne üldine asukoht. See oleks igatahes parem, kui praegune Marjas liikluskeerise keskel ja ka parem, kui planeeritav asukoht Jägala kolkas. Jutud liiguvad tõsiselt, et osa VÕK Tagalapataljonist kolib lähiaastatel Paldiskisse ja selle kiidaks omaltpoolt heaks. Pigem peaks sinna kolima logistikakomponent, mis väljaõppega ei tegele.

Aga siiski võiksid sõjaisad mõelda Pirita-Kose linnaku ärakasutamise üle. Tähtis on üldse kogu olemasolev napp infrastruktuur efektiivselt ära kasutada.

Ma arvan, et Pirita-Kose oma on üks parima üldplaneeringuga väeosi Eestis. Lihtsalt vajaks natuke kohendamist, kuid ligilähedaseltki mitte niipalju, kui Jägala linnak. Pirita metsaalustes on siiski võimalik (imitatsioonivahenditeta ja kaevamata) baasõpet läbi viia. Selleks sobib ka näiteks maastikukaitseala väga hästi - samas seda ei kahjustata.
Kui tagalat näiteks peetaks ebamugavaks sinna asustada, siis Vahipataljonile kõlbaks samuti väga hästi. Üsna mugav läbi Lasnamäe Kadriorgu ja lennuväljale sõita. Kui niiviisi maletama hakata, võiks ltt pataljon omakorda paikneda Rahumäele. Seal ootab ees juba KV tervisekeskus (ehk nn garnisoni haigla).
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

"Kaitseväe reform" on vist tänaseks läbi viidud. Tehtud.

1) Ainus reaalne sisuline riigikaitsele kasulik struktuuriline muudatus peaks olema tagalaüksuse kaheks löömine - Logistikapataljon Logistikakeskuse all ja Tagalapataljon Maaväe all.
Millest ma aru ei saa, on nimi "Tagalapataljon". Tänapäevases terminoloogias peaks olema mitte "tagalatoetus", aga "lahinguteenindustoetus" ehk "combat support & service". Tagala on selline ümmargune umbmäärane väljend, millest minuteada üritatakse vastavate osalevate isikute poolt pigem vabaneda. Kui taheti panna kompaktset nime, oleks pidanud selleks saama vähemalt "Teeninduspataljon".
Et pat otse brigaadile allutati, on tore, kuid tekitab omakorda õelaid küsimusi. Miks näiteks Kuperjanovi JP või Õhutõrjepataljon ei ole allutatud brigaadile, kuigi mõlemad valmistavad samamoodi brigaadi üksusi ette? Et äkki sellepärast, et tagalapat asub paldiskis koos brig staabiga? Uurimustega olla tõestatud, et enamik neegreid pidi abielluma ka oma kvartali piires. Ehk siis kaitseväe struktuur ei sõltu ikka veel mitte operatiiv- ega väljaõppevajadustest, vaid rahuaja adminsitartiiv-logistilisest mugavuskorraldusest. Asuks brig staap miskipärast näiteks Jõhvis, alluks talle otse ainult viru.

Tarkusetera seisneb selles, et mida lähedasemad on rahuaja ja sõjaaja koosseisud ja juhtimisahelad, seda tõenäolisem, et need sõjaseisukorras ka suuremate tõrgeteta toimima hakkavad. Hea ja toimiv operatiivne- logistiline ja administratiive juhtimine on aga võtmeküsimusi sõjas. Seda näitas kurvalt Gruusia fiasko, kus tänu organiseerimatusele ei saanud eesliini üksused näiteks 2 päeva logistilist toetust (näit toit!). Meie olukord oleks muide tänu juhtimiste ja logistikate sigrimigrile umbes samasugune, kui sõda tuleks.

2) Kasulikuks võib pidada ka kaitseväe väeosade ümbernimetamist. Eelmiste naljanimedega oleks võinud maailma tasemel rekordeid lüüa. Mind huvitaks veel järelhüüdena, et kes tark need keelevärdjad välja nuputas...

Mis kasu oli aga ROK-i ümbernimetamisest Kalevi JP-ks, pole vist keegi veel teada saanud. Miks ta hiidbrigaadi koosseisus kasulik on, on veel segasem.
See ülalmainitud neegri abiellumise uurimus tuleb jälle meelde.


Mis on kriitilisematest asjadest tegemata?

1) Kindlasti kõige kriitilisem ja hädavajalikum - ainsa jalaväepataljoni allüksuste kokkukogumine, et neid saaks normaalse toimiva väeosana õpetama hakata. Ainus reaalne võimalus selleks on Võrus, kust võiks brigaadi taseme üksusi natuke eest ära viia.

2) Kaitseväe üksuste ja allüksuste arvu teatav suurendamine. Selle asemel - kujutage ette - on suurendatud rühmades-kompaniides ajateenijate arvu. Nii saab ju näidata nagu kaitseväkke võetaks rohkem ajateenijad. Kui rühmas peaks olema näiteks 40 meest, siis nüüd samas uhkelt 50+ meest = ruumikitsikus (nii toas, kui autos), ja kehvem väljaõpe, samuti kaadri töökoormus.

3) Ei käi otseselt struktuuride alla, kuid ajateenistuse kahjulik süsteem on ringi muutmata ja ajateenistsue renomee saab sellest pidevalt ja järjekindlalt iga aasta uuesti määritud. Samuti saab kaitsevägi järjekindlalt lahinguvõimelist, moraalset ja ilmselt ka materiaalset kahju. Selle aasta ajateenijate baasil on järjekordselt näha, et süsteem ei toimi, sest põhivõtmise sõdurid on sageli sobivamad juhtideks ja autojuhtideks, kui eelvõtmise sõdurid, kellest tuli koolitada allohvitserid ja autojuhid. Kaitsevägi kulutab iga aasta vähemalt sadu tuhandeid eelvõtmise autojuhtide koolitusele, kellest paljud ei saaks üldse autojuhiks, kui oleks valida ka põhivõtmise kontingendi seast, kuhu saabub lisaks hulgem C-kat vendi. Muidugi saab teha nii, et eelvõtmises kv kulul juhiload saanu asub teenima suvalisel kohal ja põhivõtmise juba tsiviilist C või CE lubadega mees saab selle asemel pulti. Toimib hästi, kuigi riigi koolitusraha tuulde loobitud. Seersantidega on lugu kurvem, sest kui põhivõtmise sõdur osutub kas juhiks sobivamaks või on nähtavalt andekam, ei saa vahetust teha ega seeru pulki üle anda...

Mõned inimesed kujutavad ette, et ajateenistus on vaid väljaõpe. Tegelikult seisab suur osa kaitseväest ka ajateenijate najal püsti. Väeosa on nagu suur tehas või kombinaat, kus igasugused lihttöölised on nagu ajateenijad väeosas. Ajateenijad on ka märkimisväärne majanduslik ja administratiivne tööjõud, milleta väeosad-allüksused üldselt toime ei tule. Tööde maht on lihtsalt nii suur. Seetõttu olekski hea, kui ajateenijaid võetaks teenistusse 2 lendu aastas, mitte 1.
Näiteks kui pataljoni ajateenijatest remondiallüksus on tänu ajateenistuse kontseptsioonile tegevusvõimeline vaid 4-5 kuud aastas, siis ülejäänud 7-8 kuud kallis tehnika lihtsalt mädaneb ja laguneb või üritatakse jupikaupa remontida rämeda raha eest tsiviiltöökojas (lahinguvalmiduse täielikust puudumisest ei hakka rääkimagi).
Siit jõuame tagasi rahadeni, mida saaks efektiivsema ja elulisema planeeringuga kokku hoida.

PS. Kaitseringkondade institutsiooni kasutegurist meie kääbuskaitseväes pole nagunii aru saanud. Kui neid "maakaitsekoondisi" on tõesti nii hullult vaja, võiks susserdada midagi territoriaalse Kaitseliidu baasil, mitte mini-kaitseväe võimalikult segaseid süsteeme veel segasemaks ajada.
Reaalselt on tööle punnitatud vist vaid "Kirde KRK", millel pole aga midagi operatiivselt ühist väeosadega, kes talle teenistuses igas mõttes alluvad, sest need väeosad hakkavad sõja korral kuuluma hoopis brigaadi. Lahingüksused (millised need ongi? KL?), mis peaksid teistpidi alluma aga sõja ajal KRK-le, ei ole tema alluvuses rahuajal. Tagatipuks on kummaline, et Tapa lahingutoetusüksuste linnaku kompaktsel koondväeosal puudub siiani NIMI.
Kui poleks tõsi, võiks kogu seda värgeldust võtta, kui head anekdooti.


Kokkuvõtteks. Reformist on jäänud mulje nagu sea pügamisest - palju kisa, vähe villa.
Aga loodame, et asi ükskord paraneb. Eks inimesed ja süsteem arenevad ajapikku.
tuna
Liige
Postitusi: 600
Liitunud: 20 Juul, 2005 13:35
Asukoht: Kärdla
Kontakt:

Postitus Postitas tuna »

hummel kirjutas:Tarkusetera seisneb selles, et mida lähedasemad on rahuaja ja sõjaaja koosseisud ja juhtimisahelad, seda tõenäolisem, et need sõjaseisukorras ka suuremate tõrgeteta toimima hakkavad.
Niimoodi paberi peal vaadates tundub, et see on reformi eesmärgiks olnud. Meie tegelikkuses on aga lõppeesmärki tulnud natuke hägustatud.

Kui kohe oleks välja kuulutatud, et teeme viis brigaadi (neli territoriaalset ja ühe nö ülemjuhatuse reservis ehk kaitseringkonnad ja praegune 1. brigaad) oleks kisa tõusnud ilmselt Kuuni.

Selle loogika kasuks räägib asjaolu, et 1. brigaadi on koondatud (siin juba suure kriitika saanuna) Skautpataljon ja Kalevi pataljon (ROK) ehk rohkem elukutseliste üksused, mis peaksid olema just sobivad ülemjuhatuse reservi ülesannete täitmiseks.

Tagalapataljoni puhul aga on vist siiani üksuse embleemiks kunagise Auto-tankirügemendi embleem. Võibolla peetakse selle puhul silmas, et sellest kasvab välja soomusüksus.

Muidugi tuleb nüüd see vorm alles sisuga täita, aga meie ühiskonna praeguse arengutaseme juures ei ole võimalik asju õiges järjekorras teha.

Aga noh, see on selline paberile vaatamisest tekkinud mõlgutus.
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Sisuliselt pole uuest aastast käivitunud nn struktuurireform midagi muud, kui Soome sõjaväeringkondade süsteemi kopeerimine. Ka seal alluvad maaväele neli sõjaväringkonda, mis teglevad nii rahuaegse väljaõppe ja administreerimisega, mobilisatsiooni korral oma ringkonda määratud reservüksuste mobiliseerimisega ning seejärel oma ringkonna vastusalal kaitsetegevuse juhtimisega.

Eesti puhul on uue süsteemi probleemiks see, et ringkondade rahuaegsed ja sõjaaegsed ülesanded ja üksused on tegelikult erinevad. Rahuajal on iga ringkonna koosseisus olenevalt ringkonnast 0-4 pataljonisuurust üksust: Lääne KRK-l pole sisuliselt midagi, Põhja KRK-l on Vahipataljon, Lõuna KRK-l Kuperjanov; kõige rikkam on Kirde KRK nelja pataljonisuuruse üksusega. Samas on need ringkondade koosseisus olevad rahuaegsed pataljonid mitte operatiivväeosad, vaid vaatamata uutele, lühematele ja arusaadavamatele nimedele ikkagi kõigest väljaõppekeskused, tehased, mis toodavad üksuseid brigaadi jaoks. Mobilisatsiooni korral ei hakka ilmselt need pataljonid toimima eraldi üksustena, vaid ilmselt võtab nende pataljonide kaaderkoosseis kohad sisse rahu ajal valmis toodetud brigaadi üksustes. Lisaks sellele hakkavad ringkondadele mobilisatsiooni korral alluma ringkondades moodustatavd reservüksused (n-ö brigaadist maha kantud üksused) ning Kaitseliidu üksused.

Ühesõnaga - sõja korral jääb sisu ka uue struktuuri puhul suuresti samaks, mis enne 2009. aasta 1. jaanuari.

Suurim muutus toimubki rahuajal - sisuliselt muudeti kaitseringkonnad minu hinnangul administreerivateks vahelülideks väljaõppekeskuste ja maaväe staabi vahel. Vana süsteemi eeliseks oli see, et selle puhul ei tegelenud kaitseringkonnad rahuaegse administreerimisega, vaid said vähemalt teoreetiliselt valmistuda vaid mobilisatsiooniks ja operatiivtegevuseks. Teisalt olid kaitseringkondade staabid sedavõrd alamehitatud, et neil poleks olnud võimalik iseseisvalt korraldada nt. õppekogunemisi.

Kokkuvõttes on praegu raske öelda, kas sellest kõigest ka reaalset tulu tõuseb. Seda peab näitama aeg.

Oma loogika on ringkondade allutamises maaväele ning ringkondade territooriumitel olevate väeosade allutamises ringkondadele siiski olemas - võrreldes kuni 2007. aasta suveni kehtinud korraga. Vana süsteemi puuduseks oli see, et nii kaitseväe juhatajal kui maaväe ülemal oli korraga liiga palju, ligi kümmekond otseselt neile alluvat struktuuriüksust - sõjaväeline loogika ütleb samas, et ühel ülemal ei tohiks korraga olla üle 3-4 alluva, suuremat arvu ei suuda ta enam normaalselt juhtida. Kaitseväe juhatajale aga allusid vana korra järgi lisaks neljale kaitseringkonnale ka peastaap, väeliikide ülemad, logistikakeskus, luurepataljon, KVÜÕA, KVLK, peainspektor jt väiksemad asjapulgad. Maaväe ülemale aga allusid lisaks maaväe staabile ka brigaad, ROK ning kõik VÕK-id. Pärast Laaneotsa pukki saamist hakati seda mitte just eriti normaalset korda järk-järgult muutma - 2007. aasta suvel viidi kaitseringkonnad maaväe ülema alluvusse, 2008. aasta suvest formeeriti pilootprojektina ümber Kirde KRK, 2009. aasta algusest seoses kaitseväe korralduse seaduse ja kaitseväe põhimäärusega formeeriti ümber ka teised ringkonnad.

Mis puudutab hummeli poolt viidatud ajateenijate väljaõppega seotud probleemidele, siis ühest küljest võiksid kõik jalaväeüksused tõesti ühes linnakus paikneda. Kuperjanov õpetab täna korraga välja kolme või nelja kompaniisuurust allüksust, millest vaid üks on jalaväekompanii. Teisalt on igal brigaadi (reserv)pataljonil oma kindel staap, mis igal aastal pannakse kokku erinevate VÕK-ide rahuaegsetest staapidest. Kui hakata kogu jalaväepataljoni igal aastal koolitama Kuperjanovis, siis ei saaks Kuperjanovi staap enam iga kolme-aastase tsükli käigus olla ka sõja-aja pataljoni staabiks.

Mis puudutab 8-11 süsteemi, siis tõepoolest - see ei ole just kõige arukam süsteem, millel on samas üks suur eelis - see võimaldab iga-aastase tsükliga kokku koolitada võimalikult suure (maailma mastaabis muidugi miniatuurse) allüksuse. Minu arvates saaks 8-11 süsteemi esimese hooga parandada kasvõi seeläbi, et nihutada nn eelkutse aeg (praegu juuli alguses) kuu aja võrra edasi augustisse. Eelkutses on inimmaterjali kvaliteet kehv eelkõige seetõttu, et see aeg kattub täielikult ülikoolide sisseastumiskatsete ajaga, mistõttu iga targem mees hoiab sellest heaga eemale ning läheb teenima oktoobris - siis aga juba endast rumalamate jaoülemate käe alla). Kardinaalselt kogu ajateenijate väljaõppe kontseptsiooni lähiaastatel ilmselt üle ei vaadata ning tulevikus liigub asi pigem Laaneotsa 6-9-12 kuud süsteemi poole.
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Mis puudutab hummeli poolt viidatud 50mehe surumist tegelikult 40 mehele ettenähtud rühma. Kui see toob endaga kaasa ruumikitsikuse, ületöö kaadrikaitseväelastele ning väljaõppekvaliteedi languse, siis on see muidugi negatiivne. Minu teada on sellise personalijaotuse taga kaitseväe juhtkonna kalkuleeritud ja asjalik soov nn ülekatte järele. Esiteks on meie noorte tervis selline, et 10-15% ajateenijatest langeb pärast esimesei teenistuskuid niikuinii teenistusest välja. Teiseks on selle taga arvestus, et aastal N väljaõpetatud ja reservi saadetud rühm oleks võitlusvõimeline ja enamvähem komplekteeritud ka mobilisatsiooni korral aastal N+10. Vahepealsetel aastatel teevad Eesti meeste ebatervislikud eluviisid, õnnetused, välismaale elama asumine ja mobilisatsioonist kõrvale viilimine oma kurva töö.
tuna
Liige
Postitusi: 600
Liitunud: 20 Juul, 2005 13:35
Asukoht: Kärdla
Kontakt:

Postitus Postitas tuna »

Saan ma nüüd õigesti aru, Soome süsteemile üleminekuks on vaja muuta põhimõtteliselt veel kahte asja: korraldada ümber süsteem, kuidas ettevalmistatud reservüksused jagunevad; ja muuta praegused väljaõppekeskused klassikalisteks väeosadeks.
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

tuna kirjutas:Saan ma nüüd õigesti aru, Soome süsteemile üleminekuks on vaja muuta põhimõtteliselt veel kahte asja: korraldada ümber süsteem, kuidas ettevalmistatud reservüksused jagunevad; ja muuta praegused väljaõppekeskused klassikalisteks väeosadeks.
Ma ei ole detailideni kursis Soome kaitseväe väljaõppe- ja mobilisatsioonisüsteemiga, aga ma olen aru saanud, et meie tänane süsteem on juba praegu suht sarnane Soome omale. Ka Soome sõjaväeringkondade koosseisus olevad kõlavate nimedega rügemendid pole minu teada sisuliselt midagi muud kui ajateenijate väljaõppekeskused, reservüksuste koostetsehhid; mingeid konkreetseid operatiivülesandeid ja valmidust ei tohiks neil nagu olla. Aga siinkohal võin ka eksida.
tuna
Liige
Postitusi: 600
Liitunud: 20 Juul, 2005 13:35
Asukoht: Kärdla
Kontakt:

Postitus Postitas tuna »

A4 kirjutas:Eesti puhul on uue süsteemi probleemiks see, et ringkondade rahuaegsed ja sõjaaegsed ülesanded ja üksused on tegelikult erinevad.
Seega jääb siis üks probleem. Mis raskused praeguse ainukese brigaadi laialijagamisel tekkida võivad? Ma mõtlen teoreetilisi raskusi, vastavate ohvitseride vähesus on esialgu muidugi iseenesestmõistetav.
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

Pikalt ja kõigest ei hakka praegu kirjutama, kuid rühmade suurendamine on lihtne Tallinna kabinetist. Näitab sealse rahva täielikku elukaugust.
Kui näiteks spetsiaalautos on 3 istet, ei saa sinna mingi valemiga 4 inimest sisse pressida! Samuti ei saa korralikku allüksuse väljaõpet teha liiga suure koosseisuga, sest sel juhul jääb ajateenijatele normaalsest väiksem koormus ja nad ei õpi ega harju reaalsete ülesannetega toime tulema. Samuti osadel ei ole maastikul lihtsalt mitte midagi asjalikku teha. Ja kuidas seletada motiveeritud sõdurile, et teda tegelt polegi ette nähtud ja ta on üle? :oops:
Praegusest ülekatte tootmisest pole eriti kasu, sest praktika on näidanud, et üle saab rühmades toota pigem mõttetumaid sõduriameteid, kuna spetsialiste tavaliselt lisaks teha ei saa, aga neist on reservõppekogunemisel vastupidiselt teistele ikka puudus.

Ülekatet tuleb teha, kuid see peaks käima nii, et õpetatakse välja kompaktseid, mitte fantaasiaüksusi. Ehk siis 3 jalaväepataljoni asemel õpetataks brigaadile välja lihtsalt 4. Näit 31., 32., 33. ja siis lisaks 30. jvpat.
Reaalne rühmade suurus ei tohiks adekvaatse õppe ja teenistuse korraldamiseks olla üle 10% ettenähtust. Ühtlasi SBK rühma suurus peaks jääma kindlalt alla 50 (eriti, kui pole jaoülemaid). Varem sai tõesti miski 25% välja praagitud ja erialaõppeks juba õhku puhtamaks (hiljem reservi minejad on 75% slangid), kuid viimasest sügislennust on õnnestunud hoolimata pingutustest vabaneda vaid 4-5% meestest ja esialgu märgatavat lisa ei paista. Vägisi ka kedagi KAK-i saatama ei hakka. Õnneks käputäis läks scoutsi. Ehk oleme mehi liiga palju motiveerinud...
Edit: minu arvutuste kohaselt saabus käesoleva aastakäigu põhivõtmine mitte 30% vaid kuni 60% ülekattega. :shock:

Iseasi, et kasarmu, mis ehitati 180 ajateenijale ja kuhu mahub normaalselt 200...220, ei kannata välja 290 elanikku. Kasarmu iseenesest üldse ebaõnnestunud projekt, aga ok. Et 18 inimese kohta on 1 dušš... no jah, pesevad osa hommikul, osa alles õhtul (!), aga et sooja vett jagub heal juhul korraga ikka vaid esimesele viiele, on kurjast. 180 inimesele mõeldud san sõlmed lihtsalt ei toida 290 ära. Ülematel jääb üle vaid käsi laiutada - Tallinnas asjad tarkade ja ilusate poolt ette ära otsustatud - see kasarmu toidab ära nii-nii mitu kohta.
:roll:
Hjalmar Nelk
Liige
Postitusi: 548
Liitunud: 01 Apr, 2005 7:47
Kontakt:

Postitus Postitas Hjalmar Nelk »

Kuidas Sa, Hummel, seda ülekatte värgist nüüd aru said?

Mina olen taibanud, et üle tuleb toota mitte valimatult vaid just nimelt neid kelle kohta Sa ise ütled, et neid pole. Suurtükiväega oled ju kursis? Mina küll pole, aga näide siis suurtükiväest. Ehk siis kui relva meeskonnas on ülem, sihtur, laadur ja viis mürsukandjat ja nende viimaste väljaõpe kestab nädal-kaks siis ajateenistuse jooksul ei tohi neid kindlasti välja õpetada. Õpetada tuleb ikka neid esimesi, ja panna õppuste jm ajaks mürsukandja koha peale. Nüüd kui üksuse kokku kutsud ja meeskonna ülemat pole siis üks mürsukandja (või sihtur vms) ongi meeskonna ülem. Uue mürsukandja õpetad välja suvalisest reservväelasest.
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

Ehk siis kui relva meeskonnas on ülem, sihtur, laadur ja viis mürsukandjat ja nende viimaste väljaõpe kestab nädal-kaks siis ajateenistuse jooksul ei tohi neid kindlasti välja õpetada. Õpetada tuleb ikka neid esimesi, ja panna õppuste jm ajaks mürsukandja koha peale. Nüüd kui üksuse kokku kutsud ja meeskonna ülemat pole siis üks mürsukandja (või sihtur vms) ongi meeskonna ülem. Uue mürsukandja õpetad välja suvalisest reservväelasest.
Niiviisi mõeldakse tõesti tavaliselt staapides laua taga, kus planeeritakse väljaõpet ja teenistust üldises mõttes. Reaalse eluga on sellel siiski mitte just liiga palju pistmist.

Esiteks võib öelda, et suurtükimeeskonna näide on küll kõigile mõistetav, kuid mitte väga aktuaalne, sest suurtükimeeskondadesse koondatakse nagunii (ja eriti "tagumistesse" ametitesse) see, mis mujalt üle jääb ja suurtüki juurdes viibib vaid u 1/3 pataljoni, 1/2 patarei ning alla 3/4 rühma koosseisust. Mürsukandja hädapärane väljaõpe kestab miski 3-4 nädalat, sest vale oleks arvata nagu tema ülesanne on suurtüki juures vaid mürsku tarida. Üle 9 t relva peab oskama ka näiteks koostöös kiirelt-ohutult laskevalmis või kokku panna ja haakida. Sh pimedas... Mürsukandja ülesanded meeskonnas on näiteks sellised, et teatud märgatava osa ajast ei viibigi ta oma rühma läheduses, vaid peab tegema midagi hoopis muud kasulikku - vaja ka see õppida.
Meeskonnas peavad tegelikult kõik oskama asendada kõiki (saavad baasettevalmistuse), kuid "eesmisi" siiski asendatakse õppustel ja eriti laskmistel reaalselt harva, kuna sinna on vaja tänu hüppeliselt kasvavale vastutusele (mat osa ja inimelud) paremaid ja kindlaid mehi. Meeskonnaülemat-allohvitseri peavad suutma asendada teatud meeskonnaliikmed. Üks asi on osata suurtükiga midagi platsil teha, teine asi osata nõutaval tasemel ja tulla maastikul koos ülejäänud alüksustega koordineeritult ka ajanormatiividesse. Viimaseks kulub u 3-4 kuud. Kui peaks veel õppustel mehi ka vahetama, et kõik saavutaksid eesmiste ametite pädevuse (mõni ohmu ei saavutagi võib-olla, küll aga kahjustab selle võrra enam riigi vara ja teiste närve), siis läheks vist üle poole aasta. Ajateenistusest ei jagu. Kui paar eesmist meest meeskonnast juhtuvad korraga haigeks jääma vms, on rühmal kohe mõnda aega tuntav pidur peal.

Siis lisaks on sõjaisad tulnud viljastavale idee, et õpetada ajateenistuses 2 täiesti erinevat relvasüsteemi, mistõttu näiteks eelmisel aastal põhirelvasüsteemiga ajanormidesse vist napilt ei jõutudki ja lisarelvasüsteemi teemadest ei saa avalikult rääkidagi.
Midaiganes käskida on kabinetist lihtne, kuid vastutada ei taha hiljem vast keegi, kui midagi reaalelus peaks kaudselt just tänu sellele juhtuma. Kuni keegi otse surma või raskelt viga pole saanud, saab probleemid maha vaikida ja teha hea näo, et toimib.

Aga see eelnev jutt oli kõik suusoojaks. Reaalselt neid suurtükimehi jagub reservõppustele piisavalt ka. Nagu jalaväejagude liikmeid jalaväkke, ma arvan.
Mure on olnud ja on ikka erispetsialistidega, kes valitakse hoolikalt andekamate ja intelligentsemate ajateenijate hulgast (enamusel riigieksam reaalaines 80+ p), sest vähemandekad ei ole sageli suutelised neid erialasid heal tasemel omandama - teeksid liiga palju otlikke vigu või teeksid/mõtleksid lihtsalt liiga aeglaselt. Need spetsialistid moodustavad ligikaudu 1/4 rühma ja patarei koosseisust, aga ilma nendeta ei toimu mingit kaudtulelaskmist.
Õppeprotsess on sedavõrd keerukas ja pädevuse saavutamine nõuab niipalju praktikat, et nad saavad ajateenistuse lõpuks hästi selgeks loomulikult vaid oma eriala grupi töö. Tehnika, mida nad kasutavad, mahutab ehituslikult vaid vajaliku arvu sõitjaid ja seadmeid jagub vast ka õigele arvule. Eriti juurde pookida mehi ka poleks õige, sest siis saavad ju erialapraktikat vähem.
Neid vendi ei saa eelnimetet põhjustel märkimisväärsel määral allüksuse koosseisus lisaks toota.

Ehk siis selle pika jutu mõte oli selgitada, miks ülekatte süsteem lihtsalt allüksuste paisutamise näol on mõttetu. Jokk-süsteemiks muidugi kõva küll.

Normaalne on, et ühe korraliku kompanii saab reservist tagasi, kui koolitada üldse u 2 tk reservi.
Isiklikult ma arvan, et viimase reservõppuse jaoks ühe jalaväepataljoni komplekteerimiseks kraabiti ka kokku reserviste ikka kõigist brigaadile varasematel aastatel õpetatud pataljonidest, mitte ainult ühest. :roll:
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

Tegelikult ma tahtsin natuke kirjutada koosseisude teemal ka. Panen üht-teist kirja, hiljem äkki täpsustan veel.

Kaitseringkonnad ja pataljonid.
Minu nägemusel unustavad meie kaitseplaneerijad ja süsteemitajad pidevalt, kus me elame. Soomest on küll uhke eeskuju võtta, kuid Eesti on nii tilluke, et Soome mõistes olemegi kokku üks kaitseringkond.
Arusaamatuks jääb, mispärast seisab Eesti riigikaitse 75% staatilistel, kohmakatel ja suhteliselt küsitava lahinguväärtusega territoriaalstruktuuridel, mitte vähemalt riigi piireski normaalselt ümber paigutatavatel väekoondistel. Kui keegi peaks väitma, et pole raha 2. jv-brig motoriseerimiseks, relvastamiseks ega varustamiseks, tekib küsimus, mida antakse selga ja kätte kaitseringkondade second hand reservistidele? Kas need pataljonid on kavas niisama tapale saata?
Sõjaaja üksusi ei hakka ilmselt kunagi formeerima mitte kaitseringkonnad, vaid seda teevad olemasolevad väeosad. Normaalne ja lihtne lahendus oleks, et praktiliselt iga RA kompanii kaadri baasil formeeritakse 1 SA pataljon, lisades teatud tugevdusi RA pataljoni staabist-tagalast. Ühe RA jv-komp kaader peab olema piisavalt arvukas, et formeerida SA 1 pataljonile 3 jv-kompaniid ja pataljoni juhtkond. Kompaniiülemast saab pataljoniülem, abist staabiülem, rühmaülematest saavad kompaniiülemad, rühmavanematest kompaniiveeblid, jaoülem-instruktoritest kompanii varustus-relvastus-allohvitserid. RA Mp-patr baasil aga formeeritakse näiteks 3 SA mp-patr, ehk iga SA jv-pat saabki ühe. Rühmaülemateni tuleb ju kõik koosseis reservist ja kaader peab valdama üks aste kõrgemat tegevust.
Kui meil oleks RA võtta 2 korralikku jv-pat (kup ja viru) 1 srtv-pat, 1 pion-pat, 1 õt-pat, 1 ltt-pat, saakski nende baasil formeerida SA 2 jv-brigaadi, millede staabid võiksid küll ka RA olemas olla.
Tähtis, et SA säilib RA sisse harjunud, teenistuses aktsepteeritud ja kokku treenitud juhtimisahel. Ainult alluvate üksuste suurus muutub. Kardinaalseid alluvussuhete ja struktuuri muutusi SA koosseisudele üleminek lihtsalt välja ei kannata. Tekib 1001 militaar-tüüpilist arusaamatust, mis kokkuvõttes pärsivad lahinguvalmiduse ja lahinguvõime. Segadusi on kaitsejõududes RA isegi piisavalt.

Ajateenija ei ole püha lehm.
Ajateenija on samuti tegelikult paratamatu osa operatiivstruktuurist täpselt sellest hetkest, kui puhkeb sõda või eriolukord. Seni võib muidugi nämmutada, et nemad kunagi milleski ei osale, ainult õpivad, hellikud jne. Sõja või eriolukorra puhul on nad ühed esimestest, kes sündmustesse satuvad või kelle peale loodetakse. Tuletame siinkohal meelde näiteks pronksteemasid. Eks iga asjassepuutunu ise teadis, mis plaanid mõningate ajateenijate allüksutega kiiruga tehti. Avaldamisele muidugi ei kuulu. Ja Pärnu ujutuse abist võtsid ka osa ajateenijad, kuigi see pole ju ajateenija ülesanne midagi reaalselt teha.
Ajateenijaid ei valmistata väeosades ette mingiks operatiivseks reageerimiseks, enese kaitseks jms lihtsalt sellepärast, et ei viitsita jamada ja kõigil on savi. Kaitsevägi on õppeasutus 08.00-17.00.
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 663
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

Ei tahaks nagu seda teemat siin surmaunne lasta vajuda. Ons mingeid uusi ideid vahepeal tekkinud? Aeg läheb edasi ning olud muutuvad...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist