www.militaar.net

Midagi on taas kord valminud mu aeglase produktiivsusega tehases.
Tegu on siis Italeri 1/72 isendiga, millega oli kaasas ka kaks saksmanni, kellest üks on ka piltidel näha. Teine mehike jäi esialgu kokku panemata. Isendi enda kohta ei hakka siin pikemalt kirjutama. Nii tundmatu see ka ei ole. Võib kasvõi wikist lugeda, kus on olemas ka tänasel päeval säilinud eksemplaride nimekiri. Värviskeem andis muuhulgas Göringi diviisi tankirügemendi kolmanda pataljoni masina. Itaalias 1944. Kuna paberite peal sellel zimmerit polnud, valisin herr Göringi üksuse. Ei otsinud küll piisavalt, aga ei leidnud ka netist pilti mõnest HG div Jagdpanzerist. Siinkohal ka küsimus, et kas neil oli diviisi embleem ka kuskil peal. Üritaks siis oma mannetu kunstiandega selle dekaaliks vormida.

Polnud varem Italeri asju kokku pannud. Plast oli harjumatult pehme. Seetõttu oli raamist väljalõikamisel ka paar apsu. Hiljem oli vaja neid parandada. Pahtlit polnud. Väikse augu panin kinni...ülla, ülla...hambapastaga. Ärge nüüd näkku pekske. Üldiselt võib kvaliteediga rahule jääda, aga siiski. Juhtrataste hambad olid ümmargused ja liialt suured. Niisiis, läks ikka päris korralik aeg nendest miski asi vormida, mis ka enam vähem korralik välja näeb. Teine peavalu oli suudmepidur, mis kokkuliimituna osutus väiksemaks kui suurtüki toru oli. Hambapasta oli abiks. Roomikud olid ka ilge peavalu. Täiesti hirmsad asjad. Kuidagi sain need kokku ja peale. Jäid inetud, mis teha. Just 1/72 roomikud on vast peamisi põhjuseid miks juba järjest tõsisemalt mõtlen skaalavahetuse peale. Mõned pildid ka.

Plaan oli alguses savist midagi dio jaoks voolida. Ka väike palksild teha. Vastav puit on olemas, aga tööriistu mitte.




See summuti kõrval olev kast on pärit Revelli Panzer III karbist. Oli juba mustaks värvitud. Jäi üle. Italeri karbis seda ei olnud, kuigi joonisel oli. See pole ainuke, mis puudu oli.


See kanistrite hoidmiseks "keevitatud" asi on omalooming. Kui suur sõjanõukogu arvab, et see on pühaduse rüvetamine, siis saab kergelt eemaldatud.


See junn seal paremal nurgas on midagi presendi moodi. Proovisin teha. WC paberist.




Tankisti tegemine oli paras pein in tö äss. Silmad jäid nagu jäid. Äkki tuleb vaim peale ja pesen ta näo ära ning tee uuesti.

Veel. Varurataste asukoht on impro, sest skeemijärgsesse kohta oli ilgelt nõme neid panna. Karbis olnud kinnitused ei olnud kuidagi mitte sellised nagu pidanuksid olema ja mina nende paigaldamisest aru ei saanudki.

Mnjaa, eks Italeri punnib vahel päris vastu jah. Aga skaalavahetus tuleks sulle ksauks, sest loometahet on ja 1:35 võimaldab rohkem asju parandada, täiustada. Ikka julgelt edasi ja ehk isegi suuremas skaalas!

Ma ütleksin,et täiesti lahingmasin.Kõik mis vaja küljes olemas, kergelt räsitud.Lase järgmistega edasi.

Tom

Täiesti asjalik sellise mõõtkava kohta, kuigi ehk kolid edaspidi tõesti suuremasse üle - suuremas mõõtkavas on mudelite proportsioonid tavaliselt nii enam-vähem. Antud juhul tundub, et tootja on veoratta veidi väikesevõitu teinud ja tiba madalale paigutanud, veoratta hammaste arvust parem ei räägigi..
Aga igal juhul aktsepteeritav tulemus.

Urmas.

Arvan samuti, et 1/72 on selliste masinate jaoks pisut liiga kribu.
Suurema mõõtkava puhul on märksa kergem pisidetailide kallal nokitseda.
Aga muidu lahe masin.
Jõudu

Respect. 1/72 Italeri roomik on jah paras saast kokku panna, tean omast käest. Mõõtkava vahetus on igaühe enda teha, minule meeldib 72 -mahub korterisse paremini ära

Ega jah - 1:35 on korterisse ikka liiga suured loomad. Minu Panzer III'l on näiteks toru aknast väljas - muidu lihtsalt ei mahu. Vahepeal oli plaanis ka samasugune hiiglaslik tikutoos osta, nagu Urmasel on, aga kuhu sa selle paned - isegi vannituba on puha flakpanzrit täis. Sellest ajast, kui LWS tuli elangi juba ise trepikojas - hädavaevu mahub veel tuppa roomikut liimima.

Aga 1:72 kohta on kõnealune massin ikka päris viisakalt kokku pandud. Ning ei saa ka mina aru, kuidas Italieri veorattaga nii mööda pannud on.

Siin mõõtkava vahetamise puhul ongi - ühest küljest on meil tegelikult ju väga vähe siin 1:72 tegijaid ning retsept teile, et te viitsite nii pisikeste asjadega jannata, teisest küljest jälle olen kindel, et 1:35 mudelid tuleksid su käpa alt väga head välja.

Kristjan

Italeri kohta jäi veel see vingumata, et karbist võttes oli kere küljes ka miski ääretult inetu trossiimitatsioon. See sai kohe ära opereeritud.

Nali naljaks, aga ruumi mõttes on tõesti mul praegu mõistlikum väiksema skaalaga tegeleda. Ruumipuuduse tõttu ei saa ma ka aerograafi kasutada. Valikuid on kaks: katus või õu, aga toas ei saa. Mul on küll lausa kolm "rõdu", aga prantsuse .

Tuleb tunnistada, et 1/72 pakub siiski teatud masohhistlikku mõnu oma väiksuses. Rääkides detailsusest, siis ongi üks ilgelt paljude detailidega mudel ootamas.

Kuna kapi otsas on hunnik seda skaalat, siis enne skaalavahetust tahaks ühe 1/72 veel kokku panna. Nüüd ongi valiku koht: kas Nashorn, mis on tõesti oma skaala kohta detailne - koos igaste kangide ja ratastega või siis Tiger I, mis võiks tulla 506. Abt. oma. Revelli poisid on sellele isegi kaks setti rattaid kaasa pannud ehk ka need hilisemad, kummiga.

Oh, valikud, valikud.